Pages

Sunday, June 23, 2013

ZÜRICH


Kolmapäeval maandusime pärast järjekordset Frankfurdi lounge'i ja koledaid poollühikesi lende Zürichis. Ilm oli ülimalt soe, mis oli väga meeldiv, sest Londonis jõudsin peaaegu ära harjuda ülimalt jaheda ja kohati vihmase ilmaga. Samal ajal olin tohutult pettunud, sest olin kaasa pakkinud ainult kõige soojemad riided. Hotelli jõudes matsin maha igasugused plaanid pool päeva maha magada, sest lisaks välistemperatuurile, mis lähenes vaikselt sellele aroomisaunale, mida sakslastest vahetusõpilased väga palavaks pidasid ja mis eestlaste jaoks on selline kergelt leige (sauna kohta), polnud hotellis konditsioneeri.



Laotasin kaardi voodile laiali ja hakkasin kaardile järjekordseid roosasid ringikesi vedama. Minu õnneks jagunesid ringid ilusasti päevade kaupa ära. Et esialgu tahtsin lihtsalt Starbucksi leida ja natuke aega netis istuda, otsustasin ette võtta kaardil väga pika ja tüütuna näiva loogelise tee kesklinna poole. Teel selgus õnneks, et kaardile pole märgitud treppe ja pisikesi kõrvaltänavaid, mis viivad kesklinna oodatust palju kiiremini ja on pealekauba superilusad. Starbucksi jõudes kurvastasin, et nad enam limonaade ei tee ja võtsin mingi mahlajoogi, mis polnud pooltki nii hea, aga see-eest oli Starbucks ise kolmekorruseline ja väga hubane. Tund aega tasuta kiiret netti ja peale seda jalutasin veidi ringi ja avastasin linna.



Zürichis on hunnik kirikuid, mis paistavad muidu küllaltki madala arhitektuuriga linnast väga hästi välja, eriti kõrgemates kohtades, mida on linnas palju - terve linn ongi üks suur üles-alla vahetänavate rägastik. Ilusad kirikud vahelduvad pisut itaalialike, samal ajal peaaegu eestilike värviliste aknaluukidega majadega, mille ümber on roosiaiad ja jasmiinipõõsad. Kesklinn on koondunud Limmati jõe ümber, mis erinevalt Tartust on väga hästi korraldatud. Promenaad on tipitud restoranide ja kohvikutega ning pidevalt täis inimesi igast rahvusest: kuulda võib keeli alustades prantsuse ning itaalia keelest, lõpetades eesti ja vene keelega.

Selle torni kell on kusjuures suurem, kui Big Beni oma :)) #funfact


Kui muidu meenutas Zürich mulle arhitektuuri poolest väga Itaaliat, millega paljud ilmselt ei nõustuks, siis täielikud vastandid on nad ühistranspordi ja liikluskultuuri poolest. Liiklus on orienteerunud eelkõige jalgratastele ja ühistranspordile, seega on autosid mõnusalt vähe ja ainsad asjad, mida linnas karta tuleb on trammid, mis õnneks helistavad kõrvulukustavalt oma "lehmakella", kui keegi kriitilisse kaugusesse satub. Algul tundus trammiliiklus väga segane, aga juba teiseks päevaks oli selge, et asi on väga lihtne. Trammid käivad koguaeg, see sai sulaselgeks trammiliini kõrval asuvas hotellis, millest trammid justkui vahetpidamata mööda tuhisesid. Need viivad põhimõtteliselt igale poole ja isegi mitte väga suurte ringidega: mäest üles sõidavad mööda köisraudteed pisikesed vagunid (not sure, kas see on õige väljend, igaks juhuks mainin, aga inglise keeles on tegu vist cliff railway'ga, mis lähevad diagonaalis mäest üles). Teisel päeval õppisin isegi ära, kuidas pileteid osta!



Esimene päev mööduski suures osas ringi kõmpides ja lõppes järjekordse vinge küberõhtusöögiga. Teisel päeval asusin kaardilt ringe likvideerima ja alustasin botaanikaaiast. Ma ei arvanudki, et miski Tartu botaanikaaeda ületada suudab, aga õnneks oli Zürichi oma pisut teise kontseptsiooniga. Suur osa sellest oli lage plats, kuhu võisid tooli vedada ja rahulikult ajalehte lugeda või kasvõi piknikku pidada. Teine osa on klaaskuplite all, mis esindavad erinevaid kliimasid ja teevad seda nii tõeliselt, et vihmametsa meenutavasse klaaskuplisse minnes jäin sooja lausvihma kätte ja et ma sealt kohe teed välja ei leidnud, said kolmandat kuplit ehitavad töömehed minu üle ühe korraliku kõhutäie naerda. Ilusate õitega lillekesi oli seal üpris vähe, võrreldes Tartu botaanikaaiaga, seega suundusin pärast lühikest fototuuri Hiina aeda. See ostus tegelikult mingiks suureks muruplatsiks, kus kohalikud oma koertega mängisid, päevitasid, jões ujusid ja niisama aega veetsid. Ühes platsi nurgas oli miski hiinapärane hoone, kuhu ma paraku minna ei viitsinud, aga mis pidavat olema tasuline, aga väga-väga ilus ja põnev, nagu ma hiljem kuulsin.



 

Teisel päeval vedasin ennast loomaaeda, mis oli ka täitsa vahva. Suurema osa ajast veetsin hülgebasseini juures, sest just siis, kui ma olin läbi väikeste laste esiritta hülgeid vaatama trüginud, hakkasid need nunnud olevused kõik ringis sellili ujuma, mis oli superarmas. Tegin hunniku pilte ja vaatasin suurte vesiste silmadega, samal ajal kui väikesed lapsed mind juba vaikselt jalgadega peksid üks neist kurtis väga härda häälega oma emmele: "Mommyyyy, I can't see the dolphins anymore!!!!" =)
Järgmised viisteist minutit möödusid punast pandat jälgides, sest pärast närveerimist, et ma seda armsat elukat pildile ei saa, kuna ta muudkui mööda puud ringi jookseb, avastasin, et ta liigub kogu aeg üht ja sama trajektoori mööda, seega lõpuks sain ÜHE pildi sellest nunnust.








Kõige armsam ahvibeebi üldse :3

Ülejäänud päev möödus linnas ringi trampides ja õhtul käisime Itaalia restoranis söömas ja sõime hunniku superhäid kammkarpe ja piinasime ettekandjast kutti oma kohvieelistustega. Nimelt üritame me juba pikemat aega igal pool kõigile selgeks teha, et me tahaks poole espresso'ga caffé latte't, mis üldjuhul tähendab, et tass tuleb masina alt õigel hetkel ära tõmmata ja lasta ülejäänud kohvil maha joosta. Tavaliselt mõtlevad kõik, et me oleme segased. Eriti siis, kui me sinna juurde kahe peale kuus suhkrut küsime.


Sain isegi kerge ülevaate Zürichi ülikoolist ja kõike arvestades on Zürich nüüd üks mu uusi lemmiklinnu, kuhu ma päris kindlasti tagasi tahaks minna. Vastupidiselt mu eelarvamustele on see Saksamaast väga erinev ja sealsed inimesed on hoopis sõbralikud ja kuidagi.. elurõõmsamad? Pealegi osutusid kõik vanemad inimesed, kes minuga rääkima juhtusid ning kellega ma algul oma segast saksa keelt praktiseerida üritasin, väga headeks inglise keele oskajateks, mis oli väga positiivne üllatus.


Ja nüüd pakime juba vaikselt asju USA jaoks ja homme õhtuks olen NYC-is. Ja kui piltidest peaks puudu tulema, siis hunniku pilte leiab sellelt aadressilt.


No comments: