Pages

Saturday, June 8, 2013

hey, soul sister



Ilmad on viimasel ajal nii ilusad, et korteris istumine tundub puhas ajaraisk. Eile õhtul venitasin enda jooksusussid jalga ja tegin ühe pooletunnise ringi läbi linna, mis tegelikult on üsna lühike ring, sest Tartus pikka maad joosta on küllaltki võimatu, kui just ringe või siksakki mööda kõrvaltänavaid ei jookse. Tartu võiks sellest hoolimata olla jooksupealinn, sest meil on 6 üle jõe viivat silda, mis on parimad õhtuse päikeseloojanguga jooksmiseks ja 7. parasjagu valmib, peale selle veel Toomemägi ja hunnik muid toredaid jooksukohti.


Täna käisime kassipoegi uudistamas, kes olid superarmsad ja tukerdasid tasapisi ringi, jäid siis natukeseks magama ja tukerdasid seejärel taas edasi. Igatahes on nad vinged ja minu lemmikud olid mustad, eriti tumedam, kes oli armsa totu näoga ja nägi ilmselt unes, et ta on miski suur kaslane, sest muudkui vähkres. Varsti on neil suured silmad peas ja siis saab uuesti minna, et vaadata mis totrusi nad korda saadavad, ning lasta natuke südamel verd tilkuda, sest läbi-lõhki kassiinimesena, kellel peaaegu alati kass on olnud, jäävad isegi Kambja, Tallinna ja Joosepi kassid kokku väheks :(


Kool on kohe-kohe selleks õppeaastaks ametlikult läbi saamas: jäänud on ainult viimased hinded ja praegu tundub küll, et ma võin oma kooliaastaga Härmas väga rahule jääda. Esiteks ei oodanud ma sellest aastast üldse palju, seda nii hinnete, õppimise kui ka seltskonna poolest. Juba vestlusel anti mõista, et viite rodu ei tasu edaspidi oodata ja kuigi jooksvates hinnetes said tavapärasteks külalisteks kolmed, mis oli alguses ülimalt harjumatu, ning sain esimest korda öelda: "Ma loodan, et veab kolme välja," siis võib selle üldiselt rikastavaks kogemuseks lugeda ja seda vingem tundub lõppkokkuvõttes tunnistus... võinoh.. hinded, sest tunnistust ei saa me niipea. Ja ma olen väga tänulik neile, kes terve selle peaaegu pooleteise aasta jooksul on muret tundnud, et miks Paula küll Treffnerisse ei läinud, aga Härma on officially üks mu parimaid otsuseid, mille ma üldse olen suutnud kunagi iseseisvalt langetada. Ja neid ei ole eriti palju :D


Täna käisime Joosepiga Will ja Jaden Smithi uut filmi "Pärast maailmalõppu" vaatamas. Esialgu tundus see selline küllaltki hea valik antud kinokavast ning samal ajal mitte midagi väga meeliülendavat. Alguses jäi tunne, et tegu on armsa üritusega teha midagi suurt ja vinget, kasutades reklaamitrikki issi-ja-poeg-ühes-filmis-korraga. Samas ei tasu unustada, et Will Smithiga filmid on alati head ja seegi polnud erandiks: film oli üle ootuste hea. Alguses küll tundus, et Jaden ei oska eriti hästi näidelda, aga selle võtan kõige täiega tagasi, olles filmi ilusasti lõpuni vaadanud. Süžee tundus samuti alguses klassikaline viimase aja teema: elamiskõlbmatuks muutunud Maa ja inimkond kosmoses kusagil uues ja vingemas kohas, aga oli tegelikult päris omapärane. Peale selle olime mõlemad kindlad, et film on välja venitatud mingite mõttetute asjade ümber: kuidas Jayden hapnikuta hakkama saab või siis kuidas Jayden ursa'ga võitleb. Ja ka see eelarvamus sai kummutatud, sest film ei veninud kordagi ja oli täpselt õige pikkusega. Lühidalt öeldes tasub kindlasti vaatama minna. 


Vaatamata sellele, et suur osa mu senisest vaheajast on möödunud kooliteemade vältimise tähe all, siis tegelikult on mu n.-ö. öökapiraamatuks saanud ÕS ja üha enam mõtlen, kuidas oma eesti keele olümpiaadi võimalusi järgmiseks aastaks suurendada. Mitte selleks, et veel rohkem grammar nazi olla, aga eelkõige selleks, et vaadata, kui palju on võimalik aastaga parandada oma 15. kohta selle aasta olümpiaadil. Isegi, kui maailmas on ainult üks asi, milles ma olen natuke rohkem, kui lihtsalt keskpäraselt hea, siis ei tasu vist lootust kaotada. Pealegi tean, et füüsika või keemiaolümpiaadi tulemuste parandamine oleks lihtsalt tobe lootus, eesti keeles on isegi slight chance. Alguses pidi eesti keele asemel olema bioloogia, aga kuna selgus, et järgmise aasta bioloogia on põhimõtteliselt põhikooli kordamine, siis loobusin taaskordsest rakkude, mitooside ja meiooside kordamisest ja otsustasin emakeele kasuks. 


Varsti on minu esimene käik Londonisse ja siis saate loodetavasti vaheldust botaanikaaiapiltidele ja Paulale, olgugi et Joosepil Paula-pildid väga hästi välja tulevad. Enelile tuleb kindlasti klassikalisi pilte Westminster Abbey'st ja London Eye'st teha, selles ma ei kahtlegi. Kui kellelgi mingeid insider soovitusi on, siis need on ka väga oodatud. Ja varsti võite juba Šveitsi soovitusi ka kommentaaridesse trükkima hakata, sest peale Londonit pole ka Šveitsini enam palju aega jäänud. 


Kohe ÕS-i kõrval on mu öökapil (loe: voodi kõrval) ka paar saksakeelset raamatut, sest mu saksa keele õpetaja on vist viimaks mõistnud, et mu tühjal istumisel tundides pole suurt mõtet ja nüüd tahab ta mind kuhugi DSD lugemisseltskonda sisse sokutada. Mul tegelikult pole selle vastu isegi midagi, sest igal muul juhul ma ilmselt peagi taandareneks saksa keeles ja see ei aitaks üldse kaasa minu eesmärgile sooritada DSD II nii lähedale maksimumile, kui võimalik, maksku mis maksab. Selleks tuleks vist vastata küsimusele: "Was kochst du am liebsten?" pisut teisiti kui: "Estnische Sachen." :) 


Pildid on viimaste päevade jooksul jälle kogunenud. Kleidipildid on eilsest ja paaripilt on tänasest, kui Marten otsustas pärast pingsat koolitööd Metros, et ta tahab meist pilti teha. Ja me muidugi polnud vastu. Kassid on tänasest hommikust ja lilled on paari päeva tagusest külastusest botaanikaaeda, sest mul polnud ühtegi sõpra, kellega oma pärastlõuna veeta, peale Canoni. Õhtul tekkis sõber Cassy, kellega tavapärase mäkituuri tegime ning hiljem hoolitses Cassy selle eest, et ma Veeriku linnaosa tänavatel õhtuhämaruses ära ei eksiks ehk siis toonitas, et kogu aeg tuleb minna üksnes otse. Ja siis veel otse. Ja mis ka ei juhtuks, ikka otse. 


No comments: