Pages

Sunday, June 23, 2013

ZÜRICH


Kolmapäeval maandusime pärast järjekordset Frankfurdi lounge'i ja koledaid poollühikesi lende Zürichis. Ilm oli ülimalt soe, mis oli väga meeldiv, sest Londonis jõudsin peaaegu ära harjuda ülimalt jaheda ja kohati vihmase ilmaga. Samal ajal olin tohutult pettunud, sest olin kaasa pakkinud ainult kõige soojemad riided. Hotelli jõudes matsin maha igasugused plaanid pool päeva maha magada, sest lisaks välistemperatuurile, mis lähenes vaikselt sellele aroomisaunale, mida sakslastest vahetusõpilased väga palavaks pidasid ja mis eestlaste jaoks on selline kergelt leige (sauna kohta), polnud hotellis konditsioneeri.



Laotasin kaardi voodile laiali ja hakkasin kaardile järjekordseid roosasid ringikesi vedama. Minu õnneks jagunesid ringid ilusasti päevade kaupa ära. Et esialgu tahtsin lihtsalt Starbucksi leida ja natuke aega netis istuda, otsustasin ette võtta kaardil väga pika ja tüütuna näiva loogelise tee kesklinna poole. Teel selgus õnneks, et kaardile pole märgitud treppe ja pisikesi kõrvaltänavaid, mis viivad kesklinna oodatust palju kiiremini ja on pealekauba superilusad. Starbucksi jõudes kurvastasin, et nad enam limonaade ei tee ja võtsin mingi mahlajoogi, mis polnud pooltki nii hea, aga see-eest oli Starbucks ise kolmekorruseline ja väga hubane. Tund aega tasuta kiiret netti ja peale seda jalutasin veidi ringi ja avastasin linna.



Zürichis on hunnik kirikuid, mis paistavad muidu küllaltki madala arhitektuuriga linnast väga hästi välja, eriti kõrgemates kohtades, mida on linnas palju - terve linn ongi üks suur üles-alla vahetänavate rägastik. Ilusad kirikud vahelduvad pisut itaalialike, samal ajal peaaegu eestilike värviliste aknaluukidega majadega, mille ümber on roosiaiad ja jasmiinipõõsad. Kesklinn on koondunud Limmati jõe ümber, mis erinevalt Tartust on väga hästi korraldatud. Promenaad on tipitud restoranide ja kohvikutega ning pidevalt täis inimesi igast rahvusest: kuulda võib keeli alustades prantsuse ning itaalia keelest, lõpetades eesti ja vene keelega.

Selle torni kell on kusjuures suurem, kui Big Beni oma :)) #funfact


Kui muidu meenutas Zürich mulle arhitektuuri poolest väga Itaaliat, millega paljud ilmselt ei nõustuks, siis täielikud vastandid on nad ühistranspordi ja liikluskultuuri poolest. Liiklus on orienteerunud eelkõige jalgratastele ja ühistranspordile, seega on autosid mõnusalt vähe ja ainsad asjad, mida linnas karta tuleb on trammid, mis õnneks helistavad kõrvulukustavalt oma "lehmakella", kui keegi kriitilisse kaugusesse satub. Algul tundus trammiliiklus väga segane, aga juba teiseks päevaks oli selge, et asi on väga lihtne. Trammid käivad koguaeg, see sai sulaselgeks trammiliini kõrval asuvas hotellis, millest trammid justkui vahetpidamata mööda tuhisesid. Need viivad põhimõtteliselt igale poole ja isegi mitte väga suurte ringidega: mäest üles sõidavad mööda köisraudteed pisikesed vagunid (not sure, kas see on õige väljend, igaks juhuks mainin, aga inglise keeles on tegu vist cliff railway'ga, mis lähevad diagonaalis mäest üles). Teisel päeval õppisin isegi ära, kuidas pileteid osta!



Esimene päev mööduski suures osas ringi kõmpides ja lõppes järjekordse vinge küberõhtusöögiga. Teisel päeval asusin kaardilt ringe likvideerima ja alustasin botaanikaaiast. Ma ei arvanudki, et miski Tartu botaanikaaeda ületada suudab, aga õnneks oli Zürichi oma pisut teise kontseptsiooniga. Suur osa sellest oli lage plats, kuhu võisid tooli vedada ja rahulikult ajalehte lugeda või kasvõi piknikku pidada. Teine osa on klaaskuplite all, mis esindavad erinevaid kliimasid ja teevad seda nii tõeliselt, et vihmametsa meenutavasse klaaskuplisse minnes jäin sooja lausvihma kätte ja et ma sealt kohe teed välja ei leidnud, said kolmandat kuplit ehitavad töömehed minu üle ühe korraliku kõhutäie naerda. Ilusate õitega lillekesi oli seal üpris vähe, võrreldes Tartu botaanikaaiaga, seega suundusin pärast lühikest fototuuri Hiina aeda. See ostus tegelikult mingiks suureks muruplatsiks, kus kohalikud oma koertega mängisid, päevitasid, jões ujusid ja niisama aega veetsid. Ühes platsi nurgas oli miski hiinapärane hoone, kuhu ma paraku minna ei viitsinud, aga mis pidavat olema tasuline, aga väga-väga ilus ja põnev, nagu ma hiljem kuulsin.



 

Teisel päeval vedasin ennast loomaaeda, mis oli ka täitsa vahva. Suurema osa ajast veetsin hülgebasseini juures, sest just siis, kui ma olin läbi väikeste laste esiritta hülgeid vaatama trüginud, hakkasid need nunnud olevused kõik ringis sellili ujuma, mis oli superarmas. Tegin hunniku pilte ja vaatasin suurte vesiste silmadega, samal ajal kui väikesed lapsed mind juba vaikselt jalgadega peksid üks neist kurtis väga härda häälega oma emmele: "Mommyyyy, I can't see the dolphins anymore!!!!" =)
Järgmised viisteist minutit möödusid punast pandat jälgides, sest pärast närveerimist, et ma seda armsat elukat pildile ei saa, kuna ta muudkui mööda puud ringi jookseb, avastasin, et ta liigub kogu aeg üht ja sama trajektoori mööda, seega lõpuks sain ÜHE pildi sellest nunnust.








Kõige armsam ahvibeebi üldse :3

Ülejäänud päev möödus linnas ringi trampides ja õhtul käisime Itaalia restoranis söömas ja sõime hunniku superhäid kammkarpe ja piinasime ettekandjast kutti oma kohvieelistustega. Nimelt üritame me juba pikemat aega igal pool kõigile selgeks teha, et me tahaks poole espresso'ga caffé latte't, mis üldjuhul tähendab, et tass tuleb masina alt õigel hetkel ära tõmmata ja lasta ülejäänud kohvil maha joosta. Tavaliselt mõtlevad kõik, et me oleme segased. Eriti siis, kui me sinna juurde kahe peale kuus suhkrut küsime.


Sain isegi kerge ülevaate Zürichi ülikoolist ja kõike arvestades on Zürich nüüd üks mu uusi lemmiklinnu, kuhu ma päris kindlasti tagasi tahaks minna. Vastupidiselt mu eelarvamustele on see Saksamaast väga erinev ja sealsed inimesed on hoopis sõbralikud ja kuidagi.. elurõõmsamad? Pealegi osutusid kõik vanemad inimesed, kes minuga rääkima juhtusid ning kellega ma algul oma segast saksa keelt praktiseerida üritasin, väga headeks inglise keele oskajateks, mis oli väga positiivne üllatus.


Ja nüüd pakime juba vaikselt asju USA jaoks ja homme õhtuks olen NYC-is. Ja kui piltidest peaks puudu tulema, siis hunniku pilte leiab sellelt aadressilt.


Tuesday, June 18, 2013

London in detail, literally


London oli üks väheseid kohti mu empsi traditsioonilistest sihtkohtadest (mis on viimase ajaga muidugi kõvasti eksootilisemaks muutunud), mis mul veel seni nägemata oli. Sellele vaatamata polnud mul kunagi suurt igatsust UK ega ka Londoni järele. Mõneti seetõttu, et koolis oleme risti-põiki suure osa UK elust-olust läbi võtnud ja mul oli sama hästi kui tunne, nagu oleksin ma seal juba käinud. Peale selle on minu suved üldjuhul Ameerika mandril möödunud ja kuna ma juba oma "Ameerika aegade" algusest inglise keele õpetajalt oma lohaka ja mugava inglise keelega pinnuks silmas olin, ei kutsunud mind kunagi sinna ülimalt orderly inglise keelega kohta. Kõige tipuks on London suure osa mu tutvusringkonna unistuste sihtpunkt, nädalavahetuste getaway place, kus sõpradega aega veeta, tööreiside keskpunkt, mõnele lausa kunagine kodulinn, seega on see minu jaoks kuidagi alati liiga tähelepanu keskpunktis olnud. See kõlab kuidagi halvasti, aga tegelikult pole üldse halvasti mõeldud...


Ometi vastasin emmele kiiresti jaatavalt, kui ta mu mõneks päevaks Londonisse kaasa kutsus, sest midagi Londoni vastu pole mul kunagi olnud ja pealegi läks see hästi kokku mu suve motoga, milleks on kasutada ära iga päev võimalikult sisukalt. Ja uued sihtkohad käivad kohe kindlasti sinna alla.

Tuleb tõdeda, et tänaseks on London minu silmis palju enam, kui ta seda eales olnud on ja seetõttu otsustasin kokku panna ühe korraliku fotoreportaaži oma kolmest Londonis veedetud päevast. Pealkirjastasin oma kirje "London in detail", kuid mitte seetõttu, et ma pikalt ja laialt jahuda tahaks, mis paraku tundub juba juhtuvat, vaid eelkõige seetõttu, et London on meeletult suur ja seda väga suures plaanis makroobjektiiviga pildile püüda on raske, tüütu ja tihtipeale eluohtlik, arvestades, et kõik liigub vastupidiselt sellele, millega tavaliselt harjunud oled. Andsin endast parima, et vajalikud suured plaanid kokku saada, aga samal ajal üritasin oma detailijoont hoida, sest kuigi London on üldjoontes üks meeletult ilus linn, siis kõik need pisikesed detailid on lihtsalt uskumatud ja jäävad pahatihti ilmselt kahe silma vahele. Seega siin on London läbi Paula makroobjektiivi, enjoy!


Tõenäoliselt ainsa inimesena ei olnud mul Londoni Hackney taxicab'idest aimugi, seega võite vaid ette kujutada Paula üllatust, astudes maha Heathrow Expressilt ja nähes enda ees hiiglaslikku taksoparki vingete taksodega. Suures taksoekstaasis sõitsime hotelli ja kohe algusest peale tundus, et London on täiesti teistsugune, kui ma endale ette olin kujutanud. Hotellis oli küll broneeringuga miski segadus, aga lõppkokkuvõttes oli see isegi positiivne, sest muidu poleks me ilmselt viitsinud linnaserva Tower Bridge'i vaatama kõndida, uus hotell oli aga kohe silla ja Tower of Londoni läheduses.

Hackney'd ja London Eye

Esimene päev möödus eelkõige küber-gossip'i ja plaanide tegemise tähe all, pealegi olid lennud üsna väsitavad (need kõige nõmedamad kahetunnised, kus niisama istudes kipub surmigav olema, aga magada ka ei kannata). Õhtul käisime aga paremate Londoni tundjatega Trafalgar Square'il, mis oli õhtuhämaruses armas ja õdus. Suurelt ekraanilt võis näha balletietendust ja kogu väljak oli nagu Times Square, aga mitu korda rahulikum ja mõnusam, pealegi on Londoni väljakul suur purskkaev, mis teeb asja kohe mitu korda paremaks. Peale Trafalgari väljakut suundusime Chinatowni, mis oli vidus hästi värvikirev ja kihas veel päris hilisel kellaajal inimestest. Otsisime küll kohta, kust saaks õnneküpsiseid, aga need näisid olevat sealkandis miski vananenud nähtus, seega sõime lihtsalt krõbedat parti ja muud huvitavat.


Teise päeva hommikul saime emmega end varakult maast lahti ja kõmpisime Tower Bridge'i ja Tower of Londoni juurde, kust läks mööda Thames'i kallast The Queen's Walk, mis on superilus promenaad, kus on ridamisi pisikesed välikohvikud, kus hilisõhtul saab tulukeste valgel ja soojendavate lampide all teed või kohvi juua ning imehäid koogikesi süüa. Lõpuks jõudsime ka Globe'i teatrini. Lõuna ajal sõitsin ühega neist armsatest taxicab'idest (kokku on neid Londonis suisa 22 000) teadusmuuseumisse, mida külastab igal aastal pea kolm miljonit inimest ning mis ka sellel korral polnud just kuigi tühi. Rahvast oli päris palju, seega rahulikust muuseumipäevast ei tulnud midagi välja, pealegi tundusid kõik ülejäänud kaardil ringiga märgitud kohad liiga huvitavad, et neist selle ülerahvastatud muuseumi pärast ilma jääda. Aga muuseum ise oli väga huvitav ja seal saaks veeta ilmselt nädalaid, uurides kõike üksipulgi, sest tegu on ühega neist muuseumidest, kus pole pelgalt sahtlite kaupa arhivaale ja igavaid eksponaate. Londoni teadusmuuseum on rohkem arutlev ja uuriv muuseum, kus on tohutult palju huvitavaid küsimusi, millele otsitakse vastust ja selle vastuse leidmiseks on kasutatud nii erinevaid teadusprojektide tulemusi, interaktiivseid vidinaid, kui ka jooniseid ja graafikuid. Meenutas natuke Smithsoniani Washington D.C.'s, selle vahega, et seal oli natuke rohkem tehnikavidinaid ja kogu muuseum oli pisut Lennusadama sarnane: kohati hämar ja täis igasuguseid tulukesi. Seetõttu pole mul muuseumist ühtki vinget pilti, sest esiteks polnud seal makroga kuigi palju teha ja kaamerale väga see salapärane valgus ei meeldinud. Aga ma luban teile, et see oli vaatamist väärt.

Tower of London

Tower Bridge

Southwark Bridge ja Tower Bridge



Peale teadusmuuseumit, mis on üks kolmest muuseumist sealkandis, otsustasin võtta kursi Buckinghami palee juurde ja et sinna oli küllaltki pikk maa, jalutasin mööda Hyde Parki kõrvalt minevat teed, mistõttu sain paar Hyde Parki lillepilti ja suure pargielevuse, sest Hyde Park ja Kensington Gardens olid järgmise päeva sihtpunktid. Ja Buckinghami palee tundis kaugelt ära tänu selle ümber sagivale rahvamassile. Kohe alguses sai selgeks, et valvuritele kuigi lähedale ei saa ja isegi makroga jäid nad kuidagi kaugeks. See-eest tulid väravate kuldsetest nikerdustest väga ilusad makropildid ja üle Thamesi paistis puude varjust ilus London Eye - Euroopa suurim vaateratas.






Järgmiseks sihtpunktiks, olles London Eye puudevarjust saadud piltidega nähtuks lugenud, valisin Westminster Abbey ja kuulsa Big Beni. Ka seal oli hordides rahvast. Minu Big Beni pildid jäid isegi kõige kaugemast ristmiku nurgast poolikud, see-eest ülimalt detailsed. Otsustasin täispikkuses pildist loobuda, kuna ümbruskondne liiklus oli küllaltki tihe ja pealekauba täiesti valepidi.



Et kõik mu ringikesed kaardil hakkasid otsa saama ja oli alles varajane pärastlõuna, seadsin sammud taas Trafalgar Square'ile. Päeval oli see hoopis teistsugune: siin-seal olid tänavamuusikud ja elavad kujud (kui see üldse on eestikeelne vaste väljendile living statue) ja maskotid, purskkaev nägi hoopis teistsugune välja ja inimesi oli tunduvalt rohkem. Õhtupoole väisasime veel Covent Gardenit, mis oli kunagi turg, nüüd on aga suur turismimagnet pisikeste kioskite ja poekestega. Siseõues oli midagi teatrilaadset. Õhtuks kerkivad Londoni tänavakohvikute vahelt esile pubid oma happy hour'itega, mis tähendab suuri rahvamasse iga pubi ees.


Järgmise päeva hommikul pakkisime asjad kokku, nii palju, kui meil neid oli. Seekord tegime erandina seljakotireisi, mis tähendas (mõne jaoks) vähem tassimist, aga samal ajal ka kitsast outfit'i valikut. Pärast hommikusööki sõitsime Hyde parki kanti. Vahepeal leidsime üles armsa Primrose Bakery, mida ma juba esimesel päeval silmanud olin ja kus olid superarmsad cupcake'id (keeldun kasutamast sõna "tassikook"), mis olid ülimagusad ja kuna me kellegi tuju pahaks teha ei tahtnud, panime koogikesed kotti ja sinna need ka kuni Hyde Parkini jäid. Hyde Park ja Kensington Gardens on kokku umbes sama pindalaga, mis Monaco. Hyde parki juures asub monument, mis on kõigist teistest natuke teistmoodi. Londonis, ma kujutan ette, et üleüldse UK-s, on pisut teistsugused kujud, kui meil. Palju põnevamad ja tihtipeale ilusamad. Emme üheks lemmikuks oli näiteks hotelli lähedal asunud draakoni kuju, aga tema vaieldamatu lemmikkuju oli ilmselt just see Hyde Parki juures asuv sõjas langenud loomadele pühendatud monument, mis teeb kurvaks, aga samas on armas, sest vähemalt on keegi nende õnnetute tegelaste peale mõelnud.





Jalutuskäik läbi Hyde Parki oli üsna vihmane, samas tuleb vist õnnelik olla, sest see oli ka meie esimene Londoni vihm seekord. Otsustasime natuke pingi peal istuda ja parki vaadata, aga lisaks ühele uudishimulikule oravale, kellele meil esiti midagi anda polnud ja kes pärast, kui meenus, et meil kotis üks Primrose Bakery cupcake on, oli juba läinud, nägime ka suurel hulgal lennukeid. Alguses tundus see nagu kuninganna eskort, aga sedapuhki osutus vist hoopis show'ks. Peale seda liikusime Paddingtoni ja Heathrow Expressi poole, teele jäi veel üks oravake, kes oli täiesti kindel, et krabisevas Primrose Bakery kotis on veel mõni cupcake, aga selleks ajaks olime cupcake'i teisele oravale murule laiali pudistanud, seega oravatel kohe üldse ei vedanud, aga ühe uudishimuliku orava portree sain küll :)





Mu positiivne emotsioon kadus küll Tallinna lennu ajaks, sest siis sai äkitselt jälle selgeks, et eestlased pole pooltki nii avatud, kui seda on inglased ja peale selle on nad (vähemalt lennukites) üsna pahurad ja torssis. Sellele vaatamata oli mu Londoni reis super! Aitäh mamile (kes tegi ka mingi osa piltidest ja loodetavasti jagab sõbralikult autoriõigusi). :)

Ja siia lõppu üks vahva pehme elevant, kes iga kord hotelli minnes vastu vaatas :)