Pages

Thursday, March 14, 2013

häälepaeltest

Ära kunagi mine inglise keele kallakuga koolis B-keele rühma, kus õpitakse saksa keelt, kui oled põhikooli lõpetanud saksa keele süvaõppega koolis. Miks? Sest sa hakkad märkusi saama selle eest, et sa istud tunnis niisama, kuna sul kulub kuulamis- ning lugemisülesannete lahendamiseks viis minutit, samal ajal kui teistel võtab see aega kuni veerand tundi. Ja asi ei ole selles, et mul oleks midagi saksa keele tundide vastu, mulle meeldib saksa keel ja ma teen hea meelega neid lugemisi-kuulamisi, aga see ei ole eriti tore, kui keegi su peale karjub ning otsustab märkusi panema hakata, kuna sa istud tunnis niisama. Ja ülejäänud aja tundub meile preili Anna Mariniga lihtsalt pisut koomiline, kuidas keegi, kes on saksa keelt õppinud B-keelena, loeb sõnu ikka "versjeedene" (verschiedene) ja "tsvitshen" (zwischen).

Üleüldse on mul kergelt koolimasendus, sest ma kardan, et mu vaheaeg ei mahuta ära kõike, mida ma selle jooksul teha tahaks ning tegema peaksin, pealegi pole ma veel üldse oma valikainete valimisega tegelenud ja mu vene keele õpinguid ei saa just hinnata sõnaga "otlitshno". Seega ei tohiks ma vist valesti hääldamise pärast kedagi arvustada, sest seni suudan ma oma vene keele õpikust (rõhkudega ja suures osas trükitähtedes) ainult sõnu veerida.


Homme annavad üksikuid tunde ajakirjanikud ning kuigi ma väga ootan meie klassi ajakirjaniku tundi (ma ei taha nimesid mainida, sest muidu tulevad kõik mu blogi vaatamised mingi kuulsa ajakirjaniku nimeotsingust ja ma ei tea, kas ma olen selleks valmis :D) ja ma väga tahaks temalt nii palju asju küsida, aga ma lihtsalt ei ole üldse see inimene, kes pärast kõnesid või tunde küsimusi esitab. Ma olen see, kes togib oma kõrval istuvat inimest ja on nagu: "Kuule, palun küsi seda." Samuti ei tõsta ma kätt, kui õpetaja küsib klassi ees, kas keegi klassist usub saatusesse, sest olles üks inimene kahest klassis, kes tõesti usub saatusesse, peaksin oma tõekspidamistest kogu klassi ees rääkima ja ma ei ole üldse seda tüüpi. Ma ei maga tundigi enne päevi, mil pean klassi ees kõne esitama ning ootan hirmuga vaheaja lõppu, mil peame klassi ees "Hamletit" mängima. Ma ei loe vabatahtlikult avalikult ühtegi luuletust ning kui ma peaksin avalikult üksi laulma, lõpeb see häälepaelte kokkukuivamise ja mingi kahinaga, sest ma olen lihtsalt nii-nii krampis (muusikaolümpiaad, 2009 (?)). Ma vihkan elavaid järjekordi valmistoiduletis, sest ma ei suuda kunagi enne oma numbri saabumist ära otsustada, mida ma tahan ja kui ma numbrit enne ei võta, ei otsustagi ma lõpuks, vaid lähen ostan purgisupi ja mõtlen õhtul oma elu üle järele. Ja kui ma suudan oma numbri saabumiseks otsustada, mida ma tahan, ei tea ma kunagi, kui suurde karpi, kas täis ja kas termoskotti ka. Kokkuvõttes tahaks ma väga, et keegi minu eest sellelt ajakirjanikult umbes miljon asja küsiks. Ja et ma ei peaks tulevikus tegema tööd, kus mu häälepaelad kramplikkusest kokku kuivavad :) Putukauurija kõlab seega hästi, sest nendega ei pea otseselt rääkima :)))

Head emakeelepäeva teile ja ma üritasin oma tänases blogis ka anglitsismidega mitte liialdada. Tõtt-öelda üritasin neid üldse mitte kasutada :)

6 comments:

Mari-Liis said...

sind vahin ikka suu ammuli :(

Eneken said...
This comment has been removed by the author.
Eneken said...

nu aga... lihtsalt võta ette ja küsi :) I mean... how bad can it be? kallimurr...

Jane Vako said...

Megailus pilt!
See hirm inimestelt midagi küsida... Sa pole ainus. Lisaks valdab mind peale kümmet aastat esinemist ikkagi paaniline ning ülihirmus lavahirm, millest kõige hirmsam ongi see häälepaelte kokkukuivamine. Ma olen kaaskannataja, pea seda meeles :D:D

Arra said...

Kui ülikooli lähed, siis nagunii on seal miljon ettekannet vaja teha :D Alguses jalad värisevad ja loodad, et laseriga joonist seletades ei hüppaks punane tuluke ühest seinast teise, sest käsi väriseb. Pärast harjud ära ja oled nagu kala vees. Believe me. Seda isegi siis, kui putukauurija oled ;)

Paula said...

Aitäh teile :) Ja eks ma ikka olen arvestanud sellega, et arendada tuleb eelkõige enda nõrku külgi ja püüan seda aeg-ajalt teha ka. Tänaste küsimusteni siiski oma julgusega ei jõudnud, aga õnneks polnud piinlikkust ka, kuna teised küsisid täpselt õigeid küsimusi :)