Pages

Sunday, March 31, 2013

lihavõttejänesest rähnini

Minu jaoks pole vaheaeg õieti lõppenudki, sest selle nädala kaks koolipäeva ei olnud just kõige sisukamad ning koolitunnet tekitas eelkõige DSD, mis ei olnud ka kuigi pingeline. Oma pika nädalavahetusega jäin see-eest väga rahule. Näiteks käisin Kambjas, õppisin selgeks halvaaga küpsisetordi tegemise, mis on väga vajalik oskus, kuna see on superhea kook, mis saab superlihtsalt ja superkähku valmis. Peale selle õppisin inglise keelt ning vahelduseks käisin lumehanges linde pildistamas. Juba mitu korda olen tahtnud rähni pildile saada, aga kord polnud objektiivi, kord rähni. Olin juba leppinud faktiga, et pean tihaseid varblasi pildistama, kui äkki vuhises rähn ka kohale. Niisiis sain oma kauaoodatud rähnipildid ja jäin isegi rahule.



Need nokapealsed kühmud on nii armsad...

Vahepeal kerkis üles kanade nimeprobleem, nimelt puudus kolmel kanal ja ühel kukel nimi. Mul oli küll idee panna kahele kanale vanade Suure-Kambja mõisapreilide järgi nimeks Leedi von Buxhoevden ning Leedi von Stackelberg, aga siis varjutas minu idee Joosepi kiiduväärt idee panna lombakale kukele nimeks dr. House. Niisiis on kanalas kuked Joosep, dr. House ja kanad Paula ja Rene, kusjuures kolm kana on siiani nimetud. Ideed on oodatud, kuid tasub mainida, et tegu on kahe äravahetamiseni sarnase ja ühe pisut heledama pruuni kanaga, kelle nimed peaksid olema ühe ideega ja nii ühte auku, et keegi pahaks ei pane, kui need omavahel sassi lähevad.

Dr. House

Kogu Kambjas oleku vältel kantseldasime ka kahte peremeheigatsuses vaevlevat spanjelit, kelles üks oleks end järelvalve puudumisel masendusest lõhki söönud ja teine kargles ja ulus terve aja, keeldudes igasugusest toidust. Kutsikasilmapiltideks jätkus materjali mõistagi piisavalt.




Mune värvisime loomulikult ka, sibulakoorte ja porgandilehtedega. Sinised munad jätsime muidugi värvimata. Kuna pisike murelik Miia küsis, kas Paula ikka tagasi tuleb, käisin peale Kambjat Joosepi juures ka ning sain veel mune värvida. Seekord sibulakoorte, makaronide, riisi ja mustikatega. Hommikul oli lihavõttejänes hunniku šokolaadimune ära peitnud, seega kulus suurem osa hommikust nende otsimisele. Kuna see oli minu esimene lihavõttejänes, aitas kõvasti kogenenum Miia suure osa minu ja Joosepi (kes viilis munade otsimisest korvpalli mängides) šokolaadimunadest üles leida. 



Kaks väsinud käpakest vasakul...

Enne Tartusse tulekut sain ühe proovisõidu roomikutega ATV-l, mis oli esialgu küllaltki hirmutav ja pisike Paula ei jõudnud ega julgenud õieti gaasi vajutada ega kuhugi poole pöörata, aga lõpuks sõitsin mitu tuuri järvel, üle saare ja mööda põlde ning metsatukka. Pärast olid käed-jalad küll väsinud, aga sõit oli supervinge ja seda väärt. 



Tuesday, March 26, 2013


Kindlasti mitte täielik, aga vähemalt üsna ülevaatlik list kohtadest Tartus, mis on mu vaieldamatuteks lemmikuteks saanud. Vahelduseks "mida ma täna tegin" postitustele :)

1. Õunarullid
Juba aastaid asetseb vana kaubamaja esimesel korrusel pisike kohvikulaadne koht, kus müüakse kohapeal valmistatud saiakesi ning pirukaid. Tavaliselt jäin muusikakoolist tulles väga napilt bussist maha ja jalutasin Riia mäest alla, et uut bussi oodata. Algul käisin sealt kokakoolat (täiesti eestikeelne sõna kusjuures) ostmas, hiljem avastasin, et seal müüakse tõsiselt häid saiakesi. Eriti hea ajastuse korral võib saada vahetult ahjust tulnud õunarulle, mis on lihtsalt nii-nii head. Täna taasavastasime Joosepiga selle koha. Olgugi et me koos polnud seal kunagi käinud, tegime mõlemad kohe õunarullidest juttu ja nii juhtuski, et lahkusime kaubamajast kotitäie õunarullidega. Need ei ole lihtsalt õunarullid, need on hästi kohevad lehttaignast õunarullid, mida süües on tunda, kui ebatervislikud need oma rasvakoguse ning suhkru- ja kaneelikatte tõttu on. Sellele vaatamata on need ühed parimad saiakesed, mida Tartust leida võib. Üks põhjus, miks ma olen totaalselt selle väga koleda vana kaubamaja mahalammutamise vastu: sest ma kardan, et see kohvikulaadne asjake kaob ära või kolib kohta, kust ma seda enam üles ei leia. 

2. Coffee In
Kui varem leidis Tartus vaid mõne üksiku Coffee In'i, siis nüüd on neid pea kõikjal Tartus. Kaubamajas on neid lausa kaks. Kui veel mõni aasta tagasi kannatas sealt minu arust vaid kakaokuningat tellida ning umbes kaks aastat tagasi leppisin tavalise latte'ga, mis minu arust kuigi hästi ei maitsenud, siis nüüdseks teab nii mõnigi Tartu Coffee Ini barista küsimatagi, et Paula ja Joosep tellivad ühe kondenspiimaga latte ja ühe cappuccino, parematel päevadel cappuccino extra shot'i. Ja mina olen oma liigmagusa latte'ga peaaegu alati väga õnnelik, kuigi tuleb tõdeda, et umbes kaks baristat teevad seda veel eriti hästi. Ja eriti magusatel päevadel meeldib Paulale Sweet Creamy Latte, millel on lisaks kondenspiimale ka suur hunnik vahukoort :) 

3. Metro
Oli aeg, kus ma ei saanud absoluutselt aru, miks Metro populaarne on ning kui suurem osa mu tuttavatest veetis enamiku oma pärastlõunatest Metros einesaiu või wrap'e süües, siis mina olin seal ainult paar-kolm korda käinud ja sedagi puhtast viisakusest. Esiteks ei meeldinud mulle Metro selle pärast, et seal pidi liiga palju ise valima ja ma ei suuda kunagi otsustada, seega oli see minu jaoks totaalne no go. Mingi hetk aga käis mingi veider klõps ja ma sain aru, et Metro on üks väheseid kohti Tartus, kus on mõnus niisama aega parajaks teha või siis üks korralik fast food lõuna süüa ja pika aja peale on sellest saanud üks mu lemmikkohti, kus söömas käia. Mitte küll dinner'i mõttes, aga just selliste kiirete lõunate puhul. Peale selle oleme Joosepiga juba välja valinud, millised teenindajatest teevad saiu hästi ja millised mitte. See väljendub selles, kui palju sodi nad sinna vahele laovad ning kas seljuures püsib sai koos ka või tilgub igale poole laiali. Vaatamata halvale muusikale ning natuke ebamugavale asukohale on Metro siiski väga vinge. 

4. Botaanikaaed
Kevadest sügiseni on botaanikaaed üks parimaid kohti, kus jalutamas käia. Eriti vinge on käia sillal kalu söötmas, kuna neid on seal meeletult palju ja nad kõik kisklevad saiatükikeste üle. Pealegi tundub kaugelt vaadates, nagu tiik elaks, sest sillaalune kubiseb alati kalakestest, kui keegi neid sillalt söödab. Lisaks sellele on botaanikaaias alati mõnus macro'ga pilte teha, klapid peas. Palmimajja pole ma ilmselt kusagil 7-8 aastat jõudnud, aga sellel suvel võiks seal ka uuesti ära käia. Tegelikult lähevad minu mälestused botaanikaaiaga seoses tagasi aega, kus me Avelyga koos seal teed käisime joomas, mida sai sealt mingi täiesti uskumatult väikese raha eest. Tihtipeale jalutasime seal tükk aega ringi, juues ära mitu tassitäit teed ning vahel pakkus sealne administraator meile isegi kooki. 

5. Toomemägi ja vanalinn
See pole ilmselt esimene kord, kui ma oma blogis Toomemäge ülistan, aga see on lihtsalt ka üks parimaid kohti, kus pärast väsitavaid suvevaheajaeelseid koolipäevi jalutamas käia või siis jällegi lihtsalt pilte teha. Eriti vinge on seal Näituse tänava poolsete küngaste otsas piknikke pidada. Et listi mitte väga pikaks ajada, loen selle alla kogu vanalinna osa, mida Tartus on küll suhteliselt vähe, aga kus on sellele vaatamata väga mõnus jalutada. Raekoja plats on kõige ilusam talvel, ületades viimastel aastatel jõulukaunistuste poolest Tallinna mitmekordselt. Ülüldse on Tartu jõulude ajal kuidagi mõnusalt armas. 


6. Emajõgi
Emajõe promenaad on küll üks ebapraktilisemaid osi Tartust, arvestades, et suur osa piiretest on juba lahti kangutatud ja vanarauaks minema tassitud ja need platvormid näevad ka üsna nukrad välja, sellele vaatamata   on seal mõnus jalutada, kui suvel turult mureleid või maasikaid ka kaasa osta. Ja Emajõe kaugemas osas on mõnus ratastega ringi sõita või siis varasuvel riietega ujumas käia. Ja lodjasõit Jõmmu või Paulaga on ka siiski vinge, ma tegelikult ei tea, kas Paula enam üldse sõidab, aga millalgi vähemalt sõitis...

***

Kindlasti tuleb mul veerand tundi peale selle postituse avamist veel umbes 10 kohta meelde, aga eks ma siis saan veel ühe postituse kirjutada. Käisime Joosepiga "Elavaid pilte" vaatamas, mis oli tegelikult minu ajaloo kodutöö, aga tegelikult oleksime seda vist niisama ka vaatama läinud. Väga hea film oli, idee oli hea ja teostus oli ka vähemalt Eesti kohta väga hea, selline mõnus, kaasahaarav ja huvitav. 
Homme on DSD, seega ma üritan veel lugejakirja vormistuse ja mingid põhireeglid üle vaadata ja siis korralikult välja puhata, sest eksam algab juba kell üheksa =)

Viimasrel päevadel olen üritanud neid vingeid krunne teha, aga mulle lihtsalt ei ole krunnitalenti antud, seega pole veel kordagi päriselt välja tulnud :(

EDIT: Kohe peale blogi kirjutamist siiski tuli :D



Monday, March 25, 2013

99 Luftballons

Esimene koolipäev oli umbestäpselt selline, nagu ma seda ette kujutasin. Segane rühmatöö füüsikas, mis lõpuks päris valmis ei saanudki. Üsna sisutühi kirjandus, mis võib-olla ainult tundus sisutühi, sest mul polnud mingit koolimotti. Imetoredad matemaatikad, kus ma seekord isegi peaaegu rütmis püsisin ja isegi Annabeli küsimustele vastata oskasin. Ja tunnikontrolli polnud, seega möödus matemaatika üle ootuste hästi. Inglise keel, kus ma tegelikult ei teinud ka suurt midagi, aga me vist üleüldse ei teinudki suurt midagi... Ja kunstiajalugu, kus sain oma kunstioskusi lihvida ja natuke funfacte Roomast kuulata. Ja koor, kus me pidime üksi ette laulma. Ma vihkan üksind ettelaulmist. See on masendav. Seda ei tohiks teha. See on kohutav. Sest mina olen üksinda ettelaulmises kohutav :))


Ja tahes-tahtmata tekib tunne, et esimesel nädalal ei toimugi koolis kuigi palju, sest koolis käiakse ainult kaks päeva ja esimene päev polnud kuigi paljulubav. Ja Sakala mälumäng lõppes üsna kurvalt, sest pärast nädalat aega tuhnimist magasime õige tähtaja maha, kuna meil oli valesti meelde jäänud.

Pilt by Kalmus

See vinge 4000-sõnaline blogi ülikoolidest, mis on kergelt viral juba, oli suures osas story of my life. Mitte selle pärast, et ma ülikooli minna ei tahaks (üleüldse leian, et tegelikult oleneb päris palju erialast ja inimesest), aga justnimelt selles osas, mis ta kogu sellest rahvast rääkis, sest mul on päevast päeva sama tunne. Ja blogi oli päris hea, seega tasub üles otsida ja lugeda ;)

Sunday, March 24, 2013

Ökul

Minu pisike värbkakk =))

Koolivaba nädal on superhästi mõjunud selles mõttes, et ma olen saanud (kooli)asju teha rahulikult ilma konstantse koolimasenduseta. Ja olen veendunud, et kui ma saakski asju teha kodust ilma koolis käimata, oleks ma koguaeg umbes nii happy. Ja vaikselt on lootust, et aprilliks/aprilli keskpaigaks jõuab kätte see aeg, kus mina oma jooksukingad jalga tõmban ja jooksuradu avastama lähen. Sada kilomeetrit suve alguseks siiski! Seni töötan veel hoolega oma DSD I kallal, mis tegelikult tundub tühja tööna, arvestades, et mingit otsest kasu sellest eksamist pole, kuna uksi (ma küll ei tea, kas üldse vajalikke) avab eelkõige DSD II. Aga sellegipoolest üritan oma kallile saksakeeleõpetajale mitte pettumust valmistada, kuna ta loodab minust ilusat maksimumi ja kui postri graafika eest stiilipunkte saaks, ei peaks mina ka tulemuse pärast muretsema. Pealegi on ju tore, kui mul 12. klassi lõpuks on suur hunnik asju, mille vahel valida ja ma ei pea ühtegi sundvalikut tegema. Üldiselt olen ma tähele pannud, et suurem osa mu ajast kulubki mingitele koolivälistele või siis kooliga seotud, aga vabatahtlikele üritustele ja mul ei ole sellest isegi kahju, mulle lausa meeldib. Alustades Sakala mälumängust, mis tundus lihtsalt vinge challenge ja lõpetades sõnavigurite konkursi või Teaduskooliga. I aint even mad. Blogi ka muidugi. 

Saturday, March 23, 2013

28. vabariiklik emakeeleolümpiaad ehk siis läks lappesse

Kui ma olin läbi lugenud kellegi nelja aasta taguse blogi emakeeleolümpiaadi vabariiklikust voorust, tundus väga halb idee sinna minna. Tallinna ülikooli jõudes oli pilt lausa lohutav, vähemalt mitte nii hull, kui olin kartnud. Jah, siin-seal rääkisid neiud mingitest täiesti absurdsetest keelereeglitest ja sellest, kuidas nad päev enne olümpiaadile tulekut seebikaid vaatasid ja nüüd kardavad, et nende IQ on kümne palli võrra alanenud. Sama neiu saavutas oma vanuseklassis vist kolmanda koha, seega ilma seebikateta oleks tõenäoliselt olnud oodata esikohta. Ma ei lootnud juba enne esimest vooru midagi. Ma polnud auhinnalist kohta väärt esialgu juba seetõttu, et ma polnud tegelikult selleks olümpiaadiks valmistunud ja teisalt seepärast, et ma tegin esimese JA teises voorus masendavaid vigu, mille pärast mul siiani häbi on, pealegi mõtlesin osades kohtades liiga palju, arvestades, et ma olen seda kõike õppinud. Ja olümpiaadi tipphetk oli vist see, et ma oskasin sõna smoothie asemel kasutada omasõna "mahedik", mis oli lihtsalt nii jabur sõna, et jäi mulle olümpiaadihommikul silma, kui Oma Keele väljaandeid läbi sirvisin. Brüleekreem polnud ka muidugi probleem.

Seega on mul hea meel, et ma auhinnalisele kohale ei tulnud, sest siis oleks mul küllatki häbi olnud Eesti emakeeleoskajate taseme pärast ja pealegi polnud ma pooltki nii lahe, kui see hipsterist kutt, kes kolm auhinda sai ja terve olümpiaadi vältel päikeseprille kandis, kusjuures mulle tundus, et ta oli seda auhinna vastu võtmise kõnnakut kodus hoolega lihvinud, sest see tuli kolm korda nagu lindi pealt. Päriselt.

Igatahes on mul hea meel, et see nüüdseks läbi on ja võib-olla tasuks järgmisel aastal ka minna, ilma lolle vigu tegemata. Pealegi võiks proovida lõppvooru saada, sest lõppvooru ülesanded on palju vingemad. "Koosta lause väljendiga "läks lappesse" ülekantud tähenduses, selgita väljendi tähendus." Jah, just nii.

Aga anyway, homme on viimane päev "puhkust" ja siis on jälle võrratu kool.

Thursday, March 21, 2013

Kambja + TÜ + Tallinn


Teisipäeval läksime Joosepiga Kambjasse, kus oli üle pika aja jälle väga mõnus. Vaatasime kanad-kuked üle, kes on vist jälle suuremaks kasvanud, mida ei saa neile ka pahaks panna, arvestades, et viimati käisin seal päris kaua aega tagasi. Joosep üritas teise Joosepiga võidu kireda, mis kestis umbes kümme minutit ja nägi välja nii, et kui kanalast kõlas hädine kikerikii, tegi Joosep kanala ukse lahti ja kires vastu. Lõpuks hakkas tal kurk valutama ja läksime tuppa teed jooma. Hiljem tõime lehe ära ja veendusime selles, et oleme kohutavad lehelugejad, alustades lehega kõik tagant ning sirvides viie minutiga läbi kõik pealkirjad, süvenedes ainult koomiksitesse/horoskoopi/täiesti ebavajalikesse uudistesse.




Hiljem käisime järve peal jalutamas, mis oli ka vahva, sest saarest oli saanud lihtsalt pisike küngas keset lagendikku. Tagasi teele jõudes kohtasime ühte suuskadega vanemat meest, kes meile pikalt rääkis, kui väga ta kommunismi vihkab ning kuidas kommunism on pikemas perspektiivis süüdi selles, et keegi enam ei suusata. Tõtt-öelda oli ta jutt isegi loogiline, vähemalt kõlas täitsa ausalt. Püüdes veidi rõõmsama tooniga lõpetada, ütles ta, et Joosep näeb väga tark välja ja kindlasti aitab Eestis õiguse jalule seada ning kuna tal on nii ilusate silmadega neiu, kes ilmselt on ka väga tark, siis peaks me igavesti koos õnnelikud olema ja koos vananema ja koos vanas eas suusatamas käima. Vot nii. Algul üritas ta küll selgeks teha, et ilu ja tarkust koos ei anta, aga kui me Joosepiga üksteisele tähendusrikkalt otsa vaatasime, siis ta leebus ja ütles, et vahest harva juhtub sedagi.



Õhtune kohustuslik kaardimäng sai ka ära mängitud ja hommikul sõime väga tervislikku kaerakliidega putru, mis oli väga hea. Siis tulime Tartusse ja läksime Tartu Ülikooli avatud uste päevale, mis valmistas tohutu pettumuse. Võib-olla sellepärast, et TTÜ oli eelnevalt väga head tööd teinud, aga võib-olla lihtsalt sellepärast, et nad ei pannud mitte mingit efforti oma kooli heast küljest näitamisse. Kõigepealt rääkisid nad sellest, kuidas Tartu Ülikool on 3% maailma parimate ülikoolide seas, mis iseenesest pani lihtsalt mõtlema selle peale, et maailmas on üle kolmesaja parem ülikooli, kuhu minna. Seejärel näitasid nad mingit väga vahvat slaidi sellest, kuidas Tartu Ülikool on juba pikemat aega olnud kõige tuntum ja mainekam ülikool Eestis, mis iseenesest on tore, aga nende kolme aasta lõikes, mis nad näitamiseks välja olid pannud, oli ka väga selgesti näha, et Tartu Ülikooli maine oli iga aastaga vähenenud, kusjuures TTÜ maine iga aastaga tõusnud. Peale selle rääkis mingi PhD, kes luges lihtsalt slaidilt maha, kusjuures minu meelest koguaeg üsna sarnast juttu sellest, kuidas ülikooli valida. Tuleb tõdeda, et kuigi me ootasime kaua, ei jõudnud me seda Marten Kuninga etteastet, mis loodetavasti üldmuljet parandas, äragi oodata.




Läksime hoopis teaduskondi uudistama ja korjasime hunniku infolehti ning jäime kahe geenitehnoloogiat õppiva neiuga rääkima. Uurisime algul, kuidas nende õppimine üldse välja näeb ja seejärel, miks nad TÜs geenitehnoloogiat õpivad ning mitte TTÜs. Neiu, kes selgus olevat tegelikult Tallinnast, vastas küsimusele umbes nii: "Eem.. No ma alguses tahtsin Tallinnasse minna, aga siis tulin ikkagi Tartusse ja Tartu on palju lahedam koht ja nii vinge üldse," mis ei kõlanud just eriti veenvalt, seega moodustasime küsimuse ümber ja uurisime, kas ta kaalus ka ülikoolide erinevusi või sai määravaks ainult lõbus tudengielu Tartus. Pika mõtlemise peale rääkis ta midagi sellest, et TTÜs ollakse ainult laboris ja seal ei õpitagi üldse teooriat, mis lõppkokkuvõttes kõlas lihtsalt jaburalt ja kuna ta ise ka väga aru ei saanud, mida ta räägib, otsustasime lihtsalt edasi liikuda. Niisiis tuleb tõdeda, et TÜ valmistas paraja pettumuse, samas on neil veel kaks aastat aega oma lahtiste uste päeva kallal vaeva näha.


Täna lähen Tallinnasse ja kuna ma pole kindel, palju ma oma kordamise ja närveerimise arvetl blogisid jõuan kirjutada, saate täna ühe korraliku pildiblogi. Võite mulle siis reedel ja laupäeval pöialt hoida, ma oleksin väga tänulik. Ja nautige oma vaheaja viimaseid päevi või siis lihtsalt kevade algust :)

Tuesday, March 19, 2013

Samal ajal kui suurem osa tuttavatest veedavad oma vaheaja kusagil päikese all, siis Paula on viimased kolm päeva sisustanud pisut teistmoodi. Näiteks tegime Joosepiga korteris suurpuhastuse ja nüüd kõik särab ja läigib. Vahepeal otsustas Joosep poodi joosta, sõna otseses mõttes, sest ta tahtis minuga kihla vedada, kui kiiresti ta tagasi jõuaks. Mina käin poes tavaliselt 20 minutit kuni tund. Esimesel juhul siis, kui väljas on libe ja tegelikult on suhteliselt kiire. Tund aega siis, kui ma tahan kaneelirulle teha ja otsin pärmi või siis midagi muud väga ebaloogilise koha peal asuvat (toiduõli, söögisooda jne). Suvel käiksin ilmselt 15 minutit, kui vaja. Aga sellel õhtul oli tegemist üsna hilise õhtuga (pikad järjekorrad), pealegi oli õues meeletult libe. Mina oleks pakkunud 15 minutit at least, Joosep pakkus kümme ja lendas uksest sisse ajaga 9:46, misjärel langes põrandale maha ja ütles, et neli minutit sellest seisis ta kassajärjekorras ja vaatas, kuidas keegi oli ostnud kümme rätikut ning kuidas neid kõiki eraldi kilekottidesse topiti. Hashtag minu poiss-sõber :D

Pärast koristamist vaatasime filmi ja ma tegin õhtusöögi, mis pidi olema sinihallitusjuustuga broileripasta ning kaneelirullid, aga lõppkokkuvõttes oli lihtsalt sinihallitusjuustuga broileripasta, sest... Well, kaneelirullid polnud just kuigi söödavad (tahtsin Cinnabone teha..).

Peale selle olen veel keeleseadust lugenud ja Sakala korporatsiooni mälumängu jaoks vastuseid välja tuhninud. Korter näeb ilus välja ja varsti on Kambja. Pilte ei ole. Niu.

Thursday, March 14, 2013

häälepaeltest

Ära kunagi mine inglise keele kallakuga koolis B-keele rühma, kus õpitakse saksa keelt, kui oled põhikooli lõpetanud saksa keele süvaõppega koolis. Miks? Sest sa hakkad märkusi saama selle eest, et sa istud tunnis niisama, kuna sul kulub kuulamis- ning lugemisülesannete lahendamiseks viis minutit, samal ajal kui teistel võtab see aega kuni veerand tundi. Ja asi ei ole selles, et mul oleks midagi saksa keele tundide vastu, mulle meeldib saksa keel ja ma teen hea meelega neid lugemisi-kuulamisi, aga see ei ole eriti tore, kui keegi su peale karjub ning otsustab märkusi panema hakata, kuna sa istud tunnis niisama. Ja ülejäänud aja tundub meile preili Anna Mariniga lihtsalt pisut koomiline, kuidas keegi, kes on saksa keelt õppinud B-keelena, loeb sõnu ikka "versjeedene" (verschiedene) ja "tsvitshen" (zwischen).

Üleüldse on mul kergelt koolimasendus, sest ma kardan, et mu vaheaeg ei mahuta ära kõike, mida ma selle jooksul teha tahaks ning tegema peaksin, pealegi pole ma veel üldse oma valikainete valimisega tegelenud ja mu vene keele õpinguid ei saa just hinnata sõnaga "otlitshno". Seega ei tohiks ma vist valesti hääldamise pärast kedagi arvustada, sest seni suudan ma oma vene keele õpikust (rõhkudega ja suures osas trükitähtedes) ainult sõnu veerida.


Homme annavad üksikuid tunde ajakirjanikud ning kuigi ma väga ootan meie klassi ajakirjaniku tundi (ma ei taha nimesid mainida, sest muidu tulevad kõik mu blogi vaatamised mingi kuulsa ajakirjaniku nimeotsingust ja ma ei tea, kas ma olen selleks valmis :D) ja ma väga tahaks temalt nii palju asju küsida, aga ma lihtsalt ei ole üldse see inimene, kes pärast kõnesid või tunde küsimusi esitab. Ma olen see, kes togib oma kõrval istuvat inimest ja on nagu: "Kuule, palun küsi seda." Samuti ei tõsta ma kätt, kui õpetaja küsib klassi ees, kas keegi klassist usub saatusesse, sest olles üks inimene kahest klassis, kes tõesti usub saatusesse, peaksin oma tõekspidamistest kogu klassi ees rääkima ja ma ei ole üldse seda tüüpi. Ma ei maga tundigi enne päevi, mil pean klassi ees kõne esitama ning ootan hirmuga vaheaja lõppu, mil peame klassi ees "Hamletit" mängima. Ma ei loe vabatahtlikult avalikult ühtegi luuletust ning kui ma peaksin avalikult üksi laulma, lõpeb see häälepaelte kokkukuivamise ja mingi kahinaga, sest ma olen lihtsalt nii-nii krampis (muusikaolümpiaad, 2009 (?)). Ma vihkan elavaid järjekordi valmistoiduletis, sest ma ei suuda kunagi enne oma numbri saabumist ära otsustada, mida ma tahan ja kui ma numbrit enne ei võta, ei otsustagi ma lõpuks, vaid lähen ostan purgisupi ja mõtlen õhtul oma elu üle järele. Ja kui ma suudan oma numbri saabumiseks otsustada, mida ma tahan, ei tea ma kunagi, kui suurde karpi, kas täis ja kas termoskotti ka. Kokkuvõttes tahaks ma väga, et keegi minu eest sellelt ajakirjanikult umbes miljon asja küsiks. Ja et ma ei peaks tulevikus tegema tööd, kus mu häälepaelad kramplikkusest kokku kuivavad :) Putukauurija kõlab seega hästi, sest nendega ei pea otseselt rääkima :)))

Head emakeelepäeva teile ja ma üritasin oma tänases blogis ka anglitsismidega mitte liialdada. Tõtt-öelda üritasin neid üldse mitte kasutada :)

Sunday, March 10, 2013

Shoutout to Älice .

Joosep double dare'is mind kirjutama Älice-blogi, seega here it is ja kes ei tea, kes on Älice, siis te olete paljust ilma jäänud, aga Facebooki lehelt "Älice megaa põnev elu ." leiate selle mis vaja ja saate selle vea parandada ;)

eile ss käisin jossa pool j mingi studysime ja sõime kooki kh j prst ss vaatasime filmi kh mngi romcomm oli. mdu oli sht fun hommikul sõime j ss saatsin ta mängule kh j läksin homee ja tegin teadus kooli j ss kirjtasin mngit ajku arvamust vms sht raske imo m ei saa vga aru aga no meh. ss prst tuli jossa ka msnni j aitas mul teadus kooli teha veel veic j ss koristasin j ss ns mngi rääkisime veicc. homme peab kooli minema againn suht awful ja ss homme fysas ka töö mdea mngi teema peale ;(((( a no tglt ma ei sa absl aru mix peab tegema seda sst no why hurdime neid keda laavime exole. a no muidu on sht ok kõik mngi varsti vheaeg j ss saab puhata j mngi ns olla ja yolotadaa ja ss next nv on ss see eta värk kaa vno reedel juba j ss peab õppima khh :@@@ j ss homme vbla lhme jossaga pildistama k maybe et nh mdea vaattaaaab ks õues mngi norm ilms vmss. jj ss mingi õpin venkut ka jossa õpetab mlle mingi rändomseid sõnu vhpeal ja ss ma ei saa mdgi aru ja ss ta seletb ja ss ml vahestt jääb meelde khh midagi ano mtte väga. u knowwww, keele õppimine jmlst raske shtt mngi aega nõudev andstufff. ei ole minig leboo keiss exolee. xtahes m mngi homme kkoori pole sht lahe muidu tleb mngi raske ndal tööd jne aga sesshtes et sstay strong dont breake j ss kõik norms, aga okk kallaaaaaad m sis nd awayy SAUUUUU. 

***

Oeh. Vahel on mul nii hea meel, et ma kirjutada oskan. Igatahes, sisuliselt peaks kõik enam-vähem tõele vastama, kui sealt midagi aru saab. Käisin Joosepi pool, õppisime koos jne. Homme saate äkki rohkemate piltidega blogi, praegu on ainult telefonipildid afrojackiga. 


Friday, March 8, 2013

Miss Warrior Scientist ehk siis Paula ja naistepäev


Täna tegi eesti keele õpetaja märkuse, et naistepäev on nõukogudeaegne püha ja keegi põhimõtteliselt ei tähistagi seda, lisades hetke pärast: "Aga Joosep tähistab!" seega käisin terve päeva tulbikimbuga koolis ringi ja kuigi need olid päeva lõpuks täitsa halvas seisus, ärkasid nad õhtuks ilusasti ellu ja elavad siiani. Mul on varsti lausa oma lilleaed korteris. Eelmisel nädalal ostsin endale ka mündi, seega on seal nii maitsetaimi kui ka muid ilukapsaid.

Õhtul tähistasime seda nõukogudeaegset püha veel Kapriisis, mis oli supermõnus. Pärast käisime oma lemmikus Coffee-Inis, mille me eile puhtjuhuslikult avastasime. Eile avati uus Kaubahall ja kuigi meil Joosepiga sellest õrnematki aimu polnud, (tõtt-öelda polnud me isegi sellega kursis, et seal remont on) kõndisime sinna justnimelt avamispäeval sisse ja leidsime eest uue Rimi, palju poode ja õnneks ka vana hea Coffee-Ini uue baristaga. Tegelikult sildi järgi küll vanem-baristaga, aga varem polnud me teda näinud, mis on üllatav, sest me oleme Coffee-Ini regulaarsed kliendid ja tihtipeale pole meil vaja tellimust öeldagi, sest kõik juba teavad, mida need pikk afro ja pisike blondiin tahavad. Igatahes tegi see vanem-barista ülihästi kondenspiimaga lattet (selline liigmagus kohv, mida pisike blondiin joob), mida ei juhtu kaugeltki mitte iga kord. Niisiis käisime seal täna veel üks kord ja õnneks oli seal ka peale avamispäeva sama barista.

Peale Joosepi tulbikimbu sain Renelt ülivinge Warrior Scientist naistepäevakaardi ja vanaemalt naisehakatiseks olemise puhul suure Mesikäpa šokolaadi, seega on minu nõukogudeaegne püha igati asja ette läinud.

Ja kuna varsti-varsti on taas käes aeg katseteks, promon siin oma imelist koolikest, kust ma juba imelised pool aastat veetnud olen ja kus ma hea meelega uusi imelisi härmakaid uuel aastal näha tahaks! 

Thursday, March 7, 2013

glubnika & gublinka

Mul pole üldse pilte paraku, sest viimasel ajal tekib mul pildistamise vaba hetk alles siis, kui väljas on kottpime. See-eest võin teile oma vahepealsetest saavutustest rääkida. Õppisin selgeks vene keele tähestiku ja harjutasin lugemist, sest mu soon-to-be vene keele õpetaja ütles, et kõik algab õigest hääldusest. Kui hääldus käes, on keel põhimõtteliselt selge ja käänded tulevad iseenesest. Seega võite minuga algelist venekeelset vestlust arendada. Täna sai Joosep paar tundi naerda, kui ma üritasin meelde tuletada, kuidas vene keele maasikas kõlas ja lõpuks gublinka ütlesin. Vähemalt jääb mul nüüd elu lõpuni meelde, et maasikas on vene keeles glubnika.


Peale vene keele õppimise sunnin end lugema ka kirjandusklassikat. Jutustaks teile toreda loo sellest, kuidas Paula otsustas endale hubase õhtu koos kvaliteetkirjandusega korraldada :) Tegin endale jasmiiniteed meega ja kuhjasin voodisse hunniku patju ning fliise ja vedasin kohale parima lugemislambi kogu korteris. Kõik oli perfektne ja ma olin peaaegu kindel, et selle kohustusliku kirjanduse raamatuga läheb paremini, kui eelmisega ("Kuningas Oidipust" püüdsin viis korda uuesti alustada, kuni emps ei lubanud enne toast väljuda, kui raamat loetud) ja tuju oli superhea. Ja täpselt siis, kui ma olin pikali visanud, natuke teed joonud, raamatu kätte võtnud ja esimese lehe keeranud, sain aru, et ka see raamat pole proosas. Seega otsustasin raamatu mõneks teiseks korraks jätta. Dialoogivormis lihtsalt on midagi, mis teeb selle nii... mitteloetavaks. Ma mõtlen isegi peale kirjanduse tunde värsivormis. Rääkimata "Kuningas Oidipuse" lugemisest.

Matemaatikas skoorisin tunnikontrolli eest teise viie, mis on mu kahtede-kolmede roduga võrreldes lausa imepärane. Ei, ma ei tee nalja, mul on kõigi kolme perioodi jooksvad hinded matemaatikas olnud kahed, kolmed ja harva ka neljad, lihtsalt periooditööd on hästi läinud. Ma ei ole lihtsalt kiirarvutamise või äkiliste tunnikontrollide inimene. Ja mu õpetaja on sellega täiesti fine, sest ta teab, et Paula jooksvad hinded ongi kolmepuru. Thing is, et jooksvad hinded loevad periooditöös ainult nii palju, et viite ja neljade eest saab lisaprotsente, muu näeb lihtsalt Stuudiumis hoiatav ja hirmutav välja.

Ilmad on vastikud, sest kuigi päeval on päike ja tekib tunne, et kohe-kohe sulab lumi ära, siis tegelikult on megajahe ja hommikuks on lihtsalt jääväli. Täna nägime orienteerujaid ja arutasime tükk aega, miks tahaks keegi kiilasjää ja tapva temperatuuriga üliõhukeses kostüümis mööda linna ringi joosta. Siiski on lootust, et varsti-varsti sulab lumi ära ja ma saan kasutada Vaksali ja Tähtvere jooksmisvõimalusi (Maaülikool, Karu park, Tähtvere park), pealegi pole Emajõgi ka üldse kaugel. Leppisime Joosepiga kokku, et enne suvevaheaja algust jookseme 100 km. Juppidena. Jääb üle loota, et lumi aprilli lõpus ära ei sula.

Ja pisike rott sai päris F1 jope

Ja kui lumi ära sulab, siis saab jälle regulaarsemalt pilte ka, wii. Ja siis loeb Eva ka mu blogi jälle, wii. 

Sunday, March 3, 2013

1151


Eile käisin oma armsa kauaaegse klassiõe ennnuga väljas. See on veider, et ma olen hull grammar-nazi ja kirjutan Eneli nime ikka ennnu, sest ma tean, et talle meeldib nii rohkem (väikse tähega ja kolm n'i, that's right). Igatahes polnud ma oma ennnukest tükk aega näinud, seega kolasime mööda poode ringi ja rääkisime üksteisele, mis vahepeal toimunud on. Mäkis käisime ka, kusjuures mõlemad pärast kahetsesime ja kirusime seda otsust, sest mäkk on kurjast ja süda läheb pahaks.

Õhtul tuli Joosep külla ning tegime filmiõhtu koos dinneriga. Ja esimest korda suutsin teha söögiks midagi, millega võis peaaegu täiesti rahul olla ehk siis nüüdsest Paula firmaroog - itaaliapärane vormiroog kanaga. Ja hommikul tegin pühapäeva puhul pannkooke.


Ma vist ei rääkinud teile oma lugu võõrsõnaülesandest. Alustan sellest seigast, kui ma lugesin paari aasta taguseid bioloogia vabariikliku olümpiaadi tulemusi, kus seisis, et mingi preili oli saanud eriauhinna selle eest, et ta parandas ära olümpiaadi korraldajate tehtud näpuka. Siis tundus see kuidagi eriti ulme, sest... one does not simply... Igatahes oli õigekirjaolümpiaadil võõrsõnaülesanne, kus oli antud kümne võõrsõna definitsioon ja lüngad iga tähe jaoks, kusjuures mõned tähed olid antud. Kõik ülejäänud üheksa olid mõistlikud, aga viimane ei tundunud üldse õige. Definitsioon oli "vastavustõend", lüngad olid _ _ _ _ _ f i _ _ _. Ma olin kohe superõnnelik, sest see on ju obviously sertifikaat, aga siis avastasin, et üks täht jääb lõpust üle. Niisiis kui ma olin terve töö ära teinud, istusin veel õnnetud 15 minutit selle sõna peale mõeldes ja kirjutasin lõpuks lünkade kõrvale: "Sertifikaat?". Igatahes olin ma selle ülesande eest maksimumpunktid saanud, mis teeb minust samasuguse smartypantsi nagu see neiu, kes bioloogiaolümpiaadi tööd parandas... Igatahes sain skoorisin sellelt olümpiaadilt oma esimese esikoha ja pean vist nüüdsest kõik oma laused üle grammar-nazi pilguga üle kontrollima, sest ükski kirjaoskusega anon ei saaks ju viga parandamata jätta :)

Ma ei tea, kas Maris veel üldse mu blogi loeb, aga siin on temale pühendatud seik minu kaugest-kaugest lapsepõlvest (khm), kus ma oma emast pilti tegin (pole paraku kindel, kas see oli esimene foto, mille tegin) ja ainult pool emmet pildi peale jäädvustasin. Täpselt pool. Numbrid ja täpsus on mulle väiksest peale meeldinud ;) ;)

Friday, March 1, 2013

Minu esimene NO99 teatri kogemus, mis osutus fenomenaalseks... disappointmentiks :)

Klassireis koos a-klassiga Tallinnasse oli eelkõige täis ülipositiivseid ja ülinegatiivseid hetki, mis kokku jätsid üldiselt positiivse mulje. Kella kaheksa paiku hakkasime Tartust sõitma ja Tallinnasse jõudes läksime kohe Tallinna Tehnikaülikooli. Tuleb tõdeda, et ma ei teadnud sellest koolist eelnevalt põhimõtteliselt mitte midagi. They had my curiosity juba siis, kui me läbi selle suure ja ülivinge maja kõndisime, aga they got my attention, kui nende dekaan mootortõukerattaga uksest sisse sõitis :)

Esialgu räägiti natuke üleüldse kooli korraldusest ja suundadest, seejärel jagati meid kolme rühma, kusjuures me jäime mehaanikagruppi, mida juhatas vana härmakas. Ja ei kahetse üldse, sest supervinge oli. Ma ei tea, kust alustada. Esiteks, TTÜ paikneb ühe suure campusena suurel alal, seega on kõik põhimõtteliselt käeulatuses. Neil on ülimalt palju praktikat ehk siis kui tavaliselt kurdetakse, et ülikoolis ei saa üldse praktikat, siis need tüübid ehitavad roboteid, autosid ja kõike muud, millest suurt osa ei oska ettegi kujutada. Olenevalt teaduskonnast muidugi. Kool näeb ülimalt vinge välja, neil on Ameerika nurgake, piljardilauad, 3D printer ja ülivinged laborid. Nad teevad koostööd supervingete koolidega nagu MIT, Stanford jnejne. 

Ühesõnaga, see kool suutis mind selle paari tunni jooksul täiega tehnikaülikooliusku pöörata, seega hetk tagasi vaatasin läbi nende geenitehnoloogia ja bioloogia õppekavad. Ja põhimõtteliselt kogu kodulehekülje. Ja need voldikud, mis me kaasa saime. 

Peale TTÜ'd käisime Lennusadamas, mis oli ka teist korda üpris tore. Käisin seekord koos Joosepiga Lembitus, mis kujunes väga lõbusaks, sest mida laeva nina poole, seda madalamaks muutus lagi ja seda rohkem pidi Joosep kummardama. Believe me, see oli üsna entertaining, eriti kuna voodid olid umbes tema jalgade pikkused ja laeva nö toast tuppa viisid ümmargused uksesarnased moodustised, kust ta end läbi pidi suruma.

Õhtupoole, pärast poodides kolamist ja Vapianot, läksime NO99 teatrisse, kus mängiti "Pedagoogilist poeemi". Ma tõtt-öelda ootasin sellelt tükilt suhteliselt palju, sest ma käin nii harva teatris, seega on see selline peaaegu big thing, mille üle nagu veel järgmine päev ka arutada ja mõelda. Noh, tuleb tõdeda, et arutada saab sellegi etenduse üle veel pikalt, olgugi et me ainult pool ära vaatasime. Well, ma ei tea, kuidas sellest blogis kirjutada, aga let's start sellega, et enne etendust selle kirjeldust lugedes ei jäänud sellest väga mingit muljet. Tundus selline... tavaline deep thingy paljude noortega. Esimene pool etendusest kujunes igatahes oodatust PISUT erinevaks. Laval oli umbes 15-20 noort, kes esialgu põrandaid pesid, olgugi et nende õpetaja (?) ämbrid koguaeg uuesti ümber lükkas ja neid vahepeal niisama õrritas. Mingi hetk hakkasid nad mängima veidrat kulli, kus pidi üksteise nimesid hüüdma. Aeg-ajalt jäi kullimäng seisma ning nende pauside ajal leidsid aset mingid veidrad pisistseenid ehk siis kõik need noored suudlesid omavahel kordamööda ja vähe sellest, et mõned kutid laval alasti ringi lasid ning täiest kõrist roppusi karjusid, lõppes vaatus kahe vees püherdava ja üksteist märgade juustega piitsutava topless noore neiuga =)) Sellel hetkel otsustasime, et on aeg teatrist lahkuda ning läksime šoki leevendamiseks Komeeti koogile ja kohvile. Teatri lõpus heideti meile ette, et me nii vara lahkusime, sest tegu oli fenomenaalse tükiga, kus noored lavakooli õpilased õppisid laval end vabalt tundma. Mul on väga hea meel, et nad end seal hästi tundsin, aga ma siiski tunneks end pisut paremini, kui ma teaksin 13 eurot makstes, et etendus, mida ma teatrisse vaatama lähen, on... Well... las ta siis jääb. Igatahes olime mõlemad pettunud.


Tagasiteel vaatasime HIMYM'it ja tudisime, Tartusse jõudes oli full jõulutunne, sest kõik oli nii mõnusalt lumine ja taevas oli nii selge, et tähti oli superhästi näha. Hommikul (rohkem nagu pärastlõunal) vedasin ennast õigekirjaolümpiaadile, mis läks vist eeldatavasti hästi. Enne Tallinna sõitu sain ühtlasi teada, et vaheajal lähen emakeele üleriigilisele olümpiaadile, seega ei saanud olümpiaadid veel tänasega otsa. 

Praegu naudin reede õhtut hea raamatuga (mis loodetavasti ei osutu üllatus-pornoks) ja tassi teega, sest sel ajal, kui teised ilmselt lavatäiele alasti näitlejatele plaksutasid, ootasime meie lõdisedes teatri ukse taga. Ma vist isegi eelistan seda kurguvalu hetkel.