Pages

Wednesday, February 20, 2013

Sünnipäevapostitus ja SLASH! (ja ühistransport)




Ma igaks juhuks tänan kõiki veel õnnesoovide eest, sest kuidagi läksid need 3 päeva nii kiiresti, et paljudele soovidele jäi vist vastamata. Sellegi poolest olen väga tänulik ja sünnipäev oli supervinge! Koolis käisin kringlihunnikuga ja vahukooretordiga ringi, mis päeva lõpuks muidugi otsas olid ja õhtul sõime Annabeli ja ta emme tehtud kooki, mis oli superhea. Sünnipäevaõhtul käisime veel ka "Kollide kompanii" esilinastusel, mis oli üliarmas, eriti Loviise Võigemasti poolt peale loetud Buu osa.

Enne kino tegime b-day puhul ühe tripi Vapianosse

Teisipäeval läksime laeva peale ja olime pärast kolmetunnist sõitu Helsingis. Pika seiklemise peale olima Hartwall Arenal ja pärast pikka ootamist olime saalis. Soojendusesineja oli Michael Monroe, kelle jalg tõuseb 50-aastase kohta üllatavalt kõrgele ja kes endale aeg-ajalt mikrofonijuhtme ümber kaela keeras ja siis seda enam sealt hästi ära ei saanud, aga see kõik käis asja juurde, sest kuigi me Joosepiga ühtegi lugu varem kuulnud polnud, mõjus Monroe soojendusesinejana väga hästi ja vaatamata sellele hüsteerilisele olekule tundus ta päris vinge. Ja mängis hästi suupilli.



Kui Hartwalli pääses kella poole seistmes ja umbes tunni aja pärast tuli lavale soojendusesineja, siis pärast Monroe lahkumist (pool üheksa) läks veel umbes tund aega, enne kui tulid lavale Slash, Myles Kennedy ja The Conspirators. Mängiti ära kogu Apocalyptic Love album, kui ma ei eksi, kusjuures ka 'Bad Rain' ja 'Anastasia', kusjuures viimane oli minu (ja vist ka Joosepi) arvates õhtu kõige võimsam lugu lisaks sellele 12-minutilisele kitarrisoolole, mille Slash nii muuseas lugude vahele poetas. Ja kui kõlasid 'Sweet Child O' Mine'i' esimesed noodid, oli crowd lihtsalt ülimalt thrilled, terve saal laulis ja elas kaasa.


Lisaks Apocalyptic Love'ile mängiti ka paar näiteks 'Starlighti' ja pärast seda, kui nad lavalt ära olid läinud ja uuesti tagasi kutsutud, esitati veel mitu Guns N' Roses'i põhilugu, kusjuures tundus, et suur osa publikust oligi sinna just nende lugude ootuses tulnud, sest kui albumilugude peale elati kaasa tagasihoidlikult, siis G'n'R'i lugude ajal oli seal rahvamassi sees nii võimas olla, kuna kõik teadsid sõnu ja kõik olid nende lugude üle superõnnelikud. Viimaseks looks oli Monroe ja Slashi cover loost 'We're All Gonna Die'. Ja kontserdi lõpetas suur konfettipilv, mis oli ka päris vinge :D Ja veel üks mu lemmikuid hetki oli see, kui 'This is Not for Me' ajal kerkis rahva seast paarkümmend välgumihklit, mis hetkeks nutitelefonid asendasid ja aeglaselt edasi-tagasi õõtsusid.


Pärast üritust hakkasime Joosepiga rongijaama seiklema, et leida rong, millega saaks Vantaasse. Pika uurimise ja vaidlemise peale võtsime nõuks istuda mingi rongi peale, mis väidetavalt pidi minema Vantaasse, kuid väljusime juba järgmises peatuses, kui saime teada, et see Rekolas paraku ei peatu. Kesköö paiku olime vaikselt lootust kaotamas ja pärast seda, kui olime Hesburgerist viimased burgerid krabanud ning üritanud rongiplaanist veelkord aru saada, tundus, et ühtegi rongi enam Rekolasse ei lähe. Jaanale helistades selgus, et poole tunni pärast siiski läheb üks. Istusime rongijaamas ja rääkisime kontserdist kähisevate häältega, puhkasime karglemisest jalgu, üritasime kuulmist tagasi saada ja umbes 7 minutit enne rongi saabumist seadsime sammud perroonile.


Perroonile viis üpris kõrge eskalaator, mis oli kohutavalt aeglane, seega üldjuhul me lihtsalt kõndisime neist alla, sest muidu tekkis tunne, nagu ei jõuaks enne hommikut peroonile kohalegi. Perroone oli kümme tükki ja need paiknesid kahekaupa, seega kokku oli 5 eskalaatorit, loogiline, eks? Seisime 1. ja 2. perrooni juures, rong pidi minema 2. perroonilt, olles ühtlasi viimane Rekolasse väljuv rong. Viis minutit enne rongi saabumist helistas Jaana ja ütles, et ekraan peab lõpp-peatusena näitama Kerola peatust, muidu on tegu vale rongiga. Meie oma näitas lõpp-peatusena küll õiget kellaaega (00:36), aga lõpp-peatuseks oli hoopis Riihimäki. Ilma pikema mõtlemiseta seletasin Joosepile, et nüüd tuleb leida õige perroon. Et rongijaamas polnud ühtegi hingelist, kes näeks välja, nagu ta oskaks inglise keelt, võtsime nõuks läbi joosta kõik perroonid. Kuna ekraane nägi ainult all peroonil, pidime selleks läbi voorima kõik eskalaatorid (alla ja uuesti üles, olles selgeks teinud, et ekraanid ei näita ühtki tulevat rongi). Jõudes 9. ja 10. perrooni eskalaatori lõppu ja nähes, et ka seal on samuti 2 tühja ekraani ning mitte ühtegi Kerolasse näitavat öörongi, sai selgeks, et mingil põhjusel väljub 1 minuti pärast ainult üks rong, lõpp-peatusega Riihimäki. Selleks ajaks olime aja rongijaama teises otsas, seega võtsime ähkides viimased jõuvarud kokku ja tormasime tagasi esimesele perroonile, kusjuures jõudsime viimasel sekundil rongi.


Tegelikult oli kõik hästi, sest selgus, et öösiti sõidabki antud rong kuni Riihimäkini, päeval aga Kerolani. Surmväsinult jõudsime Jaana juurde, jõime paar tassi teed ja jäime magama, kusjuures ma vist kukkusin reaalselt ära hetkel, mil ma pea padjale panin, mida pole vist tõesti mitte kunagi varem juhtunud :D Igatahes saab seda õhtut ainult väga heade sõnadega kirjeldada ja tagantjärele ei tundu see rongijama üldse nii hull, kui tollel hetkel, pigem ainult naljakas.

Sõbukaid oli telefoni kogunenud hulgi :D

Hommikul jalutasime tagasi Rekola peatusse ja sõtsime kesklinna ning kuigi Jaana soovitas meil seiklemise asemel takso võtta, otsustasime proovile panna oma orienteerumisoskused ja hoida kokku taksoraha, uidates 2,5 km sadamani. See tuli õnneks ilma suuremate äpardusteta välja ja Frank ei pidanud meid sadamas isegi kuigi kaua ootama. Tallinnasse jõudes istusime bussi peale ja nüüd olen tagasi Tartus ning üritan kooliasjadega järje peale saada. Reisi võib igatahes õnnestunuks lugeda ning enam-vähem rahule võib jääda ka soomlaste inglise keele oskustega. Kuigi ühistranspordi kasutuses jäävad eestlased soomlastele umbes 10 korda alla. Esiteks on neil vinged rongid ja teiseks on nad selles mõttes väga normaalsed inimesed, et nad ei istu välimistele istmetele, sest nad ei viitsi kedagi enda kõrvale lasta, vaid hoopis viisakalt sisemisele istmele ja kõigil on täiesti okei olla, kui keegi teine ta kõrvale istub. Täna bussiga linnast koju sõites tekkis vastupidiselt viimasele kahele päevale täiesti lootusetu tunne, sest üldiselt inimesed kas seisavad vabade istmete ees, sest... wait, ma ei saa aru, miks... või siis blokivad kõik sisemised istmed ja siis tekitavad sellise vastikult pahura õhkkonna, sest suurem osa peab seisma, seega ei pääse keegi bussist välja ja kõik on üleüldse kaootiline. Ma ei ole mingi eestlaste heiter, lihtsalt kõik peaks sellest "omg keegi istub mu kõrvale" foobiast üle saama. Really, sellest ei juhtu mitte midagi, most probably oled võimeline talle ütlema, kui sul on vaja maha minna ning most probably ta ka kuuleb seda. Sama asi kehtib ka Sebe bussides. Mitte, et ma ise kunagi valele kohale istunud poleks, aga see on üsna veider, kui osta pilet bussijuhi käest, mis tähendab, et piletil pole kindlat kohta ning siis vaba kohta otsides pole mitte ühtegi päriselt vaba kohta, sest kõik on oma suured kotid (mida päris kindlasti EI saa alla pagasiruumi panna, sest... wait, ma ei saa aru miks) kõrvalistmele pannud ja vaatavad sealjuures aknast välja umbes nii süvenenult, et sa jumala eest ei küsiks, kas sa võiksid tema kõrvale istuda.


Ma ei tea, kuidas ma siia välja jõudsin :D Igaljuhul tahan lõpetada rather positiivse noodiga, seega mainin, et lisaks sellele, et ma olen nüüd 17, sai mu blogi vahepeal 4-aastaseks, seega hip-hip-hurray! Ja vähe sellest, et ma oma sünnipäevaga väga rahule jäin, oli ka Soomes väga vinge, seega leidsime teel kesklinna Joosepiga järgmise ürituse, mille raames lihtsalt peab end uuesti Helsingisse vedama:


2 comments:

marek said...

Michael Monroe oli muuseas GNR'i suurimaid eeskujusid omal ajal..nii imelikult,kui see ka ei kõla..on ju tegemist soomlasega :) Kogu reisi kirjeldus on paras Dejavu..oleks nagu isegi sarnaseid hetki läbi elanud.

Paula said...

No igatahes tuleks playlisti mõned Monroe lood sebida, päris head olid :P