Pages

Monday, February 25, 2013


Käisin ja rääkisin täna õppejuhiga vene keele õppimisest, sest otsustasin vahepeal, et tahaks ikkagi mingil tasemel vene keelt osata enne, kui kuhugi edasi õppima lähen, sest vaevalt kusagil vene keelt algajatele enam õpetatakse ja kui mul on mingigi võimalus teha seda kooliajast, mitte vabast ajast, siis kõlab see nagu hea võimalus. Igatahes lõppes jutuajamine sellega, et homme lähen oma loodetavasti tulevase vene keele õpetaja juurde, kes ütleb mulle, mida ma peaksin tegema enne järgmist septembrit, et vene keele B-keele rühmaga enam-vähem samale tasemel saada. Kõlab nagu hea uurimustöö teema - mis tasemel on võimalik omandada vene keel poole aastaga. Ma saan küll hakkama.. jaaa... muidugi...

Avastasin, et polegi teiega oma vinget sünnipäevakingitust Joosepilt jaganud. Nimelt tegi ta mulle pärlite hoiustamiseks riiuli (täitsa ise), kurjuures nendes karpides on hunnik pisikesi karbikesi, kuhu pärleid panna. Nii et nüüd tuleb ainult pärlite jaoks aega leida, sest motivatsioon on täiega olemas :)

Muidu ei toimu koolis suurt midagi. I mean, jaa, õppimine, aga mitte midagi märkimisväärselt huvitavat. Neljapäeval läheme koos aakatega (a-klassiga) Tallinasse teatrisse, lennusadamasse ja TTÜ'sse. Reedel on õigekirjaolümpiaad. Ja nädalavahetus tõotab tulla järjekordne mõnus lebo :)

Saturday, February 23, 2013

Far & Away


Eile kutsusin Annabeli üle mõne aja jälle kohvikusse. Meil on omamoodi kohvikutraditsioon, kus me jõuame rääkida asjadest, millest tunnis ei saa või siis vahetunnis ei jõua. Niisiis istusime paar tundi Werneris ja rääkisime kõigest ja kõigist. Samuti tegi kogu õhtu veel paremaks Bella soovitatud superhea kook.

Täna oli mul suuremat sorti plaan õppida, aga see lükkus kiiresti homse peale, kuna ma sain aru, et selle laupäeva võiks lihtsalt lebotamise peale kulutada ja koolistressist veits üle saada. Niisiis pärast jalutuskäiku kesklinna (ülimõnus päike oli) koos fotokaga ja pärast poeskäiku läksin Joosepi familyga Elistverre, kus viimati käisin äkki 7-8 aastat tagasi... Igatahes oli vahva, kuigi seda karu, kellega ma seal aastaid tagasi edasi-tagasi jooksin, tema ühel ja mina teisel pool aeda, ma paraku ei näinudki. Aga rebased-notsud-kitsed-põdrad-ilvesed nägime küll ära.


Pärast Elisveret käisime kinos "Visa hinge" uut osa vaatamas, mis oli täitsa hea, kuigi mingit erilist vaimustust ei tekitanud. Ja uus "Fast & Furious" tuleb, seega varsti on kindlasti põhjust uuesti kinno minna. Ja "Iron Man 3" tuleb ka. Ja päras käisime Joosepiga Vildes, mis oli ka väga mõnus.

Homme tuleb igatahes selle toreda laupäeva võrra rohkem õppida :)


Pealkiri: Slash & Myles Kennedy - Far & Away, mõnus õhtul bussiga koju sõitmise lugu ;)

Thursday, February 21, 2013

anastasia


Kirjutada ei jõua täna, kool oli nii väsitav ja veidral kombel annavad isegi need kaks puudutud päeva endast täiega tunda. Aga ma leidsin mingi vinge pildi, mis heastab mu tänase laiskuse (tegelikult lihtsalt väsimuse). Igatahes on varsti-varsti nädalavahetus, mis tähendab kuhjunud asjade likvideerimist ja kui hästi läheb, siis ühte kinoseanssi. Blogikujundusega tahaks ka midagi ette võtta, aga kuna see võtab alati pea terve päeva, siis ei juhtu see ilmselt nii pea :D

Ööd :)

Wednesday, February 20, 2013

Sünnipäevapostitus ja SLASH! (ja ühistransport)




Ma igaks juhuks tänan kõiki veel õnnesoovide eest, sest kuidagi läksid need 3 päeva nii kiiresti, et paljudele soovidele jäi vist vastamata. Sellegi poolest olen väga tänulik ja sünnipäev oli supervinge! Koolis käisin kringlihunnikuga ja vahukooretordiga ringi, mis päeva lõpuks muidugi otsas olid ja õhtul sõime Annabeli ja ta emme tehtud kooki, mis oli superhea. Sünnipäevaõhtul käisime veel ka "Kollide kompanii" esilinastusel, mis oli üliarmas, eriti Loviise Võigemasti poolt peale loetud Buu osa.

Enne kino tegime b-day puhul ühe tripi Vapianosse

Teisipäeval läksime laeva peale ja olime pärast kolmetunnist sõitu Helsingis. Pika seiklemise peale olima Hartwall Arenal ja pärast pikka ootamist olime saalis. Soojendusesineja oli Michael Monroe, kelle jalg tõuseb 50-aastase kohta üllatavalt kõrgele ja kes endale aeg-ajalt mikrofonijuhtme ümber kaela keeras ja siis seda enam sealt hästi ära ei saanud, aga see kõik käis asja juurde, sest kuigi me Joosepiga ühtegi lugu varem kuulnud polnud, mõjus Monroe soojendusesinejana väga hästi ja vaatamata sellele hüsteerilisele olekule tundus ta päris vinge. Ja mängis hästi suupilli.



Kui Hartwalli pääses kella poole seistmes ja umbes tunni aja pärast tuli lavale soojendusesineja, siis pärast Monroe lahkumist (pool üheksa) läks veel umbes tund aega, enne kui tulid lavale Slash, Myles Kennedy ja The Conspirators. Mängiti ära kogu Apocalyptic Love album, kui ma ei eksi, kusjuures ka 'Bad Rain' ja 'Anastasia', kusjuures viimane oli minu (ja vist ka Joosepi) arvates õhtu kõige võimsam lugu lisaks sellele 12-minutilisele kitarrisoolole, mille Slash nii muuseas lugude vahele poetas. Ja kui kõlasid 'Sweet Child O' Mine'i' esimesed noodid, oli crowd lihtsalt ülimalt thrilled, terve saal laulis ja elas kaasa.


Lisaks Apocalyptic Love'ile mängiti ka paar näiteks 'Starlighti' ja pärast seda, kui nad lavalt ära olid läinud ja uuesti tagasi kutsutud, esitati veel mitu Guns N' Roses'i põhilugu, kusjuures tundus, et suur osa publikust oligi sinna just nende lugude ootuses tulnud, sest kui albumilugude peale elati kaasa tagasihoidlikult, siis G'n'R'i lugude ajal oli seal rahvamassi sees nii võimas olla, kuna kõik teadsid sõnu ja kõik olid nende lugude üle superõnnelikud. Viimaseks looks oli Monroe ja Slashi cover loost 'We're All Gonna Die'. Ja kontserdi lõpetas suur konfettipilv, mis oli ka päris vinge :D Ja veel üks mu lemmikuid hetki oli see, kui 'This is Not for Me' ajal kerkis rahva seast paarkümmend välgumihklit, mis hetkeks nutitelefonid asendasid ja aeglaselt edasi-tagasi õõtsusid.


Pärast üritust hakkasime Joosepiga rongijaama seiklema, et leida rong, millega saaks Vantaasse. Pika uurimise ja vaidlemise peale võtsime nõuks istuda mingi rongi peale, mis väidetavalt pidi minema Vantaasse, kuid väljusime juba järgmises peatuses, kui saime teada, et see Rekolas paraku ei peatu. Kesköö paiku olime vaikselt lootust kaotamas ja pärast seda, kui olime Hesburgerist viimased burgerid krabanud ning üritanud rongiplaanist veelkord aru saada, tundus, et ühtegi rongi enam Rekolasse ei lähe. Jaanale helistades selgus, et poole tunni pärast siiski läheb üks. Istusime rongijaamas ja rääkisime kontserdist kähisevate häältega, puhkasime karglemisest jalgu, üritasime kuulmist tagasi saada ja umbes 7 minutit enne rongi saabumist seadsime sammud perroonile.


Perroonile viis üpris kõrge eskalaator, mis oli kohutavalt aeglane, seega üldjuhul me lihtsalt kõndisime neist alla, sest muidu tekkis tunne, nagu ei jõuaks enne hommikut peroonile kohalegi. Perroone oli kümme tükki ja need paiknesid kahekaupa, seega kokku oli 5 eskalaatorit, loogiline, eks? Seisime 1. ja 2. perrooni juures, rong pidi minema 2. perroonilt, olles ühtlasi viimane Rekolasse väljuv rong. Viis minutit enne rongi saabumist helistas Jaana ja ütles, et ekraan peab lõpp-peatusena näitama Kerola peatust, muidu on tegu vale rongiga. Meie oma näitas lõpp-peatusena küll õiget kellaaega (00:36), aga lõpp-peatuseks oli hoopis Riihimäki. Ilma pikema mõtlemiseta seletasin Joosepile, et nüüd tuleb leida õige perroon. Et rongijaamas polnud ühtegi hingelist, kes näeks välja, nagu ta oskaks inglise keelt, võtsime nõuks läbi joosta kõik perroonid. Kuna ekraane nägi ainult all peroonil, pidime selleks läbi voorima kõik eskalaatorid (alla ja uuesti üles, olles selgeks teinud, et ekraanid ei näita ühtki tulevat rongi). Jõudes 9. ja 10. perrooni eskalaatori lõppu ja nähes, et ka seal on samuti 2 tühja ekraani ning mitte ühtegi Kerolasse näitavat öörongi, sai selgeks, et mingil põhjusel väljub 1 minuti pärast ainult üks rong, lõpp-peatusega Riihimäki. Selleks ajaks olime aja rongijaama teises otsas, seega võtsime ähkides viimased jõuvarud kokku ja tormasime tagasi esimesele perroonile, kusjuures jõudsime viimasel sekundil rongi.


Tegelikult oli kõik hästi, sest selgus, et öösiti sõidabki antud rong kuni Riihimäkini, päeval aga Kerolani. Surmväsinult jõudsime Jaana juurde, jõime paar tassi teed ja jäime magama, kusjuures ma vist kukkusin reaalselt ära hetkel, mil ma pea padjale panin, mida pole vist tõesti mitte kunagi varem juhtunud :D Igatahes saab seda õhtut ainult väga heade sõnadega kirjeldada ja tagantjärele ei tundu see rongijama üldse nii hull, kui tollel hetkel, pigem ainult naljakas.

Sõbukaid oli telefoni kogunenud hulgi :D

Hommikul jalutasime tagasi Rekola peatusse ja sõtsime kesklinna ning kuigi Jaana soovitas meil seiklemise asemel takso võtta, otsustasime proovile panna oma orienteerumisoskused ja hoida kokku taksoraha, uidates 2,5 km sadamani. See tuli õnneks ilma suuremate äpardusteta välja ja Frank ei pidanud meid sadamas isegi kuigi kaua ootama. Tallinnasse jõudes istusime bussi peale ja nüüd olen tagasi Tartus ning üritan kooliasjadega järje peale saada. Reisi võib igatahes õnnestunuks lugeda ning enam-vähem rahule võib jääda ka soomlaste inglise keele oskustega. Kuigi ühistranspordi kasutuses jäävad eestlased soomlastele umbes 10 korda alla. Esiteks on neil vinged rongid ja teiseks on nad selles mõttes väga normaalsed inimesed, et nad ei istu välimistele istmetele, sest nad ei viitsi kedagi enda kõrvale lasta, vaid hoopis viisakalt sisemisele istmele ja kõigil on täiesti okei olla, kui keegi teine ta kõrvale istub. Täna bussiga linnast koju sõites tekkis vastupidiselt viimasele kahele päevale täiesti lootusetu tunne, sest üldiselt inimesed kas seisavad vabade istmete ees, sest... wait, ma ei saa aru, miks... või siis blokivad kõik sisemised istmed ja siis tekitavad sellise vastikult pahura õhkkonna, sest suurem osa peab seisma, seega ei pääse keegi bussist välja ja kõik on üleüldse kaootiline. Ma ei ole mingi eestlaste heiter, lihtsalt kõik peaks sellest "omg keegi istub mu kõrvale" foobiast üle saama. Really, sellest ei juhtu mitte midagi, most probably oled võimeline talle ütlema, kui sul on vaja maha minna ning most probably ta ka kuuleb seda. Sama asi kehtib ka Sebe bussides. Mitte, et ma ise kunagi valele kohale istunud poleks, aga see on üsna veider, kui osta pilet bussijuhi käest, mis tähendab, et piletil pole kindlat kohta ning siis vaba kohta otsides pole mitte ühtegi päriselt vaba kohta, sest kõik on oma suured kotid (mida päris kindlasti EI saa alla pagasiruumi panna, sest... wait, ma ei saa aru miks) kõrvalistmele pannud ja vaatavad sealjuures aknast välja umbes nii süvenenult, et sa jumala eest ei küsiks, kas sa võiksid tema kõrvale istuda.


Ma ei tea, kuidas ma siia välja jõudsin :D Igaljuhul tahan lõpetada rather positiivse noodiga, seega mainin, et lisaks sellele, et ma olen nüüd 17, sai mu blogi vahepeal 4-aastaseks, seega hip-hip-hurray! Ja vähe sellest, et ma oma sünnipäevaga väga rahule jäin, oli ka Soomes väga vinge, seega leidsime teel kesklinna Joosepiga järgmise ürituse, mille raames lihtsalt peab end uuesti Helsingisse vedama:


Saturday, February 16, 2013

Tallinn

Kiire pildipostitus sellest, mis siin toimunud on. Hetkel loen "Kuningas Oidipust" ja üritan mitte magama jääda.













Friday, February 15, 2013

minivaheaeg

Kolmas periood on tänase seisuga läbi ja mul on selle üle ülihea meel, olgugi et vaheajani on veel küllaltki palju aega ja hindeid pole ka veel kõiki käes. Mata kursusetöö läbisin 89,8% õigete vastustega, seega saan nüüd vastu panna kõigile neile "mul-jäi-pool-punkti-viiest-puudu" saatusega õpilastele ja öelda, et mul jäi 0,07 punkti puudu. Samas oli kõik tänu Paula kuulsatele hooletusvigadele, seega ei saa vist kedagi muud süüdistada peale iseenda.

Üldiselt olen viimased nädalad oma klassis suhteliselt pettunud olnud, kuna lärm tundides on lihtsalt masendav ja nõmedate naljade protsent kasvab iga päevaga. Õnneks paranes mu enesetunne ning hinnang klassi suhtes kohe peale seda, kui meie kooli sadas sisse mitu Treffneri neiut, kes lällasid üle terve garderoobi, peale mida tundus mulle, et Härma on ikka väga rahulik ja vaikne kool :))

Nädalavahetus möödub seekord Tallinnas oma pruunlasest emmega, kes küll tegelikult eriti ei pruunistu, aga kui pruunistuks, siis oleks ta praeguseks tänu Bahreini päikesele küll täitsa šokolaadipruun. No igatahes tuleb üks lebotamise nädalalõpp, kuhu juurde paraku kuulub ka Sophoklese "Kuningas Oidipus", mis ei tundu olevat üldse minu raamat. Pealegi tekib sellest nädalavahetusest kuni järgmise nädala lõpuni justkui pisike vaheaeg, kuna esmaspäeval on sünnipäev, mis tähendab, et päeva ei saa just kuigi pingeliselt võtta ning teisipäeval on Slash ja kolmapäeval on Slashist toibumine, sest see saab olema hüpersupermegavinge :) Noh, ja mis need neljapäev-reede siis ka ära ei ole...

Ja see minivaheaeg kulub täitsa ära, sest minust on saanud pisike kuri Paula, kes ma tegelikult üldse olla ei tahaks.

Thursday, February 14, 2013

sõbrapäevast


Hommikul astus Annabel oma punase kleidikesega klassi sisse ja kurtis, et ta tunneb ennast liiga punaselt ning märkas hetke pärast, et mul on sarnase lõikega peaaegu identset punast värvi kleit. Siis oli meil mõlemal kohe kergem olla ja ma ei tundnud ka ennast teiste roosamannas liialt punasena, olgugi et tegelikult olid päris paljud punases või roosas ning gümnaasiumis olime kõige enam roosat-punast kandev klass, mille eest saime ka auhinna. Sõbrapäev Härmas oli palju vingem kui Raatuses, kui nüüd päris aus olla. Kõik küpsetasid sõpadele muffineid ja kooke ja kaunistasid neid südamekeste ja nonparelllidega, nagu "Meeleheitel koduperenaistes", pisikesed jooksid näomaalingutega ringi ja aeg-ajalt sadas tundi sisse Amor-posti tooja, kes jaotas kirjad klassile laiali. Ma küll ei saanud oma pikka luuletust kätte, mille Joosep mulle ekstra kirjutas, aga võib-olla tuleb see näiteks homme kusagilt välja.





Ise küpsetasin eile ühe mustikakoogi ja kuigi ma ise oma küpsetusoskustega kuigi rahule ei jäänud, siis Joosep kiitis küll väga ja sõi pool kooki ära. Teise tunni lõpuks sain roosi, koka ja apelsinimahla, kuna Joosep ilmselgelt polnud kindel, kas ma olen päriselt mahlajoomisele üle läinud või mitte.

Õhtul käisime Joosepiga dinneril, tahtsime mitmendat korda Meat Marketisse jõuda, aga seal oli kõik reserveeritud, seega otsustasime Suudlevate Tundengite kasuks, mis on nagu traditsiooniks saanud juba, kui mingi tähtsam üritus on :D Igatahes oli väga tore ja pärast jalutasime suure ringiga koju tagasi.


Ja veel paar ballipilti

Head sõbrapäeva lõppu kõigile igatahes! :)

Tuesday, February 12, 2013

Wonderland II



Mata kursusetöö ei olnudki üle mõistuse raske, seega peaaegu on tunne, et arvestustenädal läheb positiivses suunas. Peale selle on täna vastlapäev, seega sõime Joosepiga hunniku vastlakukleid, mis olid superhead. Igatahes, homme pole ühtki arvastustööd, seega täna saab rahulikult blogi kirjutada ja vara magama minna. Tänu Martinile sain kätte osa ballipiltidest, seega saate superilusaid pilte ka vaadata. Millalgi peaks taustaga pildid ka tulema, seega nendest saab siis veel ühe blogi. Pildid on võrreldes eelmise aastaga muidugi kümme korda vingemad.


Üldiselt olen koolist väsinud ja ootan pikisilmi nii sünnipäeva, Slashi kontserti kui ka vaheaega, et saaks lihtsalt aja maha võtta ja natuke olla, ilma et mingit kuupäevad peale suruks. Aga enne tuleb veel kolme suurema tööga korralikult ühele poole saada.


See jääb vist rohkem pildiblogiks, sest mul on kohutav uni ja tegelikult pole midagi põhjapanevat toimunud ka. Niisiis vaadake vahelduseks pilte :)

Monday, February 11, 2013

Cys+Asp

Täna oli eesti keele kursusetöö, millele ma õnneks ei pidanud nii palju rõhku panema ja tulin mõttele, et viisi võiks saada lihtsalt ainetesse üle kanda, näiteks kui prantsuse keeles on 6 viit, võiks saada näiteks 2 tükki matemaatikasse või keemiasse üle kanda ja seis oleks kohe palju rõõmsam. Igatahes oli pärast pikka koolipäeva ja igavat koori supermõnus tulla koju, kui armas Joosep oli vaba tunni ajal teinud üllatuse, mis sisaldas endas early dinnerit, kaarti, vastlakukleid (!!!) ja head muusikat. Ühesõnaga super-super-supervinge. Ja nüüd on kohe palju parem matemaatika kursusetööks kordama hakata.
Koolist veel nii palju, et keemias ehitasime polüpeptiide ja ma sain ühe sellisega lausa pildile :) Matemaatikas tegime kordamisülesandeid ja tekkis tunne, et me lihtsalt ei oska mitte midagi. See tähendab either megarasket arvestustööd, sest õpetaja sai kuriseks või siis megalihtsat, kuna tal tsuti kahju meist. Uurimustöödes kuulasime esitlusi ja prantsuse keeles õppisime mingi laheda uue teema.

Mina ja polüpeptiin :) :)

Ahjaa, veel üks vahemärkus: mu reisivad sõpad ja family hoiavad mu blogi statistikat riikide koha pealt mitmekülgsena ilmselgelt, näiteks viimase nädala statistika,


Saturday, February 9, 2013

winter wonderland


Olümpiaadide hea külg on, et saad ühe päeva kordamiseks vabaks, seega isegi kui sa kõigis ainetes maha oled jäänud, saad üheks päevaks aja maha võtta ja kõik natukenegi ebavajalikuna tunduvad tunnid puududa. Seda muidugi juhul, kui südametunnistus lubab ja mul viimaste olümpiaadide puhul väga enam ei luba, seega olen ikka pisteliselt tundidesse kohale ilmunud. Täna oli eesti keele õigekirjaolümpiaad, mis oli selles mõttes huvitav, et ma leidsin end ühtäkki üksi koos valvava õpetajaga ruumist istumast ja sõna ämblik mitmuse osastava üle mõtisklemas, mis oli küllaltki awkward, aga ma ei saanud ära ka minna, sest mul polnud oma lühijutule veel andekat pealkirja. Igatahes läks eesti keele olümpiaadil hästi ja olin Tartu II koht, seega on need stuudiumi nelja-viie vahel olevad ained natukene õigustatud, aga nädalavahetusel tuleb kõvasti õppida ja uuel nädalal tuleb endast 150% anda, kuidagi.

Millalgi see nädal räägiti meile täpsemalt suundadest ja suunaainetest, mis tekitas tunde, et kohevarsti läheb asi tsuti tõsisemaks ja tuleb päriselt midagi otsustada oma tuleviku osas, sest mingil määral on ikkagi tähtis, kas õpid järgmised kaks aastat puhast humanitaari, puhast sotsiaal-reaali või lähed üldse IB'sse õppima. Seega olen ma natuke neid valikaineid uurinud ja tegelikult on hea see, et valikaineid on seinast seina ja kuna neid peab olema 15, saad rahulikult hummiharidust mingil määral ka siis, kui loodus-reaali kasuks otsustad.

Balliärevust oli tunda terve reedene päev, kõik rääkisid vabadel hetkedel ballist, kleitidest, balligossipist ja paaridest, eriti nende 20 minuti jooksul, mil meile kooli aastapäeva puhul maalikunstist rääkima pidanud vilistlane hilines. Igatahes veetsin suurema osa ajast peale kooli juuksuris, kust tulles olin megahappy ja kiirustasin ruttu koju. Ball ise oli supervinge, korraldus oli täitsa hea ja kujundus ise oli ka ilus, peale selle, et kitsas koridor oli miskeid poppe puid täis topitud, seega tekkis koguaeg saali ja kohviku vahel suur tropp ja sisse pääses lubatust 45 minutit hiljem. Vaatamata sellele olid kõik väga ilusad ja toredad ja sai palju-palju tantsida (me tantsisime põhiliselt rumbat, aga paar valssi ja üks tša-tša sai ka tantsitud) ning kõikide jive'ide ja tangode ajal puhkasime kohvikus jalgu. Ise olime väga rahul, aga hommikul oli küll megaraske ärgata ja ma olin kindel, et mu emakeeleolümpiaad ebaõnnestub sajaga.


Ballipilte veel ei ole ja ilmselt nii pea ei saa ka, aga enne balli tegime Joosepiga ekstra blogi jaoks pilte (the joy of being a boyfriend of a daily blogger, eksole).

Arutlesime täna Joosepiga tulevase nädala üle ja ma ütlesin, et ma olen sellest perioodist nii väsinud ja üldse ei jõua enam.
Joosep *kelmika häälega*: Näe vaeva ja tee tööd, siis tuleb ka armastus!
Paula *peale mõttepausi*: Aga..
Joosep: You got pre-paid

Thursday, February 7, 2013

long time no see

Mul on nii kahju, et ma üldse pole blogida jõudnud, aga viimasel ajal on kool kergelt üle pea kasvanud ja blogida jõuaks ainult õppimise arvelt, mis lõppeks veel suuremate hunnikutega asjadest, mis vajavad tegemist. Üle pea kasvanud selles mõttes, et kõik jõuab ära teha, kui hingega asja juures olla ja mingit vaba aega kusagilt ei jää. Osati kindlasti tänu olümpiaadidele, mingil määral kindlasti sellele haiguste nädalale, mis kõik pisut edasi lükkas.

Muidu on koolis üpris huvitav. Muide, bioloogias sain 6. koha piirkonnavoorus, mis on täitsa okei, vähemalt mitte 23. Ja ülehomme on selle aasta viimane olümpiaad (loodetavasti) - emakeel. Homme on BALL, polegi vist blogis üldse maininud seda. No igatahes tõi mu emme mulle Bahreinist ülimegaivinge kleidi ja kingad, seega pole ma viimased nädalad tüdrukute nö kleidipaanika osakonda kuulunud, sest need on juba pikemat aega kapis seisnud. Selle eest otsisin pikka aega enda kleidi juurde kõrvarõngaid ja ei leidnud neid päris õigeid. Kurtsin ääriveeri muret Annabelile, kes järgmise päeva hommikul mulle sinised kõrvarõngad lauale laotas ja ütles, et ta ise polegi neid kunagi kanda saanud, sest need liiga sinised. Aga mulle sobisid superhästi.  Ja siis ma sain aru, et see on peaaegu juba nagu traditsiooniks saanud, sest eelmisel aastal laenas mu pinginaaber Liisu mulle balli jaoks kõrvarõngaid, kusjuures mu armas ajalooõpetaja, nüüdsest ka Härma IB ajalooõpetaja, aitas "neid õigeid" välja valida. Seega tundub, et traditsiooni tuleb jätkata :)

Vahepeal olen end Coca joomisest võõrutanud, seetõttu on minu külmkapis koha leidnud näiteks mustika-õunajook, kusjuures erinevate valmistajate omad, sest tahtsin teada, kas mõni on parem. Ja kusjuures Põltsamaa oma on tsuti parem, sest seal on pärisel õuna maitset ka, aga kellele mustikad rohkem meeldivad, peaks Aura oma eelistama :D Peale selle on seal olnud veel apelsinimahla, õunamahla ja piima. Seni, kuni emps ütles, et Bahreinis on Coca-Cola tehas ja et ta sai kellegagi jutu peale, et kui ma end sinna kohale vean, saan seal ühe ekskursioonitiiru!!!!

Ma kardan, et ballipiltidega lähe üpris kaua aega, seega neid ei luba eriti pea, aga ega mul muid pilte ka eriti pole :( Olge siis tublid ja ärge Paula peale pikka viha pidage blogide puudmise pärast, niu.

Saturday, February 2, 2013

5 küsimust, mida Paulalt MITTE küsida

1. Kuidas on võimalik, et su blogi aadressil pole .blogspoti?

Umbes 12. sünnipäevaks kinkisid mu onu ja mu emps mulle oma domeeninime, mis seisis tükk aega tühjana ja kuigi ma plaanisin sinna riputada suure internetipoe, kus kavatsesin oma tehtud ehteid müüma hakata, sai sellest paari aasta pärast hoopis minu blogi. Seega blogspoti blogi on lihtsalt sinna üles hostitud.

2. Miks sa Treffnerisse ei läinud?

Minu poolt kõige enam vihatud küsimus, millele ma tavaliselt isegi pikalt vastama ei hakka, sest ma ei taha kellegi tundeid Treffneri suhtes riivata, sest lõpuks on see ainult minu arvamus. Ma usun, et see on täitsa tore kool ja ma tean, et see on meeletult perfektne oma ülikooli õppejõududest õpetajatega ja kõige muu võimalikuga, aga olles õppinud 9 aastat Raatuses tean ma üsna hästi, et lõpuks pole vahet, kus sa õpid, sest kõik oleneb lihtsalt su enda panusest. Mind lihtsalt pole kunagi Treff köitnud ja somehow, ükskõik kui uskumatuna see suurele osale inimestest ei tundu, jättis Härma endast algusest peale palju parema mulje. Ja ma olen oma valikuga rohkem kui rahul. Pealegi küsiti Härma katsetel päriselt matemaatikat, mitte maailma kõige lihtsama ruutvõrrandi lahendamist :)

3. Kas sa ei tea, et Coca-Cola on väga kahjulik?

Röntgenkiirgus võib olla inimese organismile kahjulik. Mobiiltelefonid on inimesele kahjulikud. Koopiamasinad tekitavad osooni, mis on meile väga kahjulik. Graniit on radioaktiivne. Inimesed toodavad atrasiini, et tappa kahjureid ja samal ajal toodetakse nad letrosooli, et me atrasiinist vähki ei haigestuks :) Yet we use all of them =)

4. Kas sa vahest mõtled, et enamus asju maailmas ei ole õieti ning et sa tahaks pigem kodu minna ja niisama olla?

See lause ei peagi mitte midagi asjalikku tähendama, aga don't ever ask me that, sest ma pean vähemalt ühe vea, kui mitte kõik, ära parandama ja siis ma tundun hullult nosy, kuigi tegelikult ma olen lihtsalt grammar-nazi.

5. Mida sa teha tahaksid?

Ma olen maailma kõige otsustusvõimetum inimene, seega kui mulle väga lihtsana näiv küsimus esitada, satun ma paanikasse ja ei oska midagi vastata, sest ma kardan alati, et see mis ma vastan ei meeldi küsijale või siis mul lihtsalt ei tule ühtegi vastust pähe, vähe sellest, et ma nende vahel valida ei oskaks. Näiteks mu ema on juba harjunud, et kui ta küsib: "Mis sa süüa tahaksid?", siis saab ta sellise "päriselt ka, emps?" pilgu ja tal tuleb meelde, et ta tütar on otsustusvõimetu. Ka Joosep teab väga hästi, et ma ei suuda vastata küsimusele "Mida sa teha tahaksid?" ja saab vastuseks alati: "Heh, ma ei teagi... aga mida sina teha tahaksid?". Paraku on ta ära tabanud, et ma veeretan otsustamist tema kaela ja vastb kähku: "Mina küsisin enne!" Seega pole mul enam üldse võimalustki :((