Pages

Tuesday, January 8, 2013

kanaarilinnud radikas

Tegin täna pastat, mis üllataval kombel tuli erakordselt hea välja. Isegi Joosep, kes peale hambaarsti läbi tuli ja kelle suu nii valus oli, et ta õieti rääkidagi ei saanud, sõi suure koguse pastat ära ja ütles ilmselt olles unustanud mu eelmiste kordade pastad ja muu sodi, et väga hea on. Või siis ei tundnud ta tänu tuimestusele mitte midagi. Ahhaa teadusnädala (?) raames käisime eelmisel aastal vaatamas filmi "Täiuslik meel" ja seal sõid inimesed maitsemeele kadudes lõpuks isegi seepi, sest selle tekstuur oli huvitav. Seega on teil tegelikult ainult minu arvamus ja mulle väga meeldis.

Koolis ei toimunud mitte midagi väga intrigeerivat. Kodus otsisin inglise keele jaoks raamatut, millest jutustada ja jõudsin Oscar Wilde "Õnneliku printsini", mis on vist sellest ajast saati, kui ma seda esimest korda lugesin, olnud mu lemmikmuinasjutt. Seega ma isegi väga ei mõelnud selle peale, kui õnnelik mu inglise keele õpetaja on, kui ma talle muinasjuttu jutustan. Viimane kord jutustasin seda vist neljandas klassis ja siis oli mu klassijuhataja minus väga pettunud, sest tema arvates polnud see üldse muinasjutt ning kui oligi, siis väga ebasobiv. Ma ei taha seda muinasjuttu nende jaoks ära rikkuda, kes seda lugenud pole (seega ehk pole hea mõte kuni tärnini lugeda), aga see, et antud muinasjutt ei lõpe tavalise "ja kui nad veel surnud pole, elavad nad õnnelikult oma elupäevade lõpuni" lausega, vaid on veidi edasiarendatud ehk siis jõudnud actually sinna kohta, kus nad päriselt on surnud (sest well, sorry to break it for you, aga on üsna suur võimalus, et me kõik sureme ühel päeval) aga samal ajal on nad siiski õnnelikud. * Igatahes olin ma oma õpetaja peale tookord väga pahane.

Väike tähelepanek keelemuudatuste kohta ehk siis uue täiesti ebaselgel põhjusel tekitatud reegli kohta, et ajaloosündmused kirjutatakse läbiva väikese algustähega (millele hiljem lisati täpsustus, mis lubab kinnistunud (täiesti selge, millised siis) ajaloosündmused kirjutada suure algustähega. Annabeliga arutasime eesti keeles asja ja meie arvamus on, et kui varem kohtasid tekstis sõnapaari verine pühapäev suure algustähega, said kohe aru, et tegemist on millegi kohutava ja ilmselt üsna tähtsaga. Nüüd tundub verine pühapäev olevat selline... "Ärkasin hommikul üles ning tõmbasin kardinad eest, vaatasin aknast välja ning mõistsin elevusega, et käes on järjekordne verine pühapäev." ...umbes nagu selline sõbralik väljend sellele, kui su väike õde rattaga sõites põlve veriseks kukub ja siis natuke tönnib, aga siis sööte emme tehtud igapühapäevaseid pannkooke maasikamoosiga ja kõik on jälle hästi. Ma ei virise selle muudatuse pärast, sest mul oleks kahju järgnevate koolilaste elu lihtsamaks teha, aga ajaloosündmused ja läbiv väike algustäht koos jätavad mulle (ja Annabelile) (ja loodetavasti kellelegi veel) ebatähtsa ja totra mulje :)


Bioloogiaõpetaja tegi täna meeleheitliku katse, üritades meile sisendada, et kassid on tegelikult väga kohutavad kiskjad ja näitas meile videot sellest, kuidas kolm väikest kassipoega kasvasid suureks ja hakkasid hiiri püüdma. Kõik, mis ta sai, oli klassitäis kümnendikke, kes vaatasid pead viltu otsas ja ütlesid aeg-ajalt armsal toonil "aww". Kuna mu õpetaja on ilmselgelt koerainimene, siis pilt on pühendusega :))

By the way, juba pool nädalat olen kuulnud magama jäädes sädistavaid linde. Alguses mõtlesin, et pööningule on linnud pesa teinud, sest häält olen kuulnud sellest ajast, kui ilmad jälle külmaks läksid ning kui varblased Sportlandis elavad, miks nad pööningutel elada ei võiks. Siis aga mõistsin, et sellel kortermajal pole pööningut. Seejärel arvasin, et naabrid on endale kanaarilinnud võtnud, mis viis kahe uue küsimuseni: "Kas selle maja seinad on tõesti nii õhukesed?" ja "Huvitav, mis linnud need on?"
Täna sain aru, et tegu on tühipalja radiaatoritorudes voolava kuuma veega :)

Ma ei vastuta selle postituse õigekirja eest, sest andsin endast parima üritades oma postitusega aega jõuda, sorry, püüan homme üle kontrollida.