Pages

Thursday, January 10, 2013

J'adore le coca, mais je n'aime pas les petits pois.

Suvel oli meil Joosepiga väga tihe jalutamisschedule, aga kooli ajal on selleks aega vastikult vähe, vara läheb pimedaks ja lisaks sellele on talvel õues külm. Peale selle võiks Joosepit nimetada kinnaste kaotamise maailmameistriks ja ilma kinnasteta on selle ilmaga õues paras piin. Vaatamata sellele tegi Joosep mulle ettepaneku minna täna jalutama ja ütles, et ma saaksin fotoka kaasa võtta. Paula oli muidugi väga õnnelik ja kohe nõus, sest homme on õnneks vaba päev ehk siis olümpiaadiks kordamise päev ja kooli kavatsen end vedada vaid inglise keele kontrolltööks. Veel paremaks läks mu tuju, kui Joosep mu Kuukivi pärlipoodi vedas.


Kes veel ei tea, siis niiumbes 3 aastat tagasi, päris selle aja alguses, kui ma blogima hakkasin, omasin ma hunnikutes pärleid ja tarvikuid ja kujutasin ette, et mul on tulevikus oma ehtepood ja ma olen seda tehes meeletult õnnelik. Ma ei teagi, kas mu pärlipalaviku kadumise põhjuseks oli kurb tõsiasi, et paari aastaga kasvas pärlitest ehete tegemine nõmedalt palju kuulust ning pea iga kolmas müüs või vähemalt tegi ehteid või hoopis ajapuudus. Võimalik, et tekkisid lihtsalt teised huvid - fotograafia, hiljem kitarr. Ja blogi, otseloomulikult. Seega olin sellest poest mööda kõndides alati mõelnud, et kui ma veel pärlitega tegeleks, oleks see minu Meka, minu paradiis, sest 3 aastat tagasi ei olnud Tartus (tahaks öelda, et sellisel kujul ilmselt ka terves Eestis) nii vingeid pärlipoode ning minu pärlikogud pärinesid netipoodidest või siis reisidelt. Sisse pole kunagi julgenud minna, ma isegi ei tea miks. Aga ma olin väga happy, et Joosep mu täna sinna vedas, sest see oli nii armas ja nostalgiline. Ja see kõik lõppes sellega, et ma soetasin endale paar karpi pärleid ja mõtlesin vaadata, palju mul pärlipunumisest veel meeles on. Joosep oli igatahes nõus mulle töölaua kavandama, juhuks kui mul peaks pärliarmastus taas tagasi tulema.


Ma olen päris kindel, et tuleks ka, aga täna pole mul aega isegi mitte raamatuid lugeda, päris tõsiselt. Küsisin täna oma klassiõdedelt, kuidas neil jätkub aega seriaalide vaatamiseks. Asi, mida ma olen alati proovinud teha, aga mis mul kunagi õnnestunud pole. Oli aeg, kus ma vaatasin nädalaga paar hooaega mingit seriaali "Victorious", aga üsna pea sain ma aru, et mul pole selle jaoks siiski aega. Või siis piisavalt tahtmist oma uneaega selle alla panna. Vastuseks oli igatahes, et mata kodutööd lükkuvad hommikutundideni, seriaalide ajale või siis üldse mittevajalike asjade listi.

Tartu vanalinna kaunistused on sellel talvel minu arvates lihtsalt superilusad.

Kool ise oli nagu kool alati on. Prantsuse keeles tegin ära hunniku töölehti ning lõpuks otsustas õpetaja, et kuna tal rohkem töölehti pole, võin ära minna. Seega veetsin pool tundi sööklas, mis on nüüd sellist erksat porgandivärvi. Mõjub natuke... ehmatavalt, arvestades ülejäänud maja neutraalseid ja tagasihoidlikke toone. Aga no mis seal ikka, oranžid seinad oma energilisusega bioloogiatunde siiski ei ületa. Ma pole veel oma seisukohta bioloogia suhtes võtnud, annan teada, kui sisse elan.

Üritan teieni oma pärlisaavutuse ka lähiajal tuua, kui sellest üldse midagi välja peaks tulema.

Pealkiri: Väike prantsuse keele nurgake ehk siis mu lemmiksõna seni prantsuse keeles - petits pois ehk herned. Ja otseloomulikult Coca. Kui ma mingeid sügavamõttelisi lauseid tegema õpin, hoian teid kursis.
Ma jumaldan Cocat, aga ma ei armasta herneid. 

2 comments:

Eneken said...

eee... ma peaks vist tegema kommentichallenge'i, et sul vähe seltsim oleks blogida (ehkki jah, 500 kliki vastu ei saa...) igal juhul tuli mul meelde, et kusagil peaks olema terve karbitäis eelmise ringi pärleid. peab homme kaevama :) ja muide, Joosepile saad tänutäheks van hobi elluäratamise eest teha pärlitega cap'i... või korvpalli.

Paula said...

talle peaks pärltikandiga kindad tegema ja need varrukate külge õmblema, siis tal ei kaoks ära need :P ja ta juba andis idee korvpallidega käevõru jaoks :D