Pages

Monday, December 31, 2012

2012

Eelmisel aastal postitasin ma aasta lõpus suure kollaaži minu jaoks kõige tähtsamatest sündmustest või lihtsalt väga headest mälestustest aastast 2011. Sellel aastal pole ma seda paraku teinud ja ühe õhtuga seda kokku ei pane, peale selle on mul pildid ilmselt igal pool laiali ja väga paljudest kõige tähtsamatest üritustest polegi pilte. Seega ma lihtsalt kirjutan.


Aasta 2012 jääb kindlasti väga hästi meelde, sest ma päris kindlasti õppisin palju. Siinjuures ei mõtle ma ainult neid arvukaid olümpiaade-viktoriine. Ma näiteks sain aru, kui kiiresti osad inimesed, kes sulle ühel hetkel väga igapäevased ja tähtsad tunduvad, võivad lühikese ajaga väga kaugeks jääda. Tuleb tõdeda, et näiteks oma vana klassiga olen suhelnud minimaalselt. Selle eest on mul uus klass, kellelt olen õppinud, et selline asi nagu ühtne klass päriselt eksisteerib ja ma ootan väga järgmist kahte aastat kas siis selle või loodus-reaali seltskonnaga. Nagu igal aastal, suutsin ka sellel midagi valesti teha ja sellest õppida. Samas mõistsin, et kõik on lahendatav, sõna otseses mõttes. Ja kui muidu ei lahene, lahendab ilmselt aeg, ükskõik kui cheesylt see ka ei kõla.


Ma ise tahaks loota, et võrreldes eelmise aastaga olen ma nüüd natuke suurem (khm) ja kohusetundlikum Paula, kes oskab rohkem, teab natuke rohkem ja tahab veel rohkem teada. Kindlasti olen ma endiselt sama estonglish, kui aasta aega tagasi ja puhtas eesti keeles kirjutamine muutub inglise keele kallakuga koolis käies üha keerulisemaks. Kuigi tuleb tõdeda, et ma olen oma koolivalikuga meeletult rahul, nagu ilmselt ka eelmisest lõigust aru sai. Ma ei kahetse seda absoluutselt ja ootan huviga ülejäänud gümnaasiumiaega. Pealegi tundub mu klassijuhataja olevat unustanud pisikese vestlusel toimunud apsaka. Ma ilmselt olen teile sellest juba rääkinud, aga igaks juhuks tuletan meelde, et vestlusel tuli juttu raamatute lugemisest. Ma viisin jutu kohustuslikule kirjandusele, sest muidu ma eriti raamatuid ei lugenud ja ütlesin, et hetkel on käsil kohustusliku kirjanduse raames Mati Unti väga huvitav teos "Hüvasti, kollane koer". Üle laua istunud eesti keele õpetaja, kes on nüüdseks mu klassijuhataja, parandas mind rutem, kui ma ise jõudsin. Edaspidi ei kavatse kollaseid koeri ega kasse enam kunagi segamini ajada :)


Ma olen nüüdseks käinud Patarei vanglas; veetnud päris puhkuse Itaalia rannikul; õppinud selgeks pisut prantsuse keelt; teinud läbi rebaste retsi; õppinud selgeks suure osa interneti ajalugu ja saanud enda jaoks enam-vähem selgeks, kuidas see kõik toimus; Joosepiga kalal käinud ning Pirita muulilt vette hüpanud; elanud üle maailmalõpu; lõpetanud edukalt põhikooli; sõitnud Nivaga; tähistanud oma esimest anniversaryt; teinud läbi järjekordse õpilasvahetuse (KAKS TÜKKI!); sõitnud Tallinnast ülima tuisuga Tormasse, teinud samal ajal autos Joosepi-nimelise plakati ja sellega mängul talle kaasa elanud; pidanud 3 aastat blogi (peaaegu 4); käinud Härma ballil (soon to be kahel ballil) ja palju-palju muud, mis mulle kohe meelde ei tule.


Igatahes soovin ma kõigile ilusat kahe tuhande kolmeteistkümnendat :)

Hunnik pilte, mille ma oma 2012. aasta postitusi läbi vaadates leidsin ja mis mulle kõige rohkem silma jäid. 


2 comments:

Martin said...

Martinil ka kõrvad natule liiguvad :)

Paula said...

Nu ikka, 2013 ootab ju ;)