Pages

Thursday, November 29, 2012

Superman




Leppisime juba nädala alguses Joosepiga kokku, et läheme koos saali, ma teen pilte ja ta mängib kossu, täna tegime ära ka. Mul oli väga lõbus ja erinevalt Joosepist oli minu töö eelkõige rahulik ja mõnus, istusin saalipõrandal ja ainsaks ülesandeks oli Joosep kaadrisse saada ja üritada mitte palliga pihta saada. Mul oli väga lõbus ja Joosep väitis ka, et tal oli tore. Olgugi et piltide valgusega eriti kiidelda ei saa, siis vinged näevad need välja ikkagi. Ma ei teagi, kas ta oli suurema osa ajast õhus või maa peal, kui nüüd aus olla.


Muidu ei toimu suurt midagi. Eile oli järjekordne mälumängu voor, kus oleme peale eilset neljandal kohal. Oleksime suure tõenäosusega vähemalt teisel, kui me poleks arvanud, et Londoni olümpia jaoks ehitatud McDonald's lammutati hiljem maha ja kui ma poleks pidanud vahepeal kodus käima ja oleks saanud öelda, et aasta puu on õunapuu ja kui me oleks jokerdanud oma laitmatult vastatud teadusvooru. Aga voore tuleb ilmselt veel ja tõenäoliselt peame selle korraldamise samuti järgmisest aastast üle võtma, nii et eks näis. 


Bioloogia koolivoorus suutsin teisele kohale venitada ennast, mis on taaskord üllatav. Bioloogiaolümpiaadid on nimelt alati valikvastustega (suuremas osas) ning Raatuses läks mul nendel ka alati hästi, seega tuleb vist tõdeda, et mul on lotoõnne või midagi. Aga tegelikult olen ma oma teise koha üle päris õnnelik, arvestades et ma suurest osast sõnadest arugi ei saanud (:

66


Paulal on kerge lipsufetiš. Kusjuures ma mõtlen siin eelkõige lipsukujulisi detaile absoluutselt kõikide asjade juures, sest need teevad kõik lihtsalt nii palju armsamaks. Alustades juukseklõpsudest ja lõpetades... kõigega :D

Monday, November 26, 2012

65


Kuuekümne neljandast on küll tükk aega möödas, aga mis seal siis ikka. Red velvetid on maailma kõige vingemad cupcake'id, sest nad on kõige ilusamat sametpunast värvi ja nende peal on kõige parem creamcheese topping. Estonglish, aga okei. Igatahes võite te ette kujutada, kui õnnelik oli pisike Paula, kui ta emme talle USA'st kõik vajaliku red velvetite tegemiseks tõi. 

Saturday, November 24, 2012

24.11.2012

Umbestäpselt siis, kui ma olin välja mõelnud, mis ma Joosepi anniversarykingituseks teen, sain ma teada, et heelium püsib õhupallides 10 kuni 12 tundi, seega ainus võimalus need armsad pallikesed valmis seada jäi reedese koolipäeva lõpu ja kella kuue vahele. Niisiis läksingi otse koolist Lõunakeskusesse ja ütlesin, et mul oleks vaja 24 heeliumiga täidetud õhupalli, mille peale paluti umbes poole tunni pärast tagasi tulla. Selle aja peale olin enam-vähem aru saanud, et õigeks ajaks nende pallidega kohale jõuda, et neile veel pikad lindid ja pildid külge panna, on suhteliselt võimatu, sest ilmselgelt ei mahtunud 24 suurt õhupalli mitte ühtegi autosse, bussi ega taksosse, mis tähendas, et pisike Paula kõnnib 24 õhupalliga ilusasti koju. Päris pika maa...


See kujunes aga üsna huvitavaks protsessiks, esiti selle pärast, et kõik vaatasid mind nagu ilmaimet, paljud lasid signaali, osad soovisid häid jõule ja osad vaatasid altkulmu. Kolm õhupalli läksid vastu puuoksi katki, seega oli mu maagilise arvu mõte juba põhimõtteliselt unustatud. Vaksali tänavas tulid mulle vastu umbes kolmeaastane pisike poiss koos oma emaga, kusjuures esimene küsis kutsikasilmadega ja maailma kõige härdama häälega, et kas ma ei tahaks ühte õhupalli talle anda. Ma ei suutnud kuidagi vastu panna, sest ma mõtlesin, et ma murraks muidu ühe pisikese õhupallifänni südame, seega jäi palle alles 20. Kui ma nendega kooli juurde jõudsin, jooksid mulle järele veel kaks pisikest poissi ja tahtsid väga teada, kas ma saan nendega lennata ka. Tunnistasin, et lendamiseks oleks vaja umbestäpselt tuhat korda nii palju õhupalle.
Kui ma viimaks nendega korteriuksest sisse sain, otsustasid kaks palli lambi külge hõljuda, seega jäi palle alles 18. 
Vaatamata sellele jõudsin oma pallimaaniaga õigeks ajaks valmis... 




Pärast õhtusööki ja poeskäiku sain ma Joosepi üllatuse osaliseks, mis oli muidugi übervinge, seega ma tönnasin paar minutit selle üle, kui ilus see välja nägi ja ajasin Joosepi ilusa paikapandud kava rumbat tantsida täitsa sassi. Lõpuks me ikkagi tantsisime rumbat kui enam-vähem ainsat tantsu, mida me mõlemad tantsida oskame. Kui tantsutunde ei korraldata, kavatseme ka eelseisval ballil justnimelt rumbaga särada. Igatahes oli see ilma pikema jututa üks väga, väga vinge õhtu. Ilmselgelt on mul vaieldamatult kõige vingem poiss üldse


Hommikuks oli Joosep igatahes haige, seega pärast seda, kui ta hommikusöögiks südamekujulisi vahvleid teinud oli, sundisin ma teda teki sees olema, tegin talle tass tassi järel teed ja vahel kuuma kohvi, ajasin talle mingit kurgurohtu sisse ja vahetevahel lubasin teda arvuti taha NBA 2k13 mängima, mis tal väga hästi välja tuli. Aeg-ajalt hingasime veel viimast heeliumi sisse, enne kui see pallidest täiesti välja läks ja muuseas vaatasime mitu filmi lõpuni.



Lisan Johani tehtud vinge planeedi ka siia, sest see oli ka osa Paulapoolsest pallimaaniast.

Tuesday, November 20, 2012

MUFFINID

Siin või vähemalt ühes neist kolmest majast elab üks vanem mees, ma tahaks öelda, et ta on miskit 70-aastane ja tavaliselt jalutab ta hommikuti oma koera, sellist pisikest kõverate jalgatega kutsut. Igatahes sattusin teda täna peale kooli Kawasaki selga istumas nägema, lilleline kiiver peas. Just a fun fact või nii, nägi väga vinge välja kusjuures.

Ükspäev tegin red velveteid Joosepile, natuke selle pärast, et ma mängin viimasel ajal liiga palju nba 2k13 ja jätan talle mõnikord msnis liiga pikalt vastamata, aga natuke selle pärast ka, et viimane kord, kui ma talle küpsiseid teha püüdsin, kukkusin ma armetult läbi ja ma pidin tõestama, et ma pole küpsetamises päris lootusetu (mida ma VIST ka tõestada suutsin).

Koolis on kõik kontrolli all. Naudin kirjandust, sest Kaare tunnid tulevad meelde ja kõik need funfactid, mida ma veel aasta tagasi täiesti kasutuks pidasin, tulevad nüüd selles mõttes kasuks, et ma saan neid tasakesi sosistada ja siis mingit oma skoori pidada, palju õigesti läks. Täna oli üldse mingi day full of fun facts, sest ma rääkisin Annabelile, kuidas Tšaikovski enesetapu (arvatavasti) sooritas, sest ta oli gei. Noh, tegelikult on see kaheldav selles mõttes, et üldiselt väidetakse, et ta suri koolerasse, aga see on päris väheusutav, kuna ta oli küllaltki heal elujärjel ja koolerasse surid üldjuhul siiski vaesemad inimesed. Besides oli see väga hea ettekääne, kuna koolera oli tol ajal väga levinud ja keegi ei hakkaks seda edasi uurima, aga tõenäoliselt suri ta arseenimürgitusse, kuigi keegi pole päris kindel, kas see oli enesetapp või kellegi teise salakaval plaan, igatahes on fakt see, et homoseksuaalsus oli tol ajal tabu ja selle eest võis sattuda vangi või koonduslaagrisse ja arvatakse, et keegi tähtis sai sellest teada ja ta kutsuti ilmselt mingi komisjoni ette. Kust ma seda kõike tean? 33. keemiaviktoriini teema oli 33. element ehk arseen ja kusagil ainete raamatus oli sellest põhjalik kokkuvõte :)

Nu igatahes, ma pikalt ei kirjuta ja lasen teil vaadata pilte seeriast kuidas-Paula-muffineid-tegi. Võinoh.. selgus, et mina, Casandra ja Saskia peame neid cupcake'ideks, Palm ja Joosep aga muffiniteks. Me Casandraga väitsime, et cupcake'idel on teistsugune tekstuur ja neil on üldiselt mingi fierce topping, aga isiklikult pole mul midagi nende muffiniteks nimetamise vastu.






Saturday, November 17, 2012

JAGATUD MATARÕÕM ON TOPELT MATARÕÕM!

Mitte, et ma mingi random mataga obsessed piff oleks, aga ma lahendasin just ära ühe ülesande kuuest, mis mul Teaduskooli jaoks vaja lahendada on ja mul kulus selleks kõigest 11 vihikulehte, 5 päeva ning ma lugesin selleks läbi Teaduskooli õppematerjali, abimaterjali, matemaatikalaagri materjali JA õpikumaterjali. Ja ma lihtsalt tahtsin teiega rõõmu jagada. Here's another pic, wii




Mis toimus Paula elus within see üks nädal?

Eelmisel reedel õppisime Joosepi ja Kalmusega väga edukalt keemia lahtiseks võistluseks, mis tähendab, et me tegime läbi mõned eelmiste aastate ülesanded, häälestasime mu kitarri, õpetasime Kalmusega Joosepile e-moll akordi selgeks ja kuulasime head muusikat. Õhtul tegin läbi veel niiumbes ühe aastakäigu ülesanded ja olin üsna kindel, et kui ma väga tahan, siis ma oskan neid ülesandeid.


Laupäeval oli keemia lahtine võistlus, kus selgus, et ma siiski ei oska neid ülesandeid ka parima tahtmise juures, seega kirjutasin sinna lihtsalt hulgaliselt toredaid asju, mis mul pähe tulid, tegin igasuguseid tehteid, mis nägid head välja ja leiutasin sellise aine nagu KTiCl, lihtsalt selle pärast, et tühjaks jätta oleks kuidagi imelik ja midagi targemat nagu pähe ei tulnud..

Mom tõi Vespa tassi mulle, niuniu

Pühapäeva veetsin Tallinnas, tehes hulganisti kodutöid, mängides vahepeal seltskonnaga kaarte ja siis tehes veel kodutöid. Ja pühapäeva õhtuks olin tagasi Tartus, veetes terve õhtu Joosepiga via nett matat tehes, kuna me arvasime, et esmaspäeval on matemaatika raskete ülesannete lahendamise tund ja viisakas oleks mõnigi vastus kätte saada.

Esmaspäeval aga ei olnud matemaatika ülesannete lahendamise tundi, oli hoopis füüsika, kus me lahendasime edukalt jõhvikate ülesande, mõtlesime kaua miskit metallplaatide ülesannet ja siis tegime benji-hüppe ülesannet, mille eesmärgiks oli leida vajalik nööripikkus, et inimest mitte ära tappa. Olgugi et õpetaja pikapeale aru sai, et ma absoluutselt asjast aru ei saa, suutsin ma ära lahendada ühe ülesande ning õpetaja ise pidas seda ühe blondi jaoks päris edukaks tulemuseks. Ülejäänud aja kuulasime, kuidas preili Prass füüsikaolümpiaadil rongiülesande Pythagorase teoreemiga lahendas, kui ta veel Pythagorase teoreemi õppinud polnud.

Teisipäevast ei mäleta ma paraku suurt midagi.

Kolmapäeval tegime Heinsaare novellide peale arutleva rühmatöö, mis vist üldkokkuvõttes kurvastas õpetajat, sest suurem osa meist leidis, et nende puhul on tegu haiglase fantaasia ja väga eriskummalise mõttekäiguga, millest keegi päris täpselt aru ei saa. In case ma blogisse mingeid Heinsaareklikke saama hakkan, siis ma ütlen, et mulle meeldis üks novell. "Oliver Helvese lugu". Mitte selle pärast, et seal kass ära tapeti või selle pärast, et Aleksander Ploomil silm välja rebiti, aga üldiselt selle pärast, et see oli kurb ja samas kind of armas. :)
Eile oli mõnus lühike päev, mis oli ühtlasi värvidepäev, kusjuures kümnendikud pidid triibulised olema. Kool ise oli lühike, aga peale kooli käisime empsiga Shakespeare'is ja peale seda õpetas Joosep mulle võrkpalli ja korvpalli. Siinkohal tuleb tõdeda, et poisil on raudsed närvid ja et lõppkokkuvõttes oli sellest ajast päris palju kasu. Vähemalt sain ma komplimendi, et ma mängin korvpalli, nagu ma tantsiks. Annabeliga otsustasime seda komplimendina võtta.

Reede oli masendavalt pikk, lugesime Joosepiga kooli lõpuni tunde ja kaks viimast saksa keelt päeva lõpus ei teinud asja paremaks.

Anywho, pilte on mõnevõrra rohem, kui tavaliselt, wii, mostly Paulast aga no mis seal siis ikka.

Kui keegi veel mäletab neid pisikesi tibulinnusid mu vanaema pool Kambjas, siis tasub mainida, et sel nädalal leidsin külmkapist esimesed tibulinnude munad :) Ehk siis nagu andekalt öeldi, et Joosepi ja Paula munad. Pole ise kahjuks Kambjasse jõudnud, seega ma pole päris kindel, kas Joosep juba korralikult kireda oskab, aga kui endiselt ei oska, peaks sellest blogisse helifaili tegema, sest see kõlas nii vingelt lihtsalt.

Ahjaa, mu klass mängib üldiselt vahetunnis Slendermani.. ja nad teevad seda kõik koos.  

Thursday, November 8, 2012

1084

Ma vabandan ennast ilusasti tiheda kooliprogrammiga välja, et ma nii kaua kirjutanud pole once again. Kool on fun, kui aus olla. Järgnevat tuleks võtta igasuguse pahameeleta ja pidada meeles, et see on Paula blogi, mis koosneb Paula mõtetest ja tähelepanekutest (ja fun factidest!).

Guess who mulle pelmeene tegi :)

Ma usun, et neid inimesi, kes minu käest selle aasta kevadest kuni tänaseni on küsinud, miks ma küll Härmat Treffnerile eelistasin, on olnud rohkem kui punkte minu Teaduskooli kontrolltöö tulemustelehel, mis täna mu postkasti potsatas. Ja neid, muide, oli üllatavalt palju ühe pisikese koolist rihmaks tõmmatud pärdiku kohta. Siinkohal tahaks mainida, et mu ema ütleb mulle ka vahest rott ning mõnikord kraaka, aga sellele vaatamata on meil väga soojad suhted ja lahe on see tõepoolest. 

Tulles nüüd tagasi selle kooliküsimuse kohta, tahaks öelda, et tänaseni pole koolivaliku üle kordagi kahelnud. Isegi siis, kui härmas tuviskandaal levis või kui matemaatikaõpetaja mulle müüjaks hakkamiseks loa andis. Muidugi ei oska ma seda Treffneriga selles mõttes võrrelda, et ma pole kunagi Treffneri õpilaste nimekirja otseselt kuulunud, aga tõtt-öelda ei oska ma leida ühtegi asja, mis Härma juures Treffile alla võiks jääda. Ja kuni oma elupäevade lõpuni olen valmis ümber lükkama kõiki kuulujutte, mis Härma kohta levivad, sest kust iganes need tekkinud on, ei vasta need tõele seni, kuni sa ise midagi valesti pole teinud.

Ja fun on koolis tõepoolest. Kehalises mängime vahel millimallikat ning saksa keeles üritan kuulamiste ajal mitte uinuda. Ma polegi vist veel maininud, et õpime saksa keeles õpiku järgi, mille eelmisel aastal läbi võtsime ning üleüldse on see üks tore ja vahva tund kontrollimaks, palju mul 7 aastast saksa keelest veel meeles on. Matemaatikarongist jäin selle perioodi alguses kohe maha ning hetkel ootan järgmist :) Koorilaulus oleme tagumise reaga kooriõpetaja ilmselt lõplikult välja vihastanud, kuid esimeste sopranite peale ei saa keegi kunagi kaua pahane olla. Ajalugu on tohutult huvitav ning treenib käelihaseid, sest ma pole kunagi üheski aines nii palju ning nii kiiresti kirjutanud ning vähe sellest kogu teksti kindluse (ja loetavuse) mõttes kodus arvutisse ümber trükkinud. Füüsika on tore juba ainuüksi selle pärast, et ma saan seal esimest korda elus arvutusülesandeid tehes õigeid vastuseid :') Käisime oma klassi ning tarkade aakatega teatris, mis oli üpris huvitav (rohkem nagu selle pärast, et sai ilusasti riidesse pannab ning vaadata, kuidas kõik(1) ennast pliiatsseelikutesse ning ülikondadesse pressinud(2) olid).
(1) - rohkem nagu mõned, aga see oleks kuidagi kuri tundunud, mis polnud eesmärk
(2) - kunstiline müra ;) ;) 

Muidu elust veel nii palju, et teha on kohutavalt palju ja vaikselt olen Coca-Cola PURE mahlade vastu vahetanud :)

Friday, November 2, 2012

Matalaagrist

Kuna mul uusi pilte ei ole, siis saate hunniku vanu, mille ma välist kõvaketast taasavastades leidsin :)


Matemaatikalaager oli mu elu esimese laagri kohta väga vinge. Esimesel päeval käisime Maantemuuseumis, kus meid autoga katusele keerati, misjärel pidime end sealt vabaks päästma ja välja ronima. Lisaks sellele saime mingeid drunk-goggles'eid kanda, kusjuures pidime mööda sirget joont kõndima, palli püüdma ja teisi teretama. Tuleb tõdeda, et ma ei saanud ühegagi hakkama. Peale selle oli Maantemuuseumis endiselt palju vingeid autosid.


Siis sõitsime Taevaskotta, kus sõime hunniku võileibu ja võtsime siis kõik koos läbi hommikul lahendatud olümpiaadiülesanded. See osa laagrist oli huvitav, aga samas kohutavalt masendav, sest ma polnud ilmselt ainus, keda selle pooleteise tunni jooksul tabas kurb tõsiasi, et olümpiaad läks küllaltki halvasti. Õhtul mängisime paar tundi hundimängu, mis on vaieldamatult üks mu lemmikmänge, kus õpetajad saavad panniga pähe ja kus kuuleb vaimukaid kaitsekõnesid.


Teisel päeval alustasime kohe peale hommikusööki pikema matasessiooniga, milles käsitleti matemaatilist induktsiooni. Algul ei saanud vist keegi suurt aru, aga mida aeg edasi, seda rohkem jõudis kõigile kohale ja peale pooltteist tundi lubati meid kõiki pooletunnisele vaheajale. Me Joosepiga otsustasime matamõtetest eemale saada, tehes ühe väiksese jalutuskäigu värskes õhus. See lõppes sellega, et ma nägin seent. Lähemal vaatlusel ütles Joosep, et see on sitaseen (nagu me kõik teame, nimetatakse nii kõiki seeni, mis ilusad välja ei näe või mida ei tunta, olgugi et selline liik on päriselt olemas ja selle liiginimi on anellaria fimiputris - Paula blogi möödapääsmatud fun factid!). Seejärel hakkasime arutama, et kas matemaatilise induktsiooni põhjal saaks väita, et kõik seened on sitaseened. Niisiis, nagu te arvata võite, ei tulnud pausist suurt midagi välja :)

Igatahes, teine osa meie toredast matasessist möödus geomeetria seltsis, mis oli kusjuures päris huvitav. Tavaliselt mulle geomeetria ei istu, aga kogu see vektorite ja erinevate teoreemide teema tundus päris huvitav. Pealegi õppisin ma selgeks umbes kaks viisi, kuidas oleks võinud lahendada eilset olümpiaadiülesannet, mis on ka pisut irooniline. Kui mul nüüd ainult oleks natuke aega ja viitsimist kogu ülejäänud laagrimaterjal läbi vaadata, võiks matemaatikalaagri täielikult õnnestunuks lugeda.