Pages

Sunday, October 28, 2012

P&E nädal Itaalia rannikul ehk siis kuidas me mõlemad puhkamist õppisime


Teisipäeva varahommikul lendasime läbi Kopenhaageni Rooma. Kastrupi lennujaam on üks ilusamaid ja huvitavamaid lennujaamasid üldse, sest sealt leiab lisaks superilusale lounge'ile veel hunniku poode alustades H&M'ist, lõpetades Bvlgari ja Victoria's Secretiga. Üleüldse näeb see rohkem välja nagu kaubamaja, mis on ka üks põhjusi, miks inimesed selles rahulikult aega veedavad ja keset teed jalutavad, muutes väravasse jõudmise üsna keerukaks, kui aega on vähe :)


Rooma me siiski jõudsime.. korraks.. Autorendist saime endale Smarti, mis kõlas alguses nagu piisav põhjus terve nädala vältel võimalikult vähe autoga sõita, aga selgus, et Smart polegi nii kohutav auto. Kohvrid mahtusid ilusasti ära, parkida sai peaaegu igale poole ning pärast 150 km pikkust sõitu Napoli lähedale väitis bensiinipaak end veel täiesti täis olevat. 


Õhtupoolikuks jõudsime hotelli Punta Rossa, mis oli mäeküljel, vaatega merele ja üleüldse superilus. Randa viisid nikerdaud trepid, millest jäid nädala lõpuks jalalihased valusaks, aga muidu olekski kõik liiga ilus olnud. Aaloede, palmide ja lillede vahelt leidis superilusa restorani ja pisikese spaa. Tube oli meil kolm, lisaks veel suure akna all laiutav vann ja vinge vaatega rõdu. Niisiis otsustasime, et veedame võimalikult palju aega hotellis lihtsalt lebotades ja puhkust nautides.


Järgmisel hommikul magasime lõunani ja jäime hommikusöögist ilma, mistõttu võtsime oma pisikese käki (loe: Smarti) ja sõitsime mäejalamile mingisse pisikesse linnataolisse asja, lootes sealt mõni tore söögikoht leida. Kuna tegemist oli kuurortlinnaga, oli nende jaoks juba põhimõtteliselt talv ning välikohvikutest ja restoranidest oli asi päris kaugel. Kõik oli lihtsalt kinni. Asja tegi veel õnnetumaks fakt, et me sattusime sinna just mingil itaallastele omasel lõunapausil, mis kestab miskit kolm tundi või midagi taolist. Tundidepikkune tiirutamine lõppes ühes pisikeses pitsarestoranis (kusjuures seal oli iga teine koht, kust sai vähegi midagi söödavat osta, ristorante, caffeteria või pasticceria), peale mida sõitsime tagasi hotelli.



Teine hommik läks veidi edukamalt ehk siis ärkasime õigel ajal ja saime rõdul hommikust ehk siis palju saia süüa. Seejärel hakkasin mina päevitades oma "Azazeli" lugema, millega ma kuigi kaugele ei jõudnud, sest rõdule ilmus emps ja ütles, et nüüd sõidame Vesuuvi juurde. Pakkisime asjad kokku, panime Smartile hääled sisse (haadi-haa-haa) ja pärast paari tunni pikkust sõitu olime Pompeis.


Kusjuures tasub mainida, et Paula ei teadnud, et Pompei Vesuuvi jalamil asub, aga selgus, et aastal 79 hävitas vulkaanipurse (jah, Vesuuvi oma) terve Pompei linna, mattes selle pea kümnemeetrise tuhakihi alla. Iseenesest oli see kohutav, sest surma sai midagi 16 tuhat inimest ja vabanes umbes sada tuhat!!! korda nii palju energiat, kui Hiroshima pomm. Samas oli see selles mõttes positiivne, (ma ei väida, et see kuidagi moodi kogu selle kohutava intsidendi üles kaaluks) et tänu sellele tuhakihile said teadlased superhästi säilinud ülevaate sellest linnast ja kultuurist. Ahjaa, mu vaheaeg, õigus... Igatahes asus seal all Pompei. Mina eeldasin, et nüüd vaatame natuke aega seda suurt mäge, mis eeldatavasti on Vesuuv, teeme paar pilti ja sõidame tagasi. Selgus aga, et keegi ei pea vulkaane ohtlikuks ega midagi (järelikult on see mingi veider ekslik arusaam geograafiatunnist, et need on suured katastroofilised kohutavad ning surmavad asjakesed) ning vulkaani otsa viis lausa tee. Pikem sõit mööda käänulist mägirada lõppes parklas, kus oli paarkümmend bussitäit inimesi, kes kõik ostsid endale kive ja ronisid mäest üles, et ühte suurt auku vaadata. Auk oli tõesti suur, tuleb tõdeda. Geograafiatundidest jääb palju väiksem mulje, isegi esimeses pingis :) :) :) :)


Muidugi olime valinud Vesuuvi otsa ronimiseks kõige sobivamad jalatsid ehk siis plätud. Vaatamata sellele ning pisikese Paula väga torssis olekule pärast väsitavat ronimist sai Vesuuv ära nähtud ja loomulikult pidin ma piirde alt läbi ronima, et Renele ja Joosepile Vesuuvi juurest kive tuua. Sest piirde taga on need palju vingemad siiski...

Õhtuks olime taas oma ilusas hotellis ja sõime taaskord ühe korraliku õhtusöögi, mis sisaldas, nagu kõik teisedki, võimalikult palju mozzarella di bufalot. Õhtusöökidest rääkides... Sealses restoranis pidid inimesed söömas käima lausa Roomast. Täpselt nii hea see oligi. Kui me oleks osanud hinnata vähipastat, oleks kõik veel ilusam olnud, aga mul oli pisikeste jalgadega vähikestest lihtsalt kahju :(
Sealne mozzarella oli kusjuures nii hea, et kõik mozzarellad, mida me pärast seda proovinud oleme, ei ole sellele ligilähedasedki, mistõttu pikemat aega me vist Eestist ühtegi capreset ei telli. Surprising, et isegi superlennujaama Kastrupi mozzarella ei suutnud Punta Rossa omale konkurentsi pakkuda.
Hotellis uitas esimestel päevadel ringi selline nunnu kiisu, kes käis pikka aega ja lunis meile paisid ning kolmandaks päevaks vist solvus, et me teda tuppa ei lasknud (kuigi ta oskas teha samasuguseid armsaid silmi nagu see kass "Shrekis") ja kadus ära. 


Reedel laekus Eestist uudiseid ootamatu lume kohta. Meil küll lund polnud, küll aga sadas terve päeva vihma. Veetsime pool õhtut ilusalongis ning ülejäänud õhtu veetsin vannis, mis ajas vannivahust peaaegu üle. Emps üritas mulle sellest jänesekõrvu teha ja lõpuks nägin ma välja nagu lumememm, seega tuli täitsa kodune tunne :)



Laupäeval sõitsime tagasi Rooma ning õhtuks olime jälle Eestis. Palju lund. Rene tegi meile vahelduseks mozzarellale kartulit ja ahjuliha, mängisime kaarte ja jõime teed. Ja hommikul sõitsin bussiga Tartusse, terve Tallinn-Tartu maantee nägi nii ilus välja, sest hommikul oli kõik veel härmas. Niisiis Itaalias oli supervinge, aga vahelduseks on jälle nii hea kodus olla. Vahetasime Joosepiga reisimuljeid ja siin ma nüüd olen, homme saab topeltfüüsikaga avapaugu teine periood. Esimese perioodi tulemuste üle olen kusjuures superõnnelik.




No igatahes oli mul koos mommyga supervinge vaheaeg, mis aitas esimese perioodi stressist superhärsti üle saada, mau. Olgugi et me kumbki väga hästi puhkamise kunsti ei oska :) :)

5 comments:

Eneken said...

no... kuidas ei oska siis kui neli päeva sai looderdatud :) vahupildid jäid vist kõik minu telefoni :P

head uut perioodi, pärdik!
E.

Anonymous said...

Lahe et su ema sulle ahv ytleb.

Anonymous said...

mis kaameraga su pildid tehtud on?

mannu said...

Tahtsin midagi eriti teravat anonüümsele vastu kirjutada, aga see kommentaar on lihtsalt nii-nii LOLL, et ma ei suuda seda piisavalt tõsiselt võtta :D Pildid tunduvad nii perfectid ja su reis ka, olen kade :(

Paula said...

mom: siiski, räägib keegi, kes kõik neli päeva tublisti tööd tegi :) aga jaa, päris hästi tuli välja tõesti :P

A2: Canon EOS 30D

mannu: vähemalt oli kirjanduse tund lõbus :) kadekops =)