Pages

Sunday, September 30, 2012

Viimane nädal möödus vaheldumisi Teadusnädala üritustel käimiste ja kooliga. Kõigepealt tahtsime minna AHHAA'sse "2012" vaatama, aga kuna see saal oli rahvast äärest ääreni täis ja seal polnud üldse mugav olla, otsustasime selle edasi lükata ja mõnd teist filmi vaatama minna. Seega käisime neljapäeval vaatamas "Täiuslikku meelt", mis oli parasjagu pettumust. Filmi idee oli väga hea ja sellest oleks andnud teha väga vinge filmi, nimelt kadusid inimestel järjest ära meeled, algul haistmis- ja maitsmismeel, kuni jäi alles vaid kompimismeel. Sealjuures kaasnes iga meele kadumisega mingi psühholoogiline protsess ehk siis näiteks ülevoolav kurbusehetk või märatsushoog. Kogu selle filmi miinuseks oli halb teostus ehk siis päriselust võetud mässustseenid ja liigsed intiimstseenid kahe peategelase vahel, mis ei läinud kogu filmiga kuidagi kokku. Võinoh.. ma ka ei tea... Diskussioon teadlasega, mis järgnes filmile, kujunes üpris veidraks, sest esiteks huvitas inimesi pigem bioloogiline pool ning küsimus, kas see on võimalik ning kuidas seda ära hoida, selle asemel, et keskenduda filmi põhisõnumile, mis üritas selgeks teha, et me tähtsustame valesid asju üle. Aga võib-olla on asi ainult minus...

Paula

Neljapäeval oli ühtlasi Tamme jooks ehk siis Härmas toimuv iga-aastane teatejooks ümber mitukümmend aastat tagasi istutatud tamme. Algul üritasin sellega seonduvast eemale hoida, aga tund aega enne jooksu tuli välja, et neil oleks ikkagi vaja, et ma ka jookseksin. Ei aidanud selgitamine, et ma ei oska kiiresti joosta ning ma tegelikult ilmselt ei tohikski ja ilmselt ma rikun nende aja täiesti ära ja ilmselt on keegi parem, kes sinna minna võiks. Lõpuks ikkagi jooksin, võinoh, sörkisin. Ma ei jõua kiiresti joosta. Ma võin joosta kilomeetreid, vabalt. Aga nelisada meetrit 60 meetri jooksu kiirusega ei ole minu ala. Aga siiski saime tubli kolmanda koha ja terve aja pöidlaid pihus hoidnud klassijuhataja tundus ka rahul olevat. 


Nädalavahetusel käisime Kambjas ja vaatasime kanad-kuked üle. Riiukukk Eneken viidi vahepeal naabrite juurde, et ta seal suurte kanade keskel veidi taltsamaks muutuks. Seega jäi kanakuudi kõige popimaks kukeks Joosep (sest alguses oli ta ainus kukk, kes peale Enekeni kireda oskas), kes ei osanud veel eriti hästi kireda, aga siiski üritas kurgupõhjast midagi sarnast esile tuua. Viimase korraga võrreldes olid kõik igatahes kasvanud ja sülle võtta on neid juba palju keerulisem. Paula on endiselt kõige blondim kana.

Joosep

Ülejäänud nädalavahetuse veetsime Rene ja emmega kaardiõhtut pidades, motomessi külastades, shoppamisega kassist üle saades ja Truffe's kassist vabanemiseks palju süües. Õhtul lahendasin paar tundi keemiaülesandeid, mille peale emps ütles, et ma olen peast täitsa soe. Ja homme on jälle kool, wii...


8 comments:

Eneken said...

Sul on ühest lausest üks Joosep puudu ;) pisike soepearott...

E.

Paula said...

võib andeks anda, sest ma lahendasin eelnevalt miskit 2 tundi rakseid keemiaülesandeid.. aga tähh ja parandasin ära :)

Eneken said...

raskeid :D:D:D

Paula said...

ah, whatevs :D

Anonymous said...

Kassiga juhtus midagi?

Anonymous said...

Hei! Sa kuulasid metalli? Mis su lemmikbändid ehk oskad midagi soovitada? :D

Paula said...

A1: Jah

A2: AxeWoundi kuulan näiteks, tho ma ei kuula viimasel ajal üldse muusikat :(

Anonymous said...

Kas sul siis kassi pole enam? Mis juhtus?