Pages

Saturday, September 15, 2012

Suur pildipostitus Patareist


Hommikul esitas Rene mulle võimaluse, et me võime koju jääda ja arvutis passida, mis oleks täiesti okei või siis Patarei vanglasse minna. Ma ütlesin talle, et väike vaheldus ei teeks ilmselt halba ja olin samas ise kohutavalt õnnelik, et ma sinna lõpuks minna saan. 


Selle koha külastus maksab 2 eurot, mis kusjuures on natuke kahju, sest kui nad pileti eest veidi korralikumat raha küsiksid, oleks neil ilmselt ressurssi see asi veidi rohkem korda teha ja see ei näeks nii räpane välja. Seejuures ei mõtle ma, et see koht peaks väga steriilne ja puhas välja nägema ega midagi, aga kõik need prügihunnikud ja värgid on a bit too much. 


Sissepääsu juures on pisike putka, milles on rõõmsameelne vanatädi, kelle kohta võiks arvata, et ta on oma tööst mustas masenduses, aga tegelikult on ta hoopis selline entusiastlik tädike, kes teeb tuju kohe natuke rõõmsamaks. Muuhulgas on tal väga terav silm. 
Rene: naljatledes "Kas siia kedagi nädalavahetuseks ööbima ei saa jätta?" 
Tädi: "Ah mis te nüüd, nii ilus neiu, pigem ikka papa ise!"
Rene ja Paula naeravad
Tädi: natuke piinlikkust väljendava häälega "Kui ikka on papa, tänapäeval ei tea kunagi, palju seda vanusevahet on... papa nägu küll ei ole!"
Tükk aega arutlesime, et küll on mõnel ikka hea silm. Meil on ju mõlemal kõverad jalad ja puha...


Vangla ise on üsna lahe, mitmel korral mõtlesin, et sinna oleks lahe kellegiga fotosessioonile minna. Eriti sellises malbes ja värvilises riietuses modelliga, kes oleks seal nagu täielik kontrast lagunenud vangikongidele ja väsinud ilmega korridoridele. 














Hiljem käisime ka meremuuseumis, kust avanes vinge vaade vanglale ja mis ise oli ka väga muljetavaldav. Me Renega küll mõtlesime, et eksponaate võiks rohkem olla, aga arvestades, et see koht avati alles selle aasta mais, on neil küllaga aega, et selleni jõuda. Koht ise näeb väga ilus välja ja nad on atmosfääri loomiseks kõvasti vaeva näinud. 


Ülejäänud õhtu veetsime rattaga sõites. Kokku tuli neljatunnine ring ratastel, mis polnudki nii väsitav ja kohutav, kui ma alguses kartsin. Tõtt-öelda oli mul lõpuks väga hea olla ja neid tuldlöövad reielihaseid ei pannud mingi hetk enam tähelegi. Ring ise oli väga vinge ja arvestades, et see oli minu pikim rattasõit seni, olen ma enda üle täitsa uhke ja puha :D 

2 comments:

ennnu said...

võibolla olen ma pääris hull , aga mine ära kui vinge see vangla on. võibolla sellepärast meeldiib ka , et pole tulevikuplaanis sinna PÄRISELT minna, võibolla külasatama :D
ja siis mainin siia, et äkki on sul nädala sees aega, teeme midagi? :D

Paula said...

Ei, sa ei ole päris hull. See koht ongi supervinge. Kuigi tuleb tõdeda, et sel ajal, kui ma üksi kuhugi kongi uitama sattusin, oli seal väga-väga creepy ja üleüldse kõik need kriuksuvad ja kolisevad põrandad teevad asja päris õudseks. Sellegipoolest soovitan sinna minna, ausalt. Noh, ennnu, päriselt ei saagi sinna enam minna, sest vangla lõpetas tegevuse vanglana 2002. aastal, kui ma õigesti tean. Aga külastama tasub kindlasti minna, võime koos minna kasvõi, järgmine kord, kui sa Tallinnasse shoppama tuled :D:D
Nädala sees ikka leiab aega, ma ei oska praegu peast öelda, aga kui ma õhtul koju jõuan ja seda natuke seedin, siis võtan ühendust :P