Pages

Thursday, September 6, 2012

Rebase elu vol 1

Ma võiks ju teha näo, et ma otsustasin oma esimestest koolimuljetest blogimise lükata ajale, kus ma saan enda esimese hinde (ehk siis tänasele), kuid kui aus olla, siis pole ma lihtsalt jõudnud. Olla retsimata rebasekutsikas Härmas nõuab üpris palju aega ning tähelepanu. Ja sisseelamist. Et kõigest kirjutada, jaotan ma selle blogi pisikesteks alapeatükkideks.


"Puhta lehe" nähtus
Gümnaasiumi üks häid ja samas ka kohutavalt halbu külgi on see, et kõik on esialgu täiesti nähtamatud. Kõik, keda mina esimesel koolipäeval oma klassist teadsin, olid Annabel (minu imearmas pinginaaber), tutvumispäeval ja -peol kohatud inimesed ja siis need näod, keda nagu oleks Facebookis näinud... Ja üks põnevamaid asju kogu selle ''puhta lehe'' nähtuse puhul on see, et kõik üritavad meeleheitlikult head muljet jätta ja silma paista. Niisiis esimese matemaatikatunni ajal leidus klassis umbes 3 inimest, kes ausalt välja ütlesid, et neile matemaatika ei meeldi ja ülejäänud tegid roosilist nägu ja jätsid matemaatika vallas väga võimeka mulje. Niisiis tundsin end nädala keskel nagu üks pisike keskpärane mittekeegi, mis polnudki nii paha tunne, arvestades et pisikestelt keskpärastelt mittekeegitelt ei oodata kuigi palju.

"Vabandust, et hilinesin!"
Koolis orienteerumine saab selgeks umbes neljandaks päevaks, pärast seda, kui armast pinginaaber Annabel või siis abivalmis poiss Joosep on tee igasse klassi selgeks juhatanud. Halvimal juhul teavad su klassiõed, kus on raamatukogu, mis on ka abiks. Üks asi, mida ma oleks tahtnud teada enne, kui ma kolmapäevasesse matemaatikasse hiljaks jäin, oli fakt, et Härmas võivad tunnid erinevatel päevadel erinevates klassides toimuda ning kui Joosep küsib viis korda üle, et kas ma olen kindel, et matemaatika on neljandal korrusel, siis tasub tunniplaanist üle vaadata, mitte sinisilmselt vastata: "No kui ta seal esmaspäeval oli, siis kuhu ta kolmapäeval ikka pääseb!" =)

Toitlustus
Koolitoit on ilmselt miraaž, sest kui sa just sööklasse sõna otseses mõttes ei jookse, ei jõua sa sinna enne vahetunni lõppu, sest järjekord on kuni treppideni enne sööklat. Seega kasutame Joosepiga paaristundide lõppe ning pikemaid vahetunde, et teha jalutuskäike Valgesse (keegi ei tea, miks selle toidupoe hüüdnimi Valge on, aga mis seal siis ikka!), Feenoksisse (kust saab söödavatest asjadest ainult 7Daysi) või siis Starburgerisse, mis on kusjuures täitse normaalne koht, kuigi ainult natuke creepy ja friikartulite pakid lasevad kastet mõnusalt läbi. Sellegipoolest on see parem, kui see koolitoit, milleni ma veel jõudnudki pole. Üldiselt parim variant on üldse see, kui emme teeb pasteedivõikusid kaasa ning ma saan Joosepi klassi ukse taga neid omaette süüa. Parem kui need 6 pelmeeni, millest tüdrukud kehalise riietusruumis rääkisid.

Miscommunication

Esimesel kahel päeval pole ühtegi inimest, kes sinuga istuda tahaks, kui sa just varem Annabeliga tuttavaks pole saanud. Kolmandal päeval avastavad kaks inimest, et sa oled nende keelerühmas (ja oled seal juba umbes kaks korda koos pinginaabriga istunud) ja tahavad sinuga istuda. Esimese nädala jooksul küsib vahel ikka keegi: "Oota, sa oled vana härmakas jah?" ja siis ma olen sunnitud ütlema umbes: "Ahahahaha, ei, noh, peaaegu, Raatusest küll, aga noh, hehehe!" Lisaks sellele ei õnnestunud mul alustada vene keele õpinugutega, mistõttu õpin ma nüüd prantsuse keelt ning vestlusel lubatud topelt a-keelest ei tulnud ka miskit välja, sest milline inimene peale Paula oleks a-keelena saksa keelt õppinud ja siis Härmasse tulnud? Miscommunicationist veel nii palju, et mind on kaks korda mu klassiõe Liinaga segamini aetud, mille vastu mul midagi iseenesest pole, sest Liina on väga ilus tüdruk.


Pinginaabrid
Inglise keeles istun ma Karl Henrik Palmiga, keda ma ausalt öeldes tean sellest lennust vaat et kõige kauem (kuigi seal on veel lasteaiakaaslasi mul), aga ometi taaskohtusime me pärast lasteaeda umbestäpselt 10 kuud tagasi. Palmiga inglise keele tunnis istumine on üsna amusing, kui nüüd aus olla. Vahel annab ta mulle piparmündikomme.
Ülejäänud tundides (välja arvatud prantsuse keeles) istun ma Annabeliga, kes, nagu juba öeldud, on väga armas ja kellega on väga tore istuda. Pealegi on mul lennu kõige ilusam pinginaaber. Ja ma EI mõtle siinkohal Karl Henrik Palmi, khm.


Keemia 
Üle kõige ootasin ma keemiatunde, sest mulle nii meeldis see õpetaja juba eelmisel aastal keemiaviktoriini ajal. Suur keemiatunniootus lõppes sellega, et ma ei saanud alguses ühegi ülesandega hakkama ja mul oli tunne, et keemiast küll asja ei saa. Õnneks suutsin ma teisel päeval uuesti joone peale saada ning isegi kolm õiget vastust välja arvutada (kolmest, kusjuures), mille tulemusena õpetaja mulle ka keemia lahtisele võistlusele minekuks loa andis. JESS.

Fun, fun, fun!
Kehaline on siin koolis lõbus, me mängisime pesapalli koos reaalse kurikaga (peaaegu) ja mis te arvate, kas sellega on raske pihta saada või ei? Peale selle tegime eesti keeles pantomiimi, kust ei puudunud sellise väljendi seletamine nagu "YOLO", mille tulemusena ka eesti keele õpetaja selle tähenduse ära õppis ning seda ilmselt nüüd kusagil õppenõukogus kasutama hakkab (oh god, why). Raamatukogus naerutasin inimesi mingil päeval oma luumurdudest rääkimisega. Umbes siis, kui ma olin a'la kuuenda juures, ütles mu klassivend Karl: "Mul jäi ükskord sõrm autoukse vahele," ja mina tõstsin hetkegi mõtlemata oma pöidla üles ja vastasin: "AA! Mul ka!" Järgnes pikk paus, kus kõik lihtsalt naersid ning peale seda pole keegi üritanud mind vigastustega üle trumbata.

Korkidega saadud koka mostly, kusjuures ei, ma EI joonud seda kõike üksi, ausalt. 

Ja mis seal salata, prantsuse keeles sain täna tõesti oma gümnaasiumiaja esimese hinde. Ja rebaste retsi ei jõua muidugi ära oodata, eksole =)

4 comments:

josssa said...

ma mõtlesin kommi kirjutada just because i know how you love em ja siis sa vaatad siia ja avastad, et it was just your retarded boyfriend:P

Paula said...

awww :) nu vähemalt on keegi, kes neid kirjutab :P

Anonymous said...

Sweet lord! Ma olen su blogist sõltuvuses! Alati kui ma ei tea mida teha, siis käin su blogis. Sa võiksid veidi tihedamini kirjutada, kuid ära lase sellel oma muud elu segada!

Paula said...

Awwies! Kusjuures Sa pole ainus, kes ütleb, et ma võiksin tihedamini kirjutada ja ma hea meelega kirjutaks ka, kui aega oleks. Vahel on hullud süümekad, et 201 followeri, aga kirjutan mingi kord nädalas. Lihtsalt uues koolis on nii kiire ja kui kirjutan, tahaks ikka pilte ka juurde panna, seega on päris keeruline see aja jaotamine. Aga ma annan endast parima :)
Aitäh Sulle! :)