Pages

Sunday, September 30, 2012

Viimane nädal möödus vaheldumisi Teadusnädala üritustel käimiste ja kooliga. Kõigepealt tahtsime minna AHHAA'sse "2012" vaatama, aga kuna see saal oli rahvast äärest ääreni täis ja seal polnud üldse mugav olla, otsustasime selle edasi lükata ja mõnd teist filmi vaatama minna. Seega käisime neljapäeval vaatamas "Täiuslikku meelt", mis oli parasjagu pettumust. Filmi idee oli väga hea ja sellest oleks andnud teha väga vinge filmi, nimelt kadusid inimestel järjest ära meeled, algul haistmis- ja maitsmismeel, kuni jäi alles vaid kompimismeel. Sealjuures kaasnes iga meele kadumisega mingi psühholoogiline protsess ehk siis näiteks ülevoolav kurbusehetk või märatsushoog. Kogu selle filmi miinuseks oli halb teostus ehk siis päriselust võetud mässustseenid ja liigsed intiimstseenid kahe peategelase vahel, mis ei läinud kogu filmiga kuidagi kokku. Võinoh.. ma ka ei tea... Diskussioon teadlasega, mis järgnes filmile, kujunes üpris veidraks, sest esiteks huvitas inimesi pigem bioloogiline pool ning küsimus, kas see on võimalik ning kuidas seda ära hoida, selle asemel, et keskenduda filmi põhisõnumile, mis üritas selgeks teha, et me tähtsustame valesid asju üle. Aga võib-olla on asi ainult minus...

Paula

Neljapäeval oli ühtlasi Tamme jooks ehk siis Härmas toimuv iga-aastane teatejooks ümber mitukümmend aastat tagasi istutatud tamme. Algul üritasin sellega seonduvast eemale hoida, aga tund aega enne jooksu tuli välja, et neil oleks ikkagi vaja, et ma ka jookseksin. Ei aidanud selgitamine, et ma ei oska kiiresti joosta ning ma tegelikult ilmselt ei tohikski ja ilmselt ma rikun nende aja täiesti ära ja ilmselt on keegi parem, kes sinna minna võiks. Lõpuks ikkagi jooksin, võinoh, sörkisin. Ma ei jõua kiiresti joosta. Ma võin joosta kilomeetreid, vabalt. Aga nelisada meetrit 60 meetri jooksu kiirusega ei ole minu ala. Aga siiski saime tubli kolmanda koha ja terve aja pöidlaid pihus hoidnud klassijuhataja tundus ka rahul olevat. 


Nädalavahetusel käisime Kambjas ja vaatasime kanad-kuked üle. Riiukukk Eneken viidi vahepeal naabrite juurde, et ta seal suurte kanade keskel veidi taltsamaks muutuks. Seega jäi kanakuudi kõige popimaks kukeks Joosep (sest alguses oli ta ainus kukk, kes peale Enekeni kireda oskas), kes ei osanud veel eriti hästi kireda, aga siiski üritas kurgupõhjast midagi sarnast esile tuua. Viimase korraga võrreldes olid kõik igatahes kasvanud ja sülle võtta on neid juba palju keerulisem. Paula on endiselt kõige blondim kana.

Joosep

Ülejäänud nädalavahetuse veetsime Rene ja emmega kaardiõhtut pidades, motomessi külastades, shoppamisega kassist üle saades ja Truffe's kassist vabanemiseks palju süües. Õhtul lahendasin paar tundi keemiaülesandeid, mille peale emps ütles, et ma olen peast täitsa soe. Ja homme on jälle kool, wii...


Wednesday, September 26, 2012

dimetüülbutaanidjaetüülmetüülheksaanid, jee








Parim koht koolistressi maandamiseks, eriti siis, kui seal on ülivaikne ja mõnus õhtupäike ehk siis botaanikaaed. Ma hea meelega kirjutaks rohkem sellest, kuidas ma täna 400-sõnalist kirjandit kirjutasin, Heiliga kooris ülemeelik olin, matemaatika ajal teist korda tähtsale onule kruusi andsin või keemiatunnis Piiale ja Annabelile seletasin, miks on isomeeri CH3CH(CH3)CH2CH3 nimi 2-metüülbutaan, aga kui ma selle tegemata jätan, jõuan ma õigel ajal magama!!!!

Tuesday, September 25, 2012

Faktipostitus gümnaasiumist



  • Koorilaul tähendab mulle kui esimesele sopranile üldiselt jutuvada maast ja ilmast koos Casandra ning Heiliga.  
  • Põhikool on gümnaasiumist kergem juba ainuüksi sellepärast, et hindeid pannakse igasuguste pisiasjade eest, alustades tunnihinnetest ning lõpetades mingite plakatite tegemisega. Gümnaasiumis saab häid hindeid asjade eest, mida õpid palju detailsemalt, kui sul suure tõenäosusega elusees vaja läheb ja seda ka siis, kui sa seda piisavalt täpselt väljendada oskad. Kui hästi läheb.
  • Prantsuse keele rõhumärgid on palju tähtsamad, kui nad paistavad. 
  • Kogu kooli peal liikuv info ei vasta suure tõenäosusega (paraku) tõele, ükskõik kui intrigeeriv see ka ei tunduks. 
  • Ma ilmselt kahetsen terve järgneva õppeaasta seda, et ma Teaduskoolist matemaatikakursuse võtsin, sest mul pole gümnaasiumi endagi kodutööde jaoks piisavalt aega, aga ma lihtsalt ei saanud, peale seda kui mu matemaatikaõpetaja nii armsalt minust kinni haaras ja ütles: "See on minu Paula jah?" ja küsis, et kas ma Teaduskooli matat võtan või ei. 
  • Kui varem olid rühmatööd ühed neist "kergetest viitest" või siis vähemalt vähese vaevaga saadavad neljased tööd, siis siinne esimene keemia rühmatöö läks kogu klassil nii halvasti, et keegi üle kolme ei saanud ning kahtesid oli üsna mõõdukas koguses. Õpetajal oli meist nii hale, et ta otsustas need hinded sisse panemata jätta. 
  • Enamik asju, mille kohta õpetajad (vähemalt minu puhul) põhikoolis ütlevad: "Ah, seda te õpite gümnaasiumis niikuinii," pead sa 10. klassi alguseks kohe päris kindlasti teadma. 
  • Palmil on alati piparmündikomme ja kui piisavalt kurb välja näha, siis ta pakub neid sulle. 
  • Kõik, mis tundub lihtne, pole seda tegelikult. 
  • Valge müüja on kõige toredam pisikese toidukaupluse müüja, keda ma seni kohanud olen.
  • Ja ta pidas mind ning Joosepit õeks-vennaks, kuna meil olevat nii sarnased näojooned!
  • Raatusest tulles võtab esialgu harjumist, et keegi ei puikle sul harjavartega ukse ees, kui soovid välja minna. Seega umbes kolmandal nädalal julged rahulikult välisuksest väljuda, et poodi minna või lihtsalt kvartalile ring peale jalutada. 
  • Niisamuti võtab harjumist see, et ükski riidehoiutädi ei tee sinu peale kurjemat häält, kui sa igal vahetunnil rõivistust järgmise tunni õpikuid või midagi muud, mis pähe tuleb, võtmas käid.
  • Kui põhikoolis teadsid enam-vähem, kas Facebooki sõbrakutse on sama lennu inimeselt või kelleltki vanemast/nooremast astmest, siis gümnaasiumis võtad igaks juhuks kõik vastu, juhuks kui see "seitsmendik" osutub su lennukaaslaseks mõnest teisest paralleelist või veel hullem - klassikaaslaseks.
Ma ilmselt võiks jäädagi neid kirjutama siia...

Monday, September 24, 2012

bisi rottie on bisi


Just letting you know, et sel nädalal on mõnusalt kontrolltöid ja muidu tähtsaid asju ning lisaks kõigele on ka teadlaste öö ningi ülejäänud teadusnädal, seega ma prolly ei jõua teid väga kursis hoida. Küll aga üritan ma kõiki teadusnädalaga seotud üritusi pildile jäädvustada, et mul millestki hiljem blogida oleks. Käisin täna jälle Joosepi kiisusid vaatamas, kes on endiselt südantlõhestavalt armsad ja kellest üks jäi mulle põlve peale magama, mistõttu ma peaaegu oleks olnud nõus kõik bussid skippima ja sinna jääma seni, kuni ta oma unega ühele poole oleks saanud.
Lisaks kõigele sellele tõi Joosep mulle kooli Raffaellosid ja Cocat, mistõttu arvasid paljud, et mul on sünnipäev või et ma tõin õpetaja Kalmele sünnipäevaks kommi, kuid tegelikult olid mõlemad mööda. Õhtul tõlkisin hoolega newspaperit, vaatasin Meeleheitel Koduperenaisi ja õppisin prantsuse keelt.

Das ist alles. Pilt on niisama coolio, läheb nagu attentioniga kokku ka =)

Saturday, September 22, 2012

Rets + kiisupildid

Annapeliga :P
Alguses plaanisin retsist üldse mitte blogi kirjutada, sest see ei olnud just mu lemmikosa viimasest kolmest koolinädalast. Sellegipoolest oli väga lõbus ja vaatamata mingitele intsidentidele võis kogu üritusega rahule jääda. Etterutates võin öelda, et saavutasime oma B-klassiga napilt auväärse teise koha ja oleme selle üle väga õnnelikud, sest viimased ma-ei-tea-mitu aastat on B-klass kuuldavasti viimane olnud. 
Esimesel kahel päeval ei pidanud me teemakohast nohikuriietust kandma, kuid see-eest pidid õpikud olema nööriga kokku seotud, kaasas tuli kanda 2-3 sõnaraamatut, meikida ei tohtinud ning vahetunnis pidi valmis olema selleks, et sind äkitselt kiirkinnitajaga posti või kaasõpilase külge kinnitatakse või siis hoopis toidukilesse mässitakse. Neljapäevasesse matemaatikatundi tassiti mõned minutit pärast tunni algust tooli külge kiletatud Brigita, kellega koos olid sisse kiletatud ka kümmekond õpikut. Poisid kandsid Brigita oma kohale tagumisse pinki ja õpetaja asus teda kilest lahti lõikama. Mõistagi oli nii mõnelgi õpetajal juba teise päeva lõpuks retsist natukene kõrini :)



Kalmus oli nii lahke ja lubas retsi puhul täituda minu ammusel soovil: teha Kalmusele patsid! 

AWW


Meid pressiti garderoobiboksi, poisid rippusid võrede küljes, õhku piserdati mingit väga vastikut aerosooli ja ruupori undamine lukustas kõrvu. Väga jube oli, aga juhiks tähelepanu Annabelile, kes on vaatamata olukorrale rõõmsameelne ja armas :D

Uurimustööde alused on ilmselgelt kõige põnevam tund ainekavas. 

Peale kooli käisin Joosepi pisikesi kassipoegi vaatamas, kes olid lihtsalt superarmsad ja kes ilmselgelt fännasid mu sukkpükse. Ja kuna kõigile meeldivad pisikeste kiisude pildid, siis siin on neid terve hunnik. Ja kaks kiisut on vist enampakkumisel veel, nagu ma aru sain...







Ja veel retsipilte...

Saturday, September 15, 2012

Suur pildipostitus Patareist


Hommikul esitas Rene mulle võimaluse, et me võime koju jääda ja arvutis passida, mis oleks täiesti okei või siis Patarei vanglasse minna. Ma ütlesin talle, et väike vaheldus ei teeks ilmselt halba ja olin samas ise kohutavalt õnnelik, et ma sinna lõpuks minna saan. 


Selle koha külastus maksab 2 eurot, mis kusjuures on natuke kahju, sest kui nad pileti eest veidi korralikumat raha küsiksid, oleks neil ilmselt ressurssi see asi veidi rohkem korda teha ja see ei näeks nii räpane välja. Seejuures ei mõtle ma, et see koht peaks väga steriilne ja puhas välja nägema ega midagi, aga kõik need prügihunnikud ja värgid on a bit too much. 


Sissepääsu juures on pisike putka, milles on rõõmsameelne vanatädi, kelle kohta võiks arvata, et ta on oma tööst mustas masenduses, aga tegelikult on ta hoopis selline entusiastlik tädike, kes teeb tuju kohe natuke rõõmsamaks. Muuhulgas on tal väga terav silm. 
Rene: naljatledes "Kas siia kedagi nädalavahetuseks ööbima ei saa jätta?" 
Tädi: "Ah mis te nüüd, nii ilus neiu, pigem ikka papa ise!"
Rene ja Paula naeravad
Tädi: natuke piinlikkust väljendava häälega "Kui ikka on papa, tänapäeval ei tea kunagi, palju seda vanusevahet on... papa nägu küll ei ole!"
Tükk aega arutlesime, et küll on mõnel ikka hea silm. Meil on ju mõlemal kõverad jalad ja puha...


Vangla ise on üsna lahe, mitmel korral mõtlesin, et sinna oleks lahe kellegiga fotosessioonile minna. Eriti sellises malbes ja värvilises riietuses modelliga, kes oleks seal nagu täielik kontrast lagunenud vangikongidele ja väsinud ilmega korridoridele. 














Hiljem käisime ka meremuuseumis, kust avanes vinge vaade vanglale ja mis ise oli ka väga muljetavaldav. Me Renega küll mõtlesime, et eksponaate võiks rohkem olla, aga arvestades, et see koht avati alles selle aasta mais, on neil küllaga aega, et selleni jõuda. Koht ise näeb väga ilus välja ja nad on atmosfääri loomiseks kõvasti vaeva näinud. 


Ülejäänud õhtu veetsime rattaga sõites. Kokku tuli neljatunnine ring ratastel, mis polnudki nii väsitav ja kohutav, kui ma alguses kartsin. Tõtt-öelda oli mul lõpuks väga hea olla ja neid tuldlöövad reielihaseid ei pannud mingi hetk enam tähelegi. Ring ise oli väga vinge ja arvestades, et see oli minu pikim rattasõit seni, olen ma enda üle täitsa uhke ja puha :D 

rebase elu vol 2

Mu teine koolinädal oli ka päris vinge. Mu klass on endiselt suuremas osas väga tore ja koorieelseid tunde raamatukogus veeta on mingi osaga neist ka päris tore. Valisime klassi esindajat õpilasesindusse, kuhu keegi algul soovitas ka mind, mispeale ma eesti keele tunnis enesereklaami tegema pidin. See nägi välja väga nagu ma üritaks väga viisakalt öelda, et ma ei taha sinna minna eriti. Eesti keele õpetaja oli küll väga pettunud, et ma/me enesereklaamist suurt midagi ei tea, aga mul on hea meel, et sinna said inimesed, kes sinna päriselt minna tahtsid. Pealegi pole ma kunagi ÕE's olnud ja mul poleks õrna aimugi, kes, kus ja kuidas. Ja üldse, ega me A-klass pole, kes sinna 7 inimest saadavad, puhtalt selle pärast, et keegi ju põhimõtteliselt ei saa A-klassile ei öelda :D (tegemist on sõbraliku A-klassi tögamisega ja tegelikult pole mul nende vastu mitte midagi). Peale selle suutsin sel nädalal matas ühe asja õigesti teha ning mataõpetaja nii kaugele viia, et ta mulle arvestustöösse veel ühe protsendi juurde lubas lisada. Ma tegelikult igatsen Tõnnsonit ja tema lõputut korrektset paigutamist, sest praegu on matas kõik paras puder ja kapsad.

Siis kui ma õppisin geograafia tööks, mida õnneks ei tulnud, sest ma ei saanud tegelikult midagi aru =)

Kolmapäeval oli esimene rebaste rivistus: kõik kolm klassi rivistati kooli ette jalgpalliväljakule ja räägiti, mis meiega saama hakkb. Retsi teema on USA high school ehk siis rebased peavad olema ebapopulaarsed nohikud ning abiturientidel on au olla populaarsed isikud (cheerleaderid etc). Rebasetüdrukud peavad kandma seelikut (üle põlve) ja pluusi, mis on kurguni kinninööbitud ja soovitatavalt pikkade varrukatega, kui ma õigesti aru sain. Jalas peavad olema mingid jubedad sandaalid ja juukseid tuleb kanda kahes patsis. Poisid peavad kandma flanellsärki, muud ma ei teagi... Kõigil rebastel peab kaasas olema 2-3 paksu sõnaraamatut, mida paksemad, seda parem. Ühesõnaga tõotab sellest tulla üks väga meeldiv koolinädal =) Te peaks mu outfiti nägema, ma näen selles lihtsalt kohutav välja, aga ma jätan selle alandava pildi õigeks nädalaks ehk siis retsinädalaks. 


Reedel käisime Joosepi ja Annabeliga kaltsukates trippimas, mis oli väga lõbus. Joosep puikles igasugustest ideedest, mida me Annabeliga genereerisime ja tõi vabanduseks, et tal on sel päeval turniir ning suure tõenäosusega pääseb ta sellest üritusest. See-eest leidsime me Annabeliga endale kaks teksariidest särki ja mingid kohutavad villased seelikud, mille kohta Joosep tabavalt küsis, et kas tegemist on kildiga, sest minu oma tõesti nägi selline välja. Pealegi oli see umbes 8 numbrit liiga suur, mistõttu tuleb mul veel veidi õmblustööd teha, jee! Kokkuvõttes oli väga lõbus ning lisaks särkidele-seelikutele väljusin kaltsukatest Angry Birdsi vihmavarjuga, mis on ametlikult kõige lahedam vihmavari ja millega ma ilmselgelt koolis käima hakkan :D 


Valikained valisime ka ära, aga kuna nad pole veel kogu seda arvu kokku löönud vist, pole päris kindel kas me saame kolm valikainet võtta :D Aga eks paistab. Tallinnas on vahelduseks päris mõnus, Rene tegi õhtul pannooke ja hommikul tegime omletti kukeseentega. 

Tuesday, September 11, 2012

falling to pieces

Ma üritan teid võimalikult palju kursis hoida oma koolieluga, aga paraku on koolis päris kiire ja ühtlasi pole mul aega piltide tegemiseks, niu. Aga siiski...

Teine nädal koolist on natuke lihtsam selles mõttes, et koolis enam eriti ära ei eksi ja peaaegu kõik klassid leiab ilma Joosepi abita üles. Lisaks sellele saab inimestega täitsa normaalselt läbi (vähemalt esmapilgul) ja enam-vähem on teada, millistes tundides tuleb jälgida, millistest saab varem ära ja nii edasi. Prantsuse keel on seni ainus aine, kus ma ennast täiesti kodus tunnen, täna oli meil näiteks sõnavara peale tunnikontroll:


Keemias saan ka suht-koht hästi aru, aga ei saa öelda, et ma päriselt oskaks seda. Annabelile ja Piia Mariale orbitaale ikka seletada ei oska. Muuhulgas määrati rebaste retsi teema ära: nohikud. Eks ma postita sellest eraldi seiku, et kes, kus ja mis. Ma kardan, et see nädal saab olema üpris piinarikas. 


Täna andsin muusikaajaloo osas alla ja otsustasin koori minna. See tähendab vaba tundi enne viimaseid c-keele tunde. Istusime raamatukogus ja rääkisime niisama kõigest ja kõigist. Ma oleks hea meelega muusikaajalugu õppinud, aga niipea kui meid pandi õhtumaade muusika ajaloost hindele konspekti tegema, otsustasin, et sellest ei saa siiski asja. Ega ma arvagi, et koor lihtsam saab olema, sest ma ei tea oma häälerühmagi ja viimane kord tulin ma koorist üldse ära, sest mul pole harmooniataju, aga eks näis, mis sellest saab...


Kogu selle koolistressi vastu aitab suuremas koguses Coca-Cola tarbimine. Tegelikult tarbin ma seda viimasel ajal enda kohta päris vähe, aga selle suurema töö teeb minu eest ära Joosep! Sellegipoolest teab pea kogu lend, et ma olen see Coca-tüdruk ja ma saan rohkem kui küllalt küsimusi selle kohta, et kui palju ma õieti seda Coca-Colat tarbin ning kas ma üldse ilma selleta kuhugi lähen. 


See on Vallikraavi tänaval asuv seinamaaling, mille valmimist me Joosepiga järk-järgult nägime ja mis näeb väga amazing välja. Tuleb tõdeda, et kunstikool tegi head tööd. Täna vaatasin veelkord üle, need detailid on lihtsalt hämmastavad. Ja see, kuidas nad seda tellingutel pisikeste pintslitega maalisid, terve plats suuri värvipurke täis, nägi ka väga vinge välja. 


Joosepiga oleme kahekesi arutanud valikainete üle. Alguses olime täiesti kindlad, et võtame keemiaülesannete lahendamise, aga nüüd tegid nad valiku raskemaks ning lisasid sinna ka füüsika- ning matemaatikaülesannete lahendamise. Seega olen mina kahevahel ja Joosep ilmselt kolme variandi vahel. Lisaks sellele tahaks ma väga proovida Teaduskooli matemaatikat, sest kuigi kõik räägivad selle kohta erinevat juttu, tahaks ma vähemalt proovida. Niisiis kogun ma siin veel vaikselt julgust ja mõtlen õhtuti selle üle vaikselt, omaette. Peale selle oleme Joosepiga mingeid matemaatikavideosid vaadanud, mille kohta Annabel üllatunult ütles, et kas me tõesti tegelema vabast ajast ka matemaatikaga. Tegelikult tuleb tõdeda, et need videod on täiega intrigeerivad. Puhtalt selle pärast, et pärast vaatamist on juhe täiesti koos ja tekib selline tunne, et tahaks veel teada, et vähegi mõistaks kogu seda matemaatikat.