Pages

Thursday, August 9, 2012

New York

New Yorki jõudsime laupäeva õhtul, vedasime oma asjad hotelli ja kui ma õigesti mäletan, läksime kohe magama ka.

Pühapäeval kolasime niisama ringi, uurisime välja, kus on kõige tähtsamad poed, kuhu tuleb nädala jooksul jõuda.

Õhtul kõndisin Times Square'ile, otsides seda 5-korruselist Forever21'i ja kolasin seal paar tundi ringi. Tegelikult oli sellel ainult neli korrust, seega ma võib-olla mäletasin valesti või on kusagil veel üks viiene ka. Igatahes oli see hiigelsuur ja ülerahvastatud, mistõttu kahest tunnist pool (tundi) veetsin proovikabiinide järjekorras ja teise pool (tundi) kassajärjekorras. Peale kõike seda olin ma korralikult väsinud, aga pidin veel empsi ka kusagilt 48. tänavalt üles leidma. Üks hea asi Manhattani juures on maailma kõige lihtsam tänavasüsteem. On pikad avenüüd põhjast lõunasse ja "lühikesed tänavad" ristipidi, mille numbrid suurenevad lõunast põhja. Tuleb lihtsalt meelde jätt, et neljanda avenüü asemel on kolm pikka tänavat, Lexington, Park ja Madison avenue. No ja iseenesest on see veel natuke keerulisem, aga üldiselt on Manhattanil küllalt raske ära eksida, vähemalt keskel. Kui numbrid otsa saavad, siis on komplitseeritud.

Esmaspäeval otsustasin leida Manhattanilt veel ühe Urban Outfittersi poe, sest pühapäeval nägime empsiga coolisid kingi, aga minu numbrit polnud. See lõppes sellega, et ma kõndisin 49. tänavalt ehk siis hotellist 60. tänavale. See ei jäänud mu kõige pikemaks jalutuskäiguks New Yorgis, tuleb tõdeda. Kingad ma igatahes sain. Tagasitulles käisin maniküüri juures, mis oli ajaviite mõttes täitsa tore.

Teisipäeval mõtlesin üles otsida veel ühe Forever21'i, lootuses, et kusagil on veel see viiekorruseline. Niisiis kõndisin 49. tänavalt NELJATEISTKÜMNENDALE, mis iseenesest polnudki nii hull, sest poes polnud nii palju rahvast kui eelmises ja väiksed numbrid olid ka mosty alles, aga keeruliseks läks asi siis, kui ma avastasin, et mul on tund aega, et 49. tagasi jõuda. Kuigi ma sain veel 6 minutit empsi oodata ÜRO maja ees istudes, avastasin ma, et mul on talla all mingi lahe vesivill, mis on põhimõtteliselt peaaegu üle terve kanna. Õhtul käisime Grand Central Stationis söömas, mis oli väga-väga cool.

Kolmapäeval lubasin endale, et kõnnin vähem, seega sõitsin taksoga kolmandasse Forever21'i ja kõndisin sealt kuni neljanda tänavani ning võtsin siis takso tagasi. Vahepeal avastasin, et apteekides müüakse alumiiniumpudelis Coca-Colasid, mida me empsiga kaks aastat tagasi Kanadas nägime, aga peale seda kusagilt ei leidnud.

Õhtul käisime empsiga söömas ja hotelli tagasi minnes kutsusid ta kolleegid sellelt keeruliselt asjalt, mida ta siia tegelikult tegema tuli, baari kaasa. Emps oli mulle 15 minutit tagasi öelnud, et ta kavatseb kohe hotelli magama minna, aga kuna ta ei tahtnud pidur ka olla, siis ta otsustas nõustuda, lootes, et pisikest Paulat niikuinii baari ei lasta ja et see on hea vabandus, miks uuesti hotelli jalutada. Paraku lasti Paula igasuguste kahtlusteta baari sisse, samal ajal kui mingitelt aasia tüüpidelt, kes umbes 40 välja nägid, rangelt dokumenti nõuti. Niisiis istusime seal, jõime vett ja mahla ning vaatasime, kuidas mingi New Yorgi baaritäis inimesi kõigepealt Bon Jovid kaasa laulab ja siis niisama lõbusad on. Mingi hetk vajusime viisakalt seltskonnast välja ja tulime hotelli magama.

Täna hommikul, pärast seda kui ma poole lõunani maganud olin, kõndisin uuest Duane Reade'i ja ostsin ära kogu nende alumiiniumkokade varu ehk siis 12 pudelit. 11 on siiani alles, 12. sõin koos Starbucksi jogurtiga ära. Ülejäänud päeva osas pole ma veel otsustanud, sest ma tahaks käia Plunge'i katusebasseinis ja -restoranis, aga see on teises linna otsas, nagu ka Central Park ja Statue of Liberty.

Midagi unustasin ma raudselt ära, aaga okei. Pildid on vist üsna suvalises järjekorras, I believe.

No comments: