Pages

Wednesday, July 18, 2012

veel Kambjat ja natuke Tallinnat


Peale seda, kui ma olin Joosepi maalt maale saatnud, pidasin jahti kanadele. Kümnest tibust on saanud kümme suurt kukke-kana. Eneken, kõige uhkem kukk (lol), kireb juba väga asjalikult, olgugi, et tal paar nooti veel päris hästi välja ei taha tulla. Peale selle on teda võimatu kätte saada või üle kavaldada. Enne vihma podiseb Eneken üle õue kok-kok-kok ja kõik kana- ning kukehakatised poevad vihmavarju. Paula on kõige kollasem ehk siis kõige blondim kana, kes tatsab pahaaimamatult mööda õue ringi ja jookseb elu eest oma kõverate kanajalgadega, kui on lootust maasikaid saada. Seega on nimi vägagi asja ette läinud. Joosep on kuke ja kana vahepealne olevus (veel), kes on küll asjaliku näoga, aga kui ta jooksma hakkab, siis on see väga-väga koomiline. Ta on vist neist kõigist kümnest kõige kõrgem ja seega näeb ta väga veider välja, kui ta oma penikoorma samme teeb. Rene on pisike hõbehall kana, kes näeb välja nagu tutiga tuvi. Teda on raske kätte saada, aga muidu on ta üsna taltsas ja malbe, kuna ta on kõigist väiksem. Järgnevatelt piltidelt näete asjaosalisi ka. 

Herr Joosep (võib-olla ka Frau Joosep, aga see selgub mõne aja möödudes)

Miss Paula, kanakarja blondiin, aga hästi fotogeeniline ilmselgelt

Rivistus (actually jooksid nad mulle järgi koguaeg ja pilte oli raske teha, sest mul oli makroobjektiiv)

Paula saba ning Rene 

Üks nimetu must-valge tibulinnu

Ja härra kukeleegu või siis Eneken 

Peale kanade pildistamise tegelesin oma vanaema initsiatiivil Suure-Kambja paisjärves ujumisega. Vesi oli küll võrdlemisi külm, aga kui kiiresti külmakartusest üle saada ja kohe ujuma hakata, oli täitsa mõnus. Sain tuttavaks tüdrukutega lähiümbrusest, kes suutsid mu lõpuks ka vettehüpeteni motiveerida. Joosep hüppas juba paar päeva enne seda, aga mina pidin välja arvutama ning füüsikaliselt põhjendama, miks ja kas sealt üldse turvaline hüpata on. Peale seda hüppasin kolm korda ja täitsa mõnus oli. Pärast jõime piparmünditeed, sõime porgandikooki ja mängisime tuhandet ja džentelmeni. Kui esimeselt korral Tallinnas tuhandet mängides tegin ma teistele pika puuga ära, siis Kambjas olin lähedal miinus tuhandeni, millest tulenevalt sain ära proovida ultriaviolettpimeda käigu (hävisin ja sain veel mitusada miinusesse). Džentelmenis suudan ma isegi mõnevõrra strateegilisi käike teha.

Ühel hommikul läksin linna kaasa ning veetsin paar tundi McCafes seda mõnusat lattet juues. Hipsterile omaselt pidin otseloomulikult sellest instagramipildi tegema. Awful värk on see hipsterlus. Ise ka ei saa aru, kui ajuvaba on lattest pilti teha. Aga see on nii ilus latte, tuleb aus olla. Igatahes veetsin seal pikemalt aega ja nägin igasugu põnevat rahvast, kõrvalt tegelesin Joosepi hüvastijätukingitusega.

Peale selle käisin antikvariaadis raamatu järel, mille empsiga tellisime. Raamatu pealkiri on "Tüdruk, keda peeti halvaks" ja autoriks on Irmgard Keun. Mul on igatahes 1959. aasta trükk ehk siis see on päris vana raamat ja kuuldavasti oli see nii mu ema kui ka vanavanaema üks lemmikraamatutest. Ma olen ainult pool läbi lugenud, seega kokkuvõtet on veel vara teha, aga päris entertaining on ta küll. Mulle täitsa meeldib. Ma ei teagi, kas ma olen kunagi maininud, et ma mõlemad oma nimed vanavanaemade järgi sain. Nüüd igatahes olen. Arvestades, kui palju aega nende nimede vahel on olnud (põlvkondade mõttes), siis on minu meelest endiselt täitsa coolid nimed. Hiljem nägin veel Pennarit, kes vihma tõttu Kaubamaja räästa all passis ja pinksikaaslasi ootas. Tal oli endiselt ilmselgelt miski aukartus paari päeva tagusest kahekordsest kaotusest Joosepile, aga vaatamata sellele oli ta väga sõbralik :D


Järgmisel hommikul tulin jälle Tartusse ja ostsin oma hõõruvate kingade tõttu Joosepi karmi pilgu all hipster-plätud, peale mida kärutasime mööda muusikapoode ja muid poode ning olime niisama fierce'id. Tarbisime Coca-Colat ja käisime WuPa Mealsis söömas. Ma ei tea, kuidas teie kogemused selle kohaga on, aga me vist otustasime, et me sinna enam sööma ei lähe. Vähemalt pastade järgi otustades mitte :) Siis ostsime Paulale bussi peale krõpsu ja Coca-Colat, nagu tervislikkuse manuaal ette näeb ja bussis lugesin, kuidas Coca tegevat lihased nõrgaks. Viimati, kui ma Arcticus käisin, ütles üks Arcticu kõige aukartustäratavamaid treenereid, et ma olen nii pisike, aga nii tugev. Võta siis kinni, mis õige on. Seega jätkan ma samas vaimus nii trenni kui ka Coca-Cola tarbimisega. Pealegi on praegu korgikampaania, mistõttu oleks puhas patt jätta mõni neist tasuta 500 000 pudelist välja lunastamata ;)


Siis sõitsin bussiga tagasi Tallinnasse ning me tegime emmega ühe rattaringi ja käisime ülepõllunaabrite juures, kui nii võib öelda, külas ja mängisime mingit huvitavat labürindimängu. Algul tundus uskumatult raske, aga lõpuks saime isegi pihta. Ja olgugi, et kõik mulle miski kümne punktiga ära tegid, olen ma järgmine kord tänu täienenud strateegiapagasile palju tugevam mängukaaslane. Või midagi taolist. Lisaks sellele hävitasime hulgaliselt maasikaid-vaarikaid ning sõitsime siis nagu kord ja kohus koju tagasi. Vähemalt ei saa keegi öelda, et me spordiga pole tegelenud. Kodus avastasime, et tänu pisikestele roosadele kingadele on mu jalg paistes ja poolenisti punane ning kuum. Seetõttu tahaks ma kõigil hinge peale panna, et kui kingad hõõruvad, siis kohe üldse mitte ei tohiks nendega ringi tatsata, vaid kohe need hipster-plätud osta. Igatahes rääkis emps, kuidas mul võetakse nüüd jalg otsast ja kuidas ma saan asemele kellegi kõvera ja karvase, aga ärgu ma muretsegu, sest laiade teksade ja ketsidega pole üldse aru saadagi!

Vahepeal mässis emps mulle hunniku sidet koos jääkotiga ümber jala ja käskis rangelt paigal istuda, mistõttu ma sain ainult kutsikasilmadega vaadata, kuidas ta südamekujulistest makaronidest pastat teeb. Kui ma siiski end püsti ajasin ja mõne asja järgi komberdasin, kädistas ta mulle, et ma uuesti maha istuks. Seejärel sõime hunniku pastat ja mängisime Ussisõnu kõrvale. Ma mängime seda päris oma reeglitega, aga lõbus on ikka. Ma poleks iial uskunud, et mu emale see mäng meeldib, aga nagu selgus, siis ega ta ise ka esiti uskunud. Nüüd leiab ta aga, et see on täitsa fun ja me just arutasime, et kas kuskilt poest võiks saada seda täiendavat kaardipakki special edition kaartidega või mitte. Kui kellelgi aimu on, siis me oleme endiselt huvitatud.

Kui Rene koju tuli, leidis ta, et traumapunkti pole siiski vaja minna ja et üks beseerull teeks jala kindlasti kohe palju tervemaks. Niisiis lõimegi ennast empsiga üles ja istusime beseerulliekspressi. Ma sain oma beseerulliseelikut kanda, mille üle ma muidugi väga õnnelik olin. Niisiis jõime ühed latted ja sõime beseerulle vaarikatega. Ma vaatasin vesiste silmadega Tallinna siluetti ja kuulasin, kuidas teised asjade üle arutlevad. Peale seda tulime jälle koju ja ma otsustasin kasutada eelviimast õhtut, mil Joosepil veel stabiilne netiühendus on ja temaga natuke juttu rääkida.
Peale selle kavatsen oma jalga ravida, raamatuid lugeda ja igasugu muid toredaid asju teha.
By the way, ma õppisin mingi uue laheda punupatsi tegemise ära, seega ma pean seda muidugi kõigiga jagama. Eriti Eneliga, keda enam jooksvalt üldse kätte ei saa :)

3 comments:

ennnu said...

Tead mis Paula? I MISS YOU!
Ja millal sa muidu veel siia Tartu kanti satud? Või pean ma end Tallinnna vedama?

josssa said...

sa pole ainus:)

Paula said...

Eneli kallis, Paula igatseb sind ka! Aga Paula on 28.07-12.08 USA's ja 20.08-26.08 Itaalias. Ülejäänud aegade osas peaksid Joosepiga konsulteerima, sest tal on vist mingi plaan, aga kui hästi läheb, tulen ma veel enne 28. juulit Tartusse. Millal sa ise Tartusse satud? Joseph on nüüdsest kusagil mööda Eestit laiali ja mul vaba aega küll ;)

Joseph, sind näen ma juba... 12.08, nagu ma aru sain :P Have a nice trip!