Pages

Wednesday, July 25, 2012

Tuesday, July 24, 2012

what do you got?

Tsau minu peaaeg kakssada followeri. Since mul pole õrna aimugi, kas ja kui suur osa teist on Tallinnast, siis ma lihtsalt ütlen, et ma hea meelega saaks mõnega teist kokku ja teeks midagi cooli, sest ma just natuke aega tagasi avastasin, et mul on Tallinnas täpselt.. mis see oligi.. ahjaa, null sõpra. So yeah, my mom is getting tired. Ta käis rannas minuga ja istus terve aja kaldal ja luges Delfit. Ja ma kõndisin poideni ja tagasi. Cool, I know. No igatahes, leave a comment down below.


Täna oli nii ilus rannailm ilmselgelt, seega randa ma ei jõudnudki. Selle eest tegin pool õhtut interneti timeline'i ja vahepeal käisime Fahles.  

Eile käis Liis koos koertega külas. Mul olid hetkeks sõbrad obviously. 



 Ja eile hommikul käisime rattatripil. Kokku rollisime mingi 40 kilomeetrit vist, nagu lõpuks selgus. Igatahes olid need väga toredad kolm tundi, mille kulminatsioon oli Sossi mägi. Lõpus. Alt üles. 

Stroomis käisime ka

It's more like Vega voodi, kui minu voodi...


Sunday, July 22, 2012

goodnightpost


Paula sai tuppa lennukipiltidest seina ja oli megahappy. 


Ja kui te veel tähele ei pannud, siis peaaegu üheksa kuud ilma Twitterita (ma arvutasin üle veits) hakkama saanud Paula on tagasi Twitteris. Mitte, et ma selle üle kohutavalt uhke oleks, aga ilmselgelt on kassimise asemele vaja tegevust leida. Mul on nüüd igatahes hunnik Photoshopi ajakirju ja kõike muud huvitavat, tänu millele mul igav ei tohiks hakata. Ja magada saab ka suuremas koguses. 


Peale selle ei lähe tänased pildid jutuga üldse kokku, aga on muidu niisama toredad. Ma tahaks hullult mingit fancypancy fotoshooti, aga since mul pole ühtegi cooli photoshootipakkumist käepärast, siis ma ilmselgelt ei saa ühtegi fancypancy fotoshooti. Panen empsi USA's tanki ja lukustan ta fotoka taha või midagi sarnast. Ja siis.. ee.. võlun Forever21'st hunniku fancypancy asju välja. 


Me tegime kartulisalatit täna. Hästi hea oli, be jelly. Ja kaarte mängisime ka, ma kaotasin umbes poolega võitjale (Y)


Ja ma olen unine, seega ma lähen nüüd magama. "Tüdruk, keda peeti halvaks" on ka peaaegu läbi. Ja kass on ikka olla :(

Friday, July 20, 2012

985



Peale seda, kui ma olin poole ööni Joosepiga hüvasti jätnud ja hommikul pool silma lahti teinud, otsustasin oma paistes jalaga natuke raamatut lugeda. Plaan oli läbi jõuda, kui nüüd päris aus olla, aga midagi palju huvitavamat tuli ette. Niisiis käisime ehituspoes ja veetsime pool päeva voodit ehitades. Ilmselgelt ise ehitades tuleb palju parem, sest kui ma veel paar päeva tagasi virisesin, et ma pole ammu ühtegi ägedat unenägu näinud, siis seekord nägin kõigi eelnevate kordade omad järele või midagi.


Õhtuks oli see voodi igatahes toas ning ülejäänud osa õhtust tõstsime pool maja ringi. Vahepeal mängisime empsi ja vanaisaga Ussisõnu (väga cool) ja grillisime. St emps grillis. Ja kui võiks arvata, et sellega lõppes ümberkolimine, siis sellega see tegelikult alles algas. Tänase päeva tõstsime kõik uuesti ümber ja kui nüüd päris aus olla, siis homme tõstame veel.


Päeval käis meil toonekurg aias jalutamas, tegi tähtsat nägu. Vahepeal leidsime vannitoast puhta pesu seest ühe surnud varblase, kelle Bond oli tähtsa näoga tuppa tassinud, et creditit saada. Selle peale me ehmatasime natuke ja siis mässisime ta paberi sisse, et ta maha matta. Mingi aeg õppisin mingist Photoshopi ajakirjast nende coolide kollaažide tegemise ära, mitte, et ma seda õpetuse järgi oleks teinud (ma tegin seda ühekaupa ja tund aega), aga fun oli ikkagi. Imo näeb see täitsa cool välja ja on nüüd muuseas mu desktop ka.

Kui te päris suurt varianti näha tahate, siis link on siin. 


Natuke kohvi ja palju-palju vahustatud piima

Wednesday, July 18, 2012

veel Kambjat ja natuke Tallinnat


Peale seda, kui ma olin Joosepi maalt maale saatnud, pidasin jahti kanadele. Kümnest tibust on saanud kümme suurt kukke-kana. Eneken, kõige uhkem kukk (lol), kireb juba väga asjalikult, olgugi, et tal paar nooti veel päris hästi välja ei taha tulla. Peale selle on teda võimatu kätte saada või üle kavaldada. Enne vihma podiseb Eneken üle õue kok-kok-kok ja kõik kana- ning kukehakatised poevad vihmavarju. Paula on kõige kollasem ehk siis kõige blondim kana, kes tatsab pahaaimamatult mööda õue ringi ja jookseb elu eest oma kõverate kanajalgadega, kui on lootust maasikaid saada. Seega on nimi vägagi asja ette läinud. Joosep on kuke ja kana vahepealne olevus (veel), kes on küll asjaliku näoga, aga kui ta jooksma hakkab, siis on see väga-väga koomiline. Ta on vist neist kõigist kümnest kõige kõrgem ja seega näeb ta väga veider välja, kui ta oma penikoorma samme teeb. Rene on pisike hõbehall kana, kes näeb välja nagu tutiga tuvi. Teda on raske kätte saada, aga muidu on ta üsna taltsas ja malbe, kuna ta on kõigist väiksem. Järgnevatelt piltidelt näete asjaosalisi ka. 

Herr Joosep (võib-olla ka Frau Joosep, aga see selgub mõne aja möödudes)

Miss Paula, kanakarja blondiin, aga hästi fotogeeniline ilmselgelt

Rivistus (actually jooksid nad mulle järgi koguaeg ja pilte oli raske teha, sest mul oli makroobjektiiv)

Paula saba ning Rene 

Üks nimetu must-valge tibulinnu

Ja härra kukeleegu või siis Eneken 

Peale kanade pildistamise tegelesin oma vanaema initsiatiivil Suure-Kambja paisjärves ujumisega. Vesi oli küll võrdlemisi külm, aga kui kiiresti külmakartusest üle saada ja kohe ujuma hakata, oli täitsa mõnus. Sain tuttavaks tüdrukutega lähiümbrusest, kes suutsid mu lõpuks ka vettehüpeteni motiveerida. Joosep hüppas juba paar päeva enne seda, aga mina pidin välja arvutama ning füüsikaliselt põhjendama, miks ja kas sealt üldse turvaline hüpata on. Peale seda hüppasin kolm korda ja täitsa mõnus oli. Pärast jõime piparmünditeed, sõime porgandikooki ja mängisime tuhandet ja džentelmeni. Kui esimeselt korral Tallinnas tuhandet mängides tegin ma teistele pika puuga ära, siis Kambjas olin lähedal miinus tuhandeni, millest tulenevalt sain ära proovida ultriaviolettpimeda käigu (hävisin ja sain veel mitusada miinusesse). Džentelmenis suudan ma isegi mõnevõrra strateegilisi käike teha.

Ühel hommikul läksin linna kaasa ning veetsin paar tundi McCafes seda mõnusat lattet juues. Hipsterile omaselt pidin otseloomulikult sellest instagramipildi tegema. Awful värk on see hipsterlus. Ise ka ei saa aru, kui ajuvaba on lattest pilti teha. Aga see on nii ilus latte, tuleb aus olla. Igatahes veetsin seal pikemalt aega ja nägin igasugu põnevat rahvast, kõrvalt tegelesin Joosepi hüvastijätukingitusega.

Peale selle käisin antikvariaadis raamatu järel, mille empsiga tellisime. Raamatu pealkiri on "Tüdruk, keda peeti halvaks" ja autoriks on Irmgard Keun. Mul on igatahes 1959. aasta trükk ehk siis see on päris vana raamat ja kuuldavasti oli see nii mu ema kui ka vanavanaema üks lemmikraamatutest. Ma olen ainult pool läbi lugenud, seega kokkuvõtet on veel vara teha, aga päris entertaining on ta küll. Mulle täitsa meeldib. Ma ei teagi, kas ma olen kunagi maininud, et ma mõlemad oma nimed vanavanaemade järgi sain. Nüüd igatahes olen. Arvestades, kui palju aega nende nimede vahel on olnud (põlvkondade mõttes), siis on minu meelest endiselt täitsa coolid nimed. Hiljem nägin veel Pennarit, kes vihma tõttu Kaubamaja räästa all passis ja pinksikaaslasi ootas. Tal oli endiselt ilmselgelt miski aukartus paari päeva tagusest kahekordsest kaotusest Joosepile, aga vaatamata sellele oli ta väga sõbralik :D


Järgmisel hommikul tulin jälle Tartusse ja ostsin oma hõõruvate kingade tõttu Joosepi karmi pilgu all hipster-plätud, peale mida kärutasime mööda muusikapoode ja muid poode ning olime niisama fierce'id. Tarbisime Coca-Colat ja käisime WuPa Mealsis söömas. Ma ei tea, kuidas teie kogemused selle kohaga on, aga me vist otustasime, et me sinna enam sööma ei lähe. Vähemalt pastade järgi otustades mitte :) Siis ostsime Paulale bussi peale krõpsu ja Coca-Colat, nagu tervislikkuse manuaal ette näeb ja bussis lugesin, kuidas Coca tegevat lihased nõrgaks. Viimati, kui ma Arcticus käisin, ütles üks Arcticu kõige aukartustäratavamaid treenereid, et ma olen nii pisike, aga nii tugev. Võta siis kinni, mis õige on. Seega jätkan ma samas vaimus nii trenni kui ka Coca-Cola tarbimisega. Pealegi on praegu korgikampaania, mistõttu oleks puhas patt jätta mõni neist tasuta 500 000 pudelist välja lunastamata ;)


Siis sõitsin bussiga tagasi Tallinnasse ning me tegime emmega ühe rattaringi ja käisime ülepõllunaabrite juures, kui nii võib öelda, külas ja mängisime mingit huvitavat labürindimängu. Algul tundus uskumatult raske, aga lõpuks saime isegi pihta. Ja olgugi, et kõik mulle miski kümne punktiga ära tegid, olen ma järgmine kord tänu täienenud strateegiapagasile palju tugevam mängukaaslane. Või midagi taolist. Lisaks sellele hävitasime hulgaliselt maasikaid-vaarikaid ning sõitsime siis nagu kord ja kohus koju tagasi. Vähemalt ei saa keegi öelda, et me spordiga pole tegelenud. Kodus avastasime, et tänu pisikestele roosadele kingadele on mu jalg paistes ja poolenisti punane ning kuum. Seetõttu tahaks ma kõigil hinge peale panna, et kui kingad hõõruvad, siis kohe üldse mitte ei tohiks nendega ringi tatsata, vaid kohe need hipster-plätud osta. Igatahes rääkis emps, kuidas mul võetakse nüüd jalg otsast ja kuidas ma saan asemele kellegi kõvera ja karvase, aga ärgu ma muretsegu, sest laiade teksade ja ketsidega pole üldse aru saadagi!

Vahepeal mässis emps mulle hunniku sidet koos jääkotiga ümber jala ja käskis rangelt paigal istuda, mistõttu ma sain ainult kutsikasilmadega vaadata, kuidas ta südamekujulistest makaronidest pastat teeb. Kui ma siiski end püsti ajasin ja mõne asja järgi komberdasin, kädistas ta mulle, et ma uuesti maha istuks. Seejärel sõime hunniku pastat ja mängisime Ussisõnu kõrvale. Ma mängime seda päris oma reeglitega, aga lõbus on ikka. Ma poleks iial uskunud, et mu emale see mäng meeldib, aga nagu selgus, siis ega ta ise ka esiti uskunud. Nüüd leiab ta aga, et see on täitsa fun ja me just arutasime, et kas kuskilt poest võiks saada seda täiendavat kaardipakki special edition kaartidega või mitte. Kui kellelgi aimu on, siis me oleme endiselt huvitatud.

Kui Rene koju tuli, leidis ta, et traumapunkti pole siiski vaja minna ja et üks beseerull teeks jala kindlasti kohe palju tervemaks. Niisiis lõimegi ennast empsiga üles ja istusime beseerulliekspressi. Ma sain oma beseerulliseelikut kanda, mille üle ma muidugi väga õnnelik olin. Niisiis jõime ühed latted ja sõime beseerulle vaarikatega. Ma vaatasin vesiste silmadega Tallinna siluetti ja kuulasin, kuidas teised asjade üle arutlevad. Peale seda tulime jälle koju ja ma otsustasin kasutada eelviimast õhtut, mil Joosepil veel stabiilne netiühendus on ja temaga natuke juttu rääkida.
Peale selle kavatsen oma jalga ravida, raamatuid lugeda ja igasugu muid toredaid asju teha.
By the way, ma õppisin mingi uue laheda punupatsi tegemise ära, seega ma pean seda muidugi kõigiga jagama. Eriti Eneliga, keda enam jooksvalt üldse kätte ei saa :)

Monday, July 16, 2012

Kambja weekend

Laupäeval sattusin bussis kokku ühe cooli turistiga Rootsist, kellega sai terve tee Tartusse juttu rääkida. Ta muidugi ütles, et ma peaksin kindlasti Rootsis ära käima (sest siiani pole päris kindel, kas ma seal käinud olen või ei) ja rääkis pikalt ja laialt, kuhu kõige enam tasub minna. Ma tutvustasin talle Tartut ja rääkisin, mida seal vaadata tasuks. Funfun.

Avastasime Joosepiga, et uus McDonald's on valmis, aga kuna meil olid mõlemal kõhud ülihead kukeseenekastet täis, siis me otsustasime sealt lihtsalt läbi kõndida. Tõsine vau oli, kui aus olla, sest see nägi nii teistsugune välja. Ilus lausa. Lõpetasime ikkagi kahe tassi kohviga. Kusjuures nad teevad mäkis üliilusaid pilte vahustatud piima peale, seega tasub juba selle pärast minna. Pealegi oli see barista ka hästi cute ja kohv oli samuti väga hea.

Ostsime Vallole AngryBirdsi kokat ja endale hunniku pisikesi pooleliitriseid kokasid, et ilusasti ellu jääda. Tiigrikooki ostsime ka (väga hea kook, by the way + näeb ilus välja). Siis mängisime Pennariga natuke linnas pinksi, Joosep ja Pennar avastasid, et nad on koos lasteaias käinud ja puha. Joosep ei mäletanud eriti midagi, aga Pennar muudkui väitis, et Joosep olnud ainus inglise keele oskaja rühmas ja puha. No ühesõnaga fun-fun.


Siis tulime Kambjasse. Söötsime kanadele hunniku maasikaid sisse ja kaevasime vihmausse ka, aga nende vastu ei tundnud keegi huvi. Siis käisime paadiga sõitmas ja ujumas. Hommikul, tegelikult küll lõuna ajal, käisime kalal. Kuigi me saime mõnuga kokapudeleid veest päästa ning ämbrite pärast mudas sumbata, siis ühtegi kala me ei saanud. Kalalist on seekord paraku null. 



Õhtul mängisime kaarte ja koroonat, päeval igasugu muid lauamänge. Ujumas käisime veelkord, kes hüppas, kes niiama lõdises. Külakiigel käisime kiikumas. Pilte tegime, Coca jõime viimse tilgani ära. Joosep tegi hunniku oma special retseptiga kohvi. No ühesõnaga oli väga fun. Ja täna hommikul saatsin ta maale. 



Showoff. 

Friday, July 13, 2012

kukeseenepasta ja killitabel

Mingi päev mässasid mõned siin poole hommikuni raamatutega ja ma pakkisin järjest asju lahti, lugesin ja tegin vahustatud piimaga lattesid. Umbes kahe-kolme ajal otsustasin magama ronida, mispeale liitus minuga üks unine koeratüdruk Jane.


Eile kirjutasime veel hunniku raamatuid ja ma tegin plaadivahesid. Või siis tegin plaadivahesid üleeile, ei mäleta enam. Igatahes õhtul käisime Renega Vapianos ja Spidermani vaatamas. Vapianos sai värskete kukeseentega carbonarat (good stuff) ja Spidermani kohta oskan ka vist ainult head öelda. Algus venis natuke ja sellest tulenevalt oli film ise ka küllaltki pikk, aga üldiselt mulle meeldis. Näitlejad olid väga coolid minu meelest ja kuigi lood on neil üsna sarnased, siis polnud igav ega midagi.

Täna hommikul ärkasin üles ja avastasin, et mul on kilekott voodis mingil põhjusel. Kell oli kahtlaselt vara võrreldes sellega, mis ma tavaliselt üles ärkan, seega ei viitsinud ma absoluutselt selle koti poole küünitada ennast. Lõpuks ma jäin uuesti magama ja nägin unes umbes nelja varianti, mis seal kotis olla võiks. Kõik olid väga veidrad, mistõttu ma otsustasin siiski välja uurida, mis seal tegelikult on. Jalaga polnud ka aru saada. Igatahes leidsin ma sealt lõpuks hunniku kokat, mis emps hommikul toonud oli. How sweet.

Ma võiks teile Bondist ja Vegast pilte sebida, aga paks tüdruk ja konnakiller on kadunud for some reason, seega saate teine kord. Pildi peal on meie cool killiarvestus ehk siis kui mitu punkti antud killi eest saab. Ma joonistasin sinna kärbse, sääse ja konna juurde mingi päev.

Thursday, July 12, 2012

continental drift

Ma küll ei tea, palju inimesi on tänaval mind puhtalt blogi järgi ära tundnud, aga Tallinnas olen end mitu korda avastanud olukorrast "vaata-see-on-ju-see-blogitüdruk". Igatahes on see päris tore tunne. Igatahes, Tallinn on üks kolesuur linn, mille tundmaõppimine võtab mõnevõrra kaua aega, aga vähemalt tean ma, kus on Vapianod, Viru keskus, Pirita ja lennujaam. Ülejäänu on köki-möki. 


Mingi päev käisime kinos "Jääaja" esilinastust vaatamas. Millalgi, kui me Joosepiga seda treilerit nägime, ütles Joosep väga tabavalt, et "that cow has already been milked". Üldiselt peab see neljandate järgede puhul paika, aga sel korral oli tegemist üllatavalt õnnestunud quadrology? (trilogy, quadrology?). Meh, sounds good.


Kino ise lõppes millalgi hilja-hilja ja peale seda oli meil Rene ja Joosepiga hädasti vaja ujuma minna. Niisiis suundusime Piritale, ilm oli üsna tuuline ja vee soojuseks ennustasime ka umbes kuusteist kraadi, aga õhtu oli nii ilus, seega me ei saanud nii lihtsalt araks ka lüüa. Päike loojus parasjagu, surfikooli ümber oli selline mõnus rahulik meeleolu, kõik jalutasid ja lugesid vaikselt oma rannapäeva lõpetanuks. Pirital on selline cool muul, mis ulatub üsna kaugele merre, tegelikult lausa kahelt poolt ja sealt vahelt sõidavad laevad sadamasse. Idee järgi seal ujuda ei tohi ja päeval on seal vist isegi miski rannavalve, aga nii õhtul pole seal kedagi, kes kohale ujuks. Muul ise on miskit meeter ja natuke peale veepinnast ning selle peal on omakorda meeter-poolteist miskit betoonserva, mille otsa ronides saab mõnusalt hoogu võtta ja kogu kupatusega vette hüpata. Niisiis hüppas esmalt Rene, siis Joosep ja siis vinnas end sinna ääre peale Paula. Ja plärts. Vesi oli üllatavalt soe ja korraga polnudki enam külm. Ainult ilus hämar ja küllaltki märg oli. Väga-väga-väga fun. Hüppasime veel paar korda ja kobisime koju.


Tallinna hommikud on minust vorminud perfektse omletikoka, mis tähendab, et igal hommikul valmistab Paula kõigest, mis kapis leidub, ühe omleti ja jagab selle siis kodanike vahel laiali. Kõrvale tehakse kohvi, kusjuures kaks tassi on alati hulga kondenspiima, suhkru, vähese kohvi ja viimasel ajal sooja vahustatud piimaga. Võin teile special edition postituse teha, kuidas ma seda täpselt teen. Sobib neile, kes kohvi üldiselt vabatahtlikult ei joo, armastavad lattet või siis magusat. Besides näeb see nii ilus välja.

Millalgi läksime Hansaplanti kassiliiva ostma ja lõpetasime hunniku lilledega, mis vormiti hiljem üheskoos peenraks. Enne seda mingil päeval käisime Kambjas, kus toitsime kanu metsmaasikatega. Fun fact: Paula on puhv-sussex, kes kõigist kümnest kanast-kukest haistab metsmaasikaid silmapiirilt ja jookseb oma siredate kanajalgadega ruttu-ruttu kohale. Peale seda käisime Nivaga sõitmas, kusjuures ma sain ka natuke rallida. Nival on haigelt raske rool ja käigukangi saab liigutada ainult kahe käega, koondades kogu oma jõu.


Ma võin vabalt plaadipoes tund aega ringi kammida, lihtsalt üks tore fun fact. Avastasin täna Rage Against The Machine'i collectioni, mau-mau. Tsauki uutele followeridele. My blog is a mess, another fun fact :) Fun fact: garaažis on roosa kummipall koos narmastega, mille nimi on Woofie.