Pages

Thursday, June 14, 2012

positiivne ja magushapu postitus

Rohkem kui kolm aastat tagasi käisin ma oma onule pinda, et ta mu domeenile blogi üles riputaks. Esialgselt tuli see idee mu emalt, kuna mulle lihtsalt nii väga meeldis ta blogi. Selle aja paiku algas üleüldse see suurem blogibuum, enamik tegid endale blogi. Olgu siis kas moe- või fotoblogi või siis hoopis oma igapäevaelu kajastava blogi. Ma tegin midagi selle viimase sarnast. Erinevalt kõigist nendest eakaaslaste blogist, mis vähemalt 7 korda aadressi on muutnud ning vahelduva eduga avalikud-kinnised on olnud, on minu blogi siiani selline, nagu ta oli alguses. Ma ise olen ehk veidi teistsugune. Enesekindlam ehk. 

Alguses ei osanud ma seda õieti pidadagi, sest tundus kuidagi ebamugav oma igapäevaelu lihtsalt ajaveebis laiali laduda. Pikapeale sain aru, et kedagi käisin-seal-tegin-seda-ja-siis-läksin-sinna-ja-nägin-teda blogid ei huvita eriti. Ma rühmitaks oma blogi mingi Paula hobiblogi hulka. Ma pole siin kunagi kajastanud kõike oma elus toimuvat detailides ning samal ajal olen ma öelnud kõike nii ausalt kui võimalik. See on olnud rohkem see koht, kus ma oma armastuse fotograafia ja kirjutamise ja kasvõi matemaatika ning trenni vastu ühendanud olen. 

Algne idee anda oma emale läbi blogi infot selle kohta, millega ma siin Eesti teises otsas tegelen ja kirjutada blogi enda jaoks laienes natuke suuremaks, kui seda hakkasid lugema pea kõik lähedased-tuttavad ja ka need, kes minust vaid kuulnud olid või siis puhtjuhuslikult blogi peale sattusid. Mind ennast pole see kunagi häirinud - teadmine, et paarsada kontvõõrast inimest mu blogi jälgib. Seni, kuni inimesed saavad sellest sama palju positiivseid emotsioone, kui mina selle pidamisest.

Siiski pole blogipidamine alati lilleline olnud. Ma olen oma perega päris palju tülisid läbi vaielnud tänu blogile, kuna paljude arvates on väga halb mõte pidada avalikku blogi, kui sealt nii palju negatiivset tagasisidet saab ning kui see nii palju kahju tekitab. Kahju tekitamise all mõeldakse üldiselt neid kordi, kui ma ühe või teise arvates avaldan siin midagi, mida nende arvates kohe üldse avaldama ei peaks ja nad selle mingis kindlas suhtlusringkonnas kolm korda hullema kuulujutuna lahti lasevad. Ometi olen ma alati öelnud, et Paula blogi on avalik blogi, mille eesmärk on olla Paula blogi sellises võtmes nagu ta on.

Seega, kui Paula blogi tähendab, et Paula kirjutab sinna kõigest nii ausalt, kui tahab, siis nii ka on. Ja ehk ma olengi uhke oma saavutuste üle. See ei tähenda, et ma seda kellelegi nina alla hõõruda tahaks või ennast kellestki paremaks peaks. Ma tean, mida ma nende saavutuste (olgu need siis mõne jaoks kasvõi hinded) jaoks teinud olen ja pigem olen protsessi enda üle õnnelik. Peale seda, kui ma trennis käima hakkasin, ütleb nii mõnigi, et a'la ma olen oma lihastega kõvasti vaeva näinud. Ma isiklikult ei tea lihastest midagi, ma tean, et mulle meeldib see kipitav valu, mis lihastreeningul tuleb ning see mõnus emotsioon, mis tantsulistes trennides tekib. Seega ma ei käi ja ütle, et ya know, mul on nii ägedad kõhulihased, vaid pigem kirjutan blogisse, et guess what mul oli täna fierce trenn ja ma olen väga happy selle üle. Kõhulihaseid ei ole, selle pärast ei tasu küll kade olla. 

Hinnetega on lihtsalt see, et õppetöö kajastub nii või naa hinnetes, kuidas ka ei tahaks. Ja mis ajast need hinded üldse kõigile nii tähtsad on ja suurt probleemi tekitavad? See, et mul tunnistusel viied on ei tähenda, et ma teistest parem olen. Ega kiituskiri mind mingile uuele tasemele inimkonnas ei vii. Pealegi tean ma nii mõndagi inimest, kes kiituskirja ei saa ning on minust kindlasti hulga targem. Rääkimata nendest, kes kooli ajal kõike muud kui viisi said ja kellele ma täna imestavate kutsikasilmadega alt üles vaatan. 

Niisiis tahaks ma kokkuvõtvalt öelda, et kõik paistab täpselt nii välja, kuidas seda vaadata. Kui keegi mu blogi lugeda otsustab, mis kusjuures on puhtalt vabatahtlik tegevus, siis võiks ilmselt igast postitusest leida üles mingi ennastupitava ja uhkeldava tooni. Samamoodi, nagu pool aeroobikasaalist ilmselt kirub peale igat trenni, kui valus ja vastik see on, samal ajal kui teine pool rõõmsalt ja rampväsinult muljeid vahetab. Ja mina ei saa mitte midagi sinna teha, et mingi osa inimesi ühtäkki mu positiivsuse lapsikuse alla lahterdavad ja minu peale kadedad on. Kahju küll. 

Ja mind isegi ei huvita, kes selle anonüümsuse taga ennast välja elab või miks tal mu vastu midagi on. Mul ei ole isegi kahju, et ma kõigile ei meeldi. Mul ei ole isegi mitte selle pärast kahju, et mingi osa jobusid mu blogi mõttest aru ei saa ning et kõigile kohale ei jõua, kui idiootselt nad käituvad. See on kõik selle pärast, et mul on kõigi anonüümsete peale hunnik positiivseid inimesi, kes mind kusjuures ka tunnevad ja teavad kogu seda poolt minust, mis blogis ei kajastu. See, et Sa mu blogi loed, ei tähenda, et Sa mind tunned. 

Ja enne, kui Sa oma anonüümset kommentaari kirjutama ruttad, siis ma säästan Su klikivaeva ja ütlen, et Paula positiivsusest pakatav blogi nõuab nüüdsest kommentaari jätmiseks registreerunud kasutajat. Jah, see tähendab, et Sa võid endale üüratus koguses Google Accounte teha ja mulle nõmedaid kommentaare edasi jätta, aga mõtle enne hästi järele, mida Sa sellega saavutada tahad ja kas selleks mitte mõni intelligentsem viis ei leidu? :)

Ma tean ka seda, et kui die Kommentatorin on see, kes ta paistab olevat, siis talle see jutt kohale ei jõua ja sellest pole mul ka kahju. Lugege see postitus nüüd sellise positiivse ja natuke magushapu tooniga üle, siis on see palju minulikum. 

4 comments:

Ann Buht said...

Mõnusalt kurjustava tooniga postitus :) Aga eks aeg-ajalt peabki lugejatele meelde tuletama, et see pole ehk päris delfi kommentaarium kus üksteist labasusega ületatakse :)

Aga see kommentaaride koha pealt, kas selle asemel, et registreerinutele ainult avatuks jääda, võiks pigem lihtsalt ülevaatusega olla ja nii on sul ka kindel võim anonüümsete üle, aga samas toredad inimesed ilma kontota saavad siiski jätkata kommenteerimist :)

Paula said...

Mõtlesin ka selle peale, aga sellisel juhul ilmuks seda anonüümset materjali siiski sinna ülevaatusesse ja ma ei viitsiks kohe üldse selle lugemisega tegeleda :)

Pealegi pole mul vahet, palju neid kommentaare blogisse tuleb, seega kui mõned registreerimata kasutajad selle muutuse pärast kommenteerida ei saa, siis ma usun, et midagi hullu sellest ei muutu.

Ann Buht said...

Noh seda küll, fakt on see, et parim otsus on alati kommentaarid panna mingid kontrolli alla. Mulle on paar inimest ikka öelnud, et kas sa tahad kontrollida seda, et ainult positiivne jõuaks avalikuse ette. Ma ei tea, vist küll. Ja selle all ma ei mõtle neg hinnangut mis on põhjendatud, asjalik ja mulle kasulik enda parandamisel, vaid lihtne lõõpimine.

Paula said...

Nii ongi. Seda ei saa võtta mingi asjade ilustamisena, ma leian. Pigem lihtsalt ainus võimalus mingile massile selgeks teha, et anonüümsus internetis ei tähenda, et võid kirja panna, mis pähe tuleb, igasuguse aluseta.
Niisiis mina saan Sinust täiesti aru ;)