Pages

Friday, June 22, 2012

I DID IT!

Eile käisin Joosepi pool tema lõpetamise puhul, kus oli väga supertore. Seda tasus algatuseks mainida, sest ma jõin seal kaks tassi mõnusat kanget kohvi (olgugi, et piima ja suhkruga), mille tulemusel mul õhtul kohe mitte und ei tahtnud tulla. Rääkisime Joosepiga veel pikalt juttu, ma närveerisin vaikselt ja umbes kolme ajal suutsin vist magama ka jääda.
ERKI!!!!!



Hommikul tuli esimese asjana juuksurisse minna. Ma algul kujutasin ette, et ma teen ise endale soengu, sest ma ei kujuta eales ette, et ma lõpetamiseks endale mingi ülimalt uhke up-do pähe laseks teha. Ma olen alati mõelnud, et ei tasu vist. Siiski panin ma juuksuriaja, sest ma teadsin, et Kaire oskab palju paremini mulle lohakaid sirgendajalokke teha, kui ma ise väriseva käega tähtsa päeva hommikul. Lõpuks väljus juuksurist üks väga õnnelik Paula oma pisikese waterfall-punutise ja lokkidega. Täitsa ilus oli minu meelest. 
Pisike päiksekiir mul

Panin siis oma tibukollase kleidi selga, võtsin need kõrvarõngad, mis Joosep mulle tõi ja mis seda päeva päris kaua ootama pidid, panin oma kingakesed jalga ja hakkasin kooli poole sättima. Vahepeal tuli mu väike vend ja andis mulle isetehtud kaardi ja Raffaellod, mis tähendas, et mu päev oli juba poole ilusam. Koolis sain teada, kuhu ja millal kõndida tuleb ning et lõpulaulu solistide hulka kuulun ka mina. Närv oli püsti, kingad olid pagana kõrged ja surmahirm oli selle ees, et ma sealt astmetelt nagu kopikas alla sajan. 


Gonna miss you...

Meie algklasside klassijuhataja oli meid meeles pidanud ning andis igaühele roosi, kusjuures ta mäletas meie kõigi nimesid ja tundis ilusasti nägupidi ära. Ühel hetkel istusime me kõik igatahes seal saalis. Kõik oli ilus ja tore. Kõik peale vanaema ja Vallo leidsin rahva seast üles. Direktori kõne oli kolepikk, aga mommy kõne ajas nutma ja mul polnud kuhugi nuusata. Nagu pisike nuuskmõmmik istusin seal, silm märg. Mingi hetk tuli igatahes õpetajatele lilli jagada ja sellest võiks ma pool raamatut kirjutada, kuidas mu keemiaõpetaja mind kallistas; matemaatikaõpetaja teada andis, et mu ainuke viga eksamis oli arvutusviga 6 korda 3 ja palus meelde jätta, et see võrdub 18; kõik ilusaid sõnu ütlesid ja käsitööõpetaja suurest kurbmagusast olekust nutma puhkes. 



Siis oli äkki kõik ja kogunesime välja. Mind õnnitles korraga hulk inimesi, keda ma poleks elusees oma lõpetamisel end õnnitlemas kujutada osanudki. SUUR AITÄH TEILE! Ma mainiks teid lausa nimeliselt, aga ma tean, et ma unustaks kellegi ära, seega las ta jääb. Aitäh Martinile, kes pilte tegi ja kõigile teistele ka. 




Nojah, kokkuvõttes võib öelda, et mul oli superilus päev. Pärast chit-chattisime Vildes veidi ja jalutasime Joosepiga koju. Õhtupoole tõime Martini juurest pildid ning tegime ühe õhtuse supluse päikseloojanguga ja puha. Põhikool lõpetatud siiski! :P

Oh, Nöps, sa moosinägu








Ma olen nii õnnelik, for real!
Woah. 


2 comments:

Monika said...

Palju-palju õnne selle bjuutikviini emmele ka :)

Eneken said...

mau :)