Pages

Friday, June 1, 2012

53


Kui ma esimest korda New Yorgis käisin, olin ma sellest väga vaimustuses. Times Square, kollased taksod, pilvelõhkujad, Rockefeller, Empire State Building, lõputud poed, shoppingutänavad, rahvamassid, mood ja kunst igal pool. Ma nüüd ei mäletagi, kas see oli selle esimese külastuse lõpp, kui mu ema new-yorgi-mittevaimustus mulle külge hakkas või siis järgmine aasta, kui ma taaskord sellesse betoonihunnikusse sattusin. New York on tegelikult kohutavalt räpane ja hingata pole seal ka eriti midagi. Muru ning parkide asemel on siin-seal välikohvikud, mille alal on asfalt roheliseks värvitud. Seal, kus asfalt ära vajunud, laiuvad mõnusad solgilombid. Pealegi vastab tõele, et see linn ei maga kunagi, mis pole just kuigi hea variant olles harjunud tavapärase rutiiniga, mis sisaldab ööpäevas kasvõi veidi magamist. 
Vaatamata kõigele sellele tuleb tõdeda, et New Yorgis on siiski üsna filmilik olla. Fakt on see, et elama ei läheks ma sinna mitte kunagi, aga vahel nädalaks kolmekorruselisi Forever21'sid külastama läheks hea meelega. Besides, ma olen siiski oma ema keset ööd New Yorgi kesklinnas ära kaotanud, mis ju peab ometi ühe linnaga veidi lähedasemaks tegema. Lähemalt saab sellest lugeda minu noapostituses SIIN.

Ma siiski loodan, et New York iga korraga mulle üha vähem meeldima ei hakka, sest sellisel juhul ei tahaks ma varsti sinna enam jalgagi tõsta :)

6 comments:

Anonymous said...

mis asja, sa suudad NY ka vinguda ?

josssa said...

Aga austatud anonymous, mis sa arvad kui ta tegelikult ei vingugi ja avaldab oma arvamust, mis? Ja on see siis tõesti nii halb kui kellelegi ei meeldi NY? Sa võid ju vabalt oma blogi teha ja seal iga päev kohe kolm posti teha sellest kui lahe NY on ja siis teised sinusugused kirjutaks kommidesse sulle kui lahe sa ikka oled jmsjmsjms. Blogi peaks olema ikka selleks, et ennast väljendada, mitte selleks, et teistele meeldida sellisena nagu sa tegelikult pole. Nagu Kurt Cobain(ma loodan, et sa tead ikka kes ta on) on öelnud: "I'd rather be hated for who I am, than loved for who I am not."

Anonymous said...

kulla inimene, kriitikat peab ka taluma, kui selline blogi on, siis peab leppima sellega, et alati ei saagi olla kommentaarid, et nii vapustav postitus

Anonymous said...

tegelt... tõesti, vapustav postitus, my bad...

josssa said...

Ja mida selle esimese kommentaari "kriitikaga" peale hakata siis? Midagi asjalikku kõrva taha panemiseks ma küll sealt ei leia.

Paula said...

ma arvan, et ma talun isegi hästi kriitikat, arvestades, et mu blogis saab iga teine oma "kriitikat" avaldada anonüümsena, kuigi mina blogin avalikult enda nime all. pealegi ei märgi ma teie kommentaare spamina ja pole isegi veel oma blogi kinniseks pannud. seega võta seda sõnavabadust vähe tolerantsemalt. see, et minu arvamus sinu omast erineb (filmides tundub NYC täitsa ilus ja tore ;)), ei tähenda, et ma vingun. kui ma vinguks, ei oleks see mu like-listis ja see postitus oleks palju literatuursemate väljenditega. niisiis mul pole kriitika vastu midagi, kui see tuleb adekvaatsetest allikatest ja pole emotsionaalselt mõjutatud :)

aitäh Joosepile, kes seda väga objektiivset kriitikalaviini siin handle'is ja anonüümsele ütlen aitäh alles siis, kui ta oma nime ka selle imelise kriitika kõrvale suudab panna ning ära otsustada, kas talle mu blogi meeldib või mitte. lugemiskohustust meil siin veel pole :)