Pages

Tuesday, May 22, 2012

insener Garini hüperboloid

Hommikul vantsisin ilusasti füüsikasse kohale, kuulasin supernoovade ja galaktikate kohta. Kusjuures see teema on päris huvitav. Ma esitasin Enelile küsimuse maavälise elu kohta. Noh, et kas Eneli usub, et see eksisteerib või pigem mitte. Eneli küsis seepeale, et mis ta arvama peab? Vestlusest võis loota märgatavat arengut...

Paula conceptualihetked

Matemaatikas jõudsin ma järjekordse töölehe lõpuni ja kujutan ette, et homme saan taaskord uue lehe. Ma isegi ei tea, kas see on hea või halb. Hea on see, et ma ei pea neid ülesandeid kaasa mõtlema ja kontrollima, sest ma lihtsalt ei viitsiks. Halb on see, et need ülesanded on nii lihtsad. Mul on üks veel pooleli, sest see on ainus, mis Paula veidi mõtlema pani, aga no üks keeruliSEM ülesanne 24 peale on ka päris hästi saadud ju!


Muusikas oli laul vaja pähe õppida. Tegelesin sellega eelneval vahetunnil, edukalt. Tubli küsis mu matemaatika proovieksami tulemuste kohta, sest ta oli valveõpetaja, kui me seda tegime ja oli väga üllatunud, kui Paula ütles talle, et sai maksimumpunktid. Ta oli nagu: "Misasja? Tegelt?" Mu iss oli ka midagi sarnast. Samal ajal kui Paula mõtleb, et proovieksami ülesanded olid veidralt lihtsad ja põeb selle pärast, et iss raudselt ütleb, et need on nii mõttetult kerged ülesanded, et maksimumpunktid pole mingi üllatus, ütleb iss hoopis, et ma olen tark. Aitäh, issi! Ta mainis veel siinuseid-koossiinuseid ka, ma ütlesin, et need on täitsa toredad. Ta tegi umbes nagu: "Pff!"


Inglise keelest ma ei mäleta suurt midagi. Ühiskonnas oli vist kontrolltöö. Is it just me või ühiskonna töödes ongi alati ühed ja samad küsimused, asi on lihtsalt selles, et kunagi ei saa aru, millised on vaastused neile. Ühiskond on üks segane tund, ma ütlen. Ajaloos kirjutasime arutlust ja ma käisin kõigile närvidele avastades Fredi iPhone'i (loe: mingi old nokia(?), millel on taga mingid tulukesed ja rakendus nimega wave message, kuhu saad teksti kirjutada ja siis sellega õhus edasi tagasi tõmmelda ja siis ilmub nendest tulukestest see tekst) ja olin niisama annoying.

That day, kui ma pool päeva aias kitarri mängisin.

Koduigatsus oli nii suur, et ka keemiatunnis olin annoying. Mängisin selle seebiga, mille me kätte saime. Keegi ei tahtnud seda, sest 1) see lõhnas kohutavalt ja 2) sellega ei tohtinud tegelikult midagi teha, sest see naatriumhüdroksiid aka seebikivi peaks teoreetiliselt veel kahjulik olema and stuff. Ma igatahes tegin sellega kõikvõimalikku. Mingi hetk hüüdis õpetaja üle klassi: "PAULA JOHANNA, MINE ÄRA!" Ma olin nagu... Wow.. Mu keemiaõpetaja sai just vihaseks mu peale, nicht gut. Üritasin teha näo, et mul on seal töövihikus veel mõni ülesanne, mida lahendada, aga õpetaja ütles, et ta tahaks päriselt ka, et ma ära läheks, sest mul pole seal teha midagi ja et ta ei pane mulle põhjuseta puudumist. I was like WINWIN.

Yo kitty. 

Läksin koju, mängisin kitarri, kirjutasin oma väliseestlasest poiss-sõbrale (resideerub Leedus) kirja ja siis helistas Eneli, kellega me tahtsime hommikust saati mäkki minna. Ma usun, et mu 185 blogilugeja hulgas on hunnik neid, kes arvavad, et mäkk on kohutavalt ebatervislik, vastik ja paha-paha. Aga Paula on see kajakas võltsmunal (lugege sedasamust Kaplinski esseed, päris hea on!), kes lääne mõjul endiselt Coca-Colast (aka vurtsust) ja McDonald'sist ekstaasi satub. Ma lihtsalt pean nüüd mainima, et samal ajal kui mina ajasin endale üle 800 kilokalori sisse, sõi Eneli ainult ligi 500 kcal väärtuses rämpsu sisse ja järgmine kord ma sellisel ebaõiglusel sündida ei lase. Besides ei mahu ma muidu ühegi kleidi sisse peatselt.

What weed?!

Hiljem kammisime Eneliga hunniku poode läbi, aga ei leidnud õieti midagi. Siis saatsin Eneli bussi peale ja tulin koju. Koristasin toa täpselt nii palju ära, et see näeks arvestatav välja ja et kirjutuslaud ka vahelduseks paberite alt välja paistaks. Siis läksin aeda ja lõikasin endale vaasi kimbu meelespeasid, avasin oma special edition olümpiakoka ja mängisin veel kitarri. Koos metronoomiga. Metronoomid on toredad. Joosepiga jõudsin ka meanwhile rääkida. Leedu internet on quite bad. Räägib IT riigis elav pisike Paula, kelle jaoks WiFi-augud on jubedamad kui mustad augud (neist rääkisime ka füüsikas!).


Homme on mul veel üks kitarritund ja enne seda kleidiproov. Peale seda on mul ilmselt hunnik vaba aega, millest mingi osa kulutan kitarrimängule ja mingi osa saaks äkki ühe fotoshooti peale panna, aga ma ei ole päris kindel, kas leidub mõnd hingelist, kes preili Adamsoniga fotoshootile tuleks. Raudselt leidub, ma olen nii meeldiv neiu. Oh, täna, inglise keeles pidime enda iseloomustamiseks sõnu valima either negative või positive tulbast, kokku kümme tükki. Ma sain 8 negatiivset ja kaks positiivset. Õpetaja ütles, et kui tulemused on pooleks, siis on tegemist küllaltki low self-esteemi ja unconfident isikuga. The thing is, et neist kahest positiivsest, mis ma üles märkisin, oli üks justnimelt confident! Niisiis pole ma päris kindel, kuidas seda rallit sõidetakse.

Ilus frappuccinopilt oli, I just had to. 

Votnii. Olge tublid, followige, lugege mu empsi taasavatud blogi ja siis jälle minu blogi vahelduseks. Olge palju õues, aga ärge päikesepistet saage. Tehke palju toredaid asju ja blogige sellest ja siis kui see kõik eelnev on tehtud, kirjutage kommentaar ja ma chekkan teie blogid üle. Wii!

Vaadake Eurovisiooni ka. Ma üle kahe laulu ei jõudnud, väsitav üritus... Besides, mul mingi lind laulab akna taga hullult ilusasti. Mul tekib lausa tunne, nagu tahaks osata liiki laulu järgi defineerida, aga siis meenub mulle Pilvekese kurb saatus linnuviktoriinil. 

No comments: