Pages

Thursday, May 31, 2012

52


Kuigi pilt on inspireeritud meie tänasest kinokülastusest vaatamaks filmi "Diktaator", mis on muide sama hea, kui "Borat". Ma ei saa öelda, et hea, aga vaatamata nendele üle pakutud perverssustele täitsa naljakas. Pealegi on no-brainerid aeg-ajalt nii head. 
Üldises plaanis seisab tänane like siiski kino enda eest. Olgugi, et ma sinna väga ebakorrapäraselt ja võrdlemisi harva jõuan. Pealegi minnakse kinno ainult hea seltskonnaga, kes teab see teab (haha), seega kõik, kes minuga kinos on käinud (peaaegu), võivad ennast heaks seltskonnaks lugeda. Besides meeldivad mulle ülemäära palju need Cinamoni popkornimaitseained, mida ma suures koguses oma pisikesse popkornitopsi alati kuhjan. Igatahes, kinno olen ma alati nõus minema :) (kui tegemist pole 3D filmiga). 

Wednesday, May 30, 2012

aktus & pidulikud sõbukad

Eile õhtul helistasid kõik Paulale ja küsisid, et kas nad saaks kuidagi kimpude tegemisel ja kaartide meisterdamisel abiks olla, sest siis oleks neil vabandus, miks tundidest puududa. Nii juhtuski, et kell kaheksa sadas minu juurde Eneli, kellega ma esialgu unisest peast absoluutselt tegeleda ei viitsinud. Õnneks oli tal Cosmo kaasas, mida ta rahulikult elutoa diivanil sirvis, kuni mina ka sinna maandusin. Siis hakkas ta mulle seda kelmika näo ja kõva häälega ette lugema. Ma muudkui küsisin, et mis ta ses Cosmos küll leiab.
Freeeeed
Kell üheksa sadasid sisse veel ka Maris ja Laura, kellega istusime laua taha ja hakkasime suurest hunnikust lilledest kimpe tegema. Esialgu lugesime ära, palju vaja ja seejärel lasime oma loomingulisusel lennata. Täitsa ilusad kimbud tulid, tho' pilti nendest vist lõpuks ikkagi ei saanud, kui kurb see ka pole. Lõbus oli ikkagi. 
Ennnu
Vahepeal sõime pannkooke, mis mu vanaema oli suures õhinas valmis küpsetanud ja seejärel asusime kaartide kallale. Mässasime päris mitu tundi nendega ja lõpuks saime valmis ka. Suurema osa ajast olid preili Maris ning preili Laura vaimustuses mu pisikesest kassist, keda Eneli muuseas kardab. 
Paulapower
Mingi hetk jõudsime igatahes kooli. Aktuseni oli veel mõni hetk aega, seega me olime natuke seltskondlikud ja kella üheks liikusime aulasse. Ma olin oma kingadega parajasti hädas, seega mulle sobis, et me sinna saali poistega koos kahekaupa läksime, sai kellegi külge klammerduda. Aktus ise oli suhteliselt igav, aga arvestades, et see oli siiski ainult meile pühendatud, tuli päris tähtis tunne. Saime lilled ka õpetajatele kätte jagada. Matemaatikaõpetaja kallistas mind ja sosistas kõrva, et ma eksami siis ikka maksimumile teeks. Ma olin meelitatud ja ütlesin vastu, et eks ma püüa.
Paulad ja Sander 
Peale aktust hõivasime koridori ja tegime suuremas hunnikus sõbrapilte. Täitsa fun oli. Kõik nägid nii ilusad välja ja kuigi osad olid juba ära läinud, sai siiski täitsa mõnusa hunniku sõpakaid. Link kõikide piltidega asub postituse lõpus :)
"Mis te poete Maigitädile, hinded on nkn väljas ju!"
Läksin koju, vihma sadas väga kohutavalt. Kodus kirjutasin kohusetundlikult titepäeva postituse ära ja panin pildid ka ilusasti juurde. Seejärel läksin Joosepiga linna. Olime niisama toredad, jõime kohvi ja pärast saime mõnusalt märjaks. Saatsin ta trenni, käisin korra Eedenis ja jalutasin koju kiirkõnniga, sest külm ja märg oli olla. 
Liisukiisu
Homme on meil preemiareis parimatele Paldiskisse. Ma küll ei tea, mida head seal Paldiskis vaadata on, aga vähemalt tuleb sinna hea seltskond ja see on põhiline. Jääb üle loota, et ilm pole nii vastik kui täna, sest siis pole kohe üldse tuju kusagil pärapõrgus ringi rännata. Reedel viin õpikud ära ja mingi klassijuhatatund on vist ka, ma pole veel päris täpselt aru saanud. Nädalavahetusel lähen Kambjasse vist ja kavatsen ikka natuke eksamiks ka õppida, eesti keele ees ongi mul vist kõige suurem hirm, kui seda üldse hirmuks nimetada saab. 
Paulad ja Sander vol 2
Ja ma peaaegu oleks piltide alla kirjutanud, et ma hakkan teid kõiki igatsema ja siis igaühe puhul väike inside tekst, aga ma jätan selle 21. juuni sõpapiltide tarbeks. Praegu on vaja nende eksamitega veel hakkama saada. Nunnukad olete ikkagi :)

Pildid: liisu omad, minu omad

Kirjutage kommentaare ja blogisid ja küsige VYous miskit lahedat. Nonsense pole lahe. Aa, btw, paar hommikust pilti ka veel. I know you like pictures, yeah.
"OI, VAATA, TA ON NII NUNNUU!!"

"OI, VAATA, TA ISTUB!!"

Maris tegi outfitipilti ka, kohustuslik värk. 

TITEALERT


Titepäev osadena :P

See on suisa huvitav, kuidas blogi kirjutamine kipub unarusse jääma täpselt siis, kui just oleks kõige rohkem, millest kirjutada. Ma olen lausa uhke oma sõnastuse üle hetkel. Niisiis, alustades sealt, kus ma pooleli jäin - esmaspäevast.

Mariaga ja ta kunstliku viljastamise riistapuuga (Välliku kuldsed sõnad)

Titabeebid ennnuga

Esmaspäev oli konsultatsioonidele pühendatud päev, mis algas kahe eesti keelega. Järgnesid kaks matemaatikat ja üks saksa keel. Midagi väga tõsist ei teinud me üheski neist tundidest. Peale kooli sain Joosepiga kokku ja hiljem saatsin ta trenni. 

Paulapower möllab taas

Ma niisama veider :))

Teisipäev oli kauaoodatud titepäev, mis küll paljude lubatud keeldude kiuste toimus. Tulime kooli ja päästsime mis päästa andis, et kõik oleksid vähegi titelikud. Tegelikult oli osalus meie klassi puhul isegi suur, mis oli väga positiivne. Esimene tund oli muidugi füüsika, kus oli kontrolltöö. Kuigi me Marisega ikka heietasime, et see viimane kontrolltöö otsustab meie füüsika trimestri hinde ja et see tuleb viis saada, oli vaatamata eKooli kontrolltöö hindele viis trimester meil mõlemal siiski neli. Täna hommikul kurtsime oma kurba saatust, aga olime isegi õnnelikud, sest meie üheksanda klassi lõputunnistusel on hinnete viis ja neli suhted täpselt samad. Ruska selle peale, Maris!
Käisime põsepuna- ja sukavarusid täiendamas

Meeleolukas indeed :)

Peale füüsikat oli matemaatika, kus õpetaja kahtles sügavalt meie keskendusvõimes, nähes, kuidas me välja näeme. Mina isiklikult keskendusin oma roosa leemuriga eelviimases pingis vägagi. Peaaegu. Muusikas kuulasime eurolugusid, ühiskonnas meenutasime oma esimest koolipäeva. Olgugi, et me teise Paulaga kordasime pidevalt, et me tahame kuivaks jääda, oli mõnel vaja siiski tulla ja mulle oma pudel kaela kallata, mis lõppes sellega, et ma lendasin peale ühiskonna tundi pikali ja põlv oli jälle mõnusalt valus. Veidi viimaseid pisaraid arstikabinetis, natuke Eneli tõhusaid anekdoote ning peale seda lonkasin koju. Töötlesin pilte, magasin, Joosep tuli külla, aga blogi kirjutamiseni ikkagi ei jõudnud. 

Ergo tittedes

Paula & her weird thumbs approving (Maris, mida sa teed??)

Igatahes, mul on isegi hea meel, et ma teiega koos pärast läbimärjalt linnas ringi laskma ei pidanud ja kogu see esimene pool päevast, mis ma teiega koos veetsin, oli mostly väga meeldiv. I mean, enamus teist suudavad täitsa armsad ja toredad olla. I might even miss some of you...

Ülejäänud pildid titepäevast aadressil:http://public.fotki.com/paulajohannaa/titepev/

51



Ma võiks siia mitu lehekülge kirjutada sellest, kui awesome ta on, aga ma piirdun siiski veidi lühema versiooniga, mis peaks seevastu hästi selgeks tegema, miks ta mulle nii väga meeldib. No esiteks viitsis ta minuga lõpetamise jaoks kõrvarõngaid vaatama tulla, kusjuures ta viitsis seda rohkem teha, kui mina. Kui selgus, et me vist siiski ei leidnud neid päris õigeid, ütles ta, et ta vaatab Leedust, kuna tal pole seal niikuinii midagi palju targemat teha. Vahepeal käisin ma linnas ja nägin kõrvarõngaid, mis oleks selle kleidi juurde täpselt perfektsed, aga ma ei hakanud neid ära ostma, kuna ma teadsin, et kui Joosep peaks kõrvarõngad siiski leidma ja tooma, on mul kaks paari kõrvarõngaid, millest lõpetamisele saaksin minna ainult ühtedega ja siis läheks ma juba põhimõtte pärast Joosepi toodud kõrvarõngastega. Ma isegi hetkeks mõtlesin, et ma saadan talle sõnumi, et ma leidsin kõrvarõngad endale, aga siis ma mõtlesin, et ma saan iga kell sinna tagasi minna, kui vaja ja need on seal ilmselt alles. Siis ma unustasin need kõrvarõngad vahepeal üldse ära, kuni reede õhtuni, kui saabus Joosep. Joosep, kes võttis kotist välja täpselt need samad kõrvarõngad otse Leedust. Ma olin lihtsalt nagu: "Kuidas??" No ja siis ma rääkisin talle, mis just toimus ja siis oli meil mõlemal väike juhe-koos-moment. Heas mõttes.

Niisiis, ta oskab mu mõtteid lugeda, olles ise kusagil Leedus. Ja ta oskab mul tuju heaks teha alati ja nagu ma ütlesin, ma võikski jääda siia kirjutama. Ma annan raamatu kunagi välja sellest, kui äge ta on. 

Tuesday, May 29, 2012

50


Ma ei arvanud elusees, et ma võiks pikki kleite kanda. Esiteks selle pärast, et pole nii pikk ja teiseks ma arvasin, et ma ei kannaks neid välja. Nagu... stiili mõttes. Aga nüüd mulle isegi meeldivad need ja ma ootan pikisilmi suve, et ma nendega photoshootida saaks ja niisama mööda linna ringi chillata. 

Monday, May 28, 2012

49


Mu matemaatikaarmastus sai alguse juba siis, kui ma olin hästi pisike ja mingeid nuputamisülesandeid lahendasin. See süvenes algklassides siis, kui me kümne piires arvutama õppisime ja ma kodus oma vanaemal neid ülesandeid endale kirjutada käskisin. Ta ikka räägib, et tal oli nii kõrini, sest no kaua sa kirjutad neid lihtsaid tehteid. Peale seda olen ma alati matast huvitatud olnud, olgugi, et pooled teist mind tänu sellele ilmselt väga imelikuks peavad. Mata oli ka esimene ühine hobi, mis me Vene Lütseumis Joosepiga avastasime, seega on matemaatika üleüldse väga viis. Trigonomeetriast algebrani. 

Sunday, May 27, 2012

i will speak of you gently ~ Takida - Deadlock

Hommikul vedasin kõlarid, arvuti ja lehed rõdu peale, lugesin kõik kolm lehte läbi (eilsed, to be exact). Seejärel printisin kahe aasta eesti keele eksamid välja, tegin ära ja kontrollisin. Polnud üldse paha, kuigi kirjandit ma muidugi kirjutama ei hakanud. Siis ma kuulasin natuke aega muusikat, olin niisama seltskondlik. Mingi aeg otsustasin oma T-särgist tanktopi teha, sest ma ei kandnud seda T-särgina. Vahepeal kirjutasin photo challenge'id ette mõned päevad ja koristasin natuke tuba. Käisin saunas. Lebotasin niisama.
Enne.

Nüüd. 

Muud polegi eriti jõudnud. Homme on konsultatsioonid all day long, tõotab tulla väga-väga huvitav päev otseloomulikult. Peale kooli pean muusikakooli tunnistuse Karlile viima, mille ma pidin täna üles otsima ja mida ma veel ilmselgelt teinud pole. That' it. Võite kommentaare kirjutada, feels lonely siin blogis muidu :D

48


Enough said. 

Saturday, May 26, 2012

leave out all the rest

Nagu juba mainitud sai, käisin neljapäeval Martiniga pildistamas. Temaga on alati tore photoshootidel käia. Esiteks selle pärast, et alati saab väga ilusaid pilte ja hea tuju. Teiseks aga selle pärast, et saab huvitavat Treffneri siseinfot :D


Martini valik piltidest on ta blogis üleval ja minu valik resideerub kaustas, aga ma usun, et te võite esimese  osa tema ajaveebist üle vaadata ja ma siis lisan vaikselt neid, pilthaaval, et postitused ilma piltideta poleks ja samas et mitte ühte postitust nendega overkillida. Martini blogi link.


Täna käisime Joosepiga "Igavesti sinu" ehk siis Zac-Efroni-filmi vaatamas. Täitsa okei oli. Pärast mängisime natuke midagi kossusarnast ja pärast jalutasime ja jõime Cocat. Ta rääkis oma Leedu tripist ja üleüldse oli niisama tore. 



47


Siia alla käivad tegelikult ka kitarrieksamid, enne mida tuleb tükk aega põdeda, kuude viisi harjutada, kusagilt motivatsioon leida, võib-olla isegi rahustid üles otsida, häälestada, veelkord põdeda ja siis oma järjekorda oodata. Selle aasta eksam meeldis mulle ilmselt kõige rohkem, sest kuigi ma ei suutnud endiselt üheksale mängida (täitsa okei), sain ma uusi tuttavaid, kuulsin fingerstyle'is Bon Jovi - Livin' on a Prayer'it ja Gary Jules'i - Mad World'i (superawesome) ja lisaks sellele suutsin mõnusalt (ja õiges helistikus) improviseerida. Peale selle oli Roosa Elevant täitsa mõnus lugu kõige selle kohta, mis me seal tavaliselt mängime.

all nightmare long


Neljapäeval käisin koolis kõigile kitarriga ajudele. Rääkisin eksamist ja mängisin niisama over and over neid lugusid. Peale mingeid tunde lasti koju, aga kuna eksamini oli nii palju aega, siis ma olin klassivendadega seltskondlik natuke aega. Siis liikusin kitarrieksamile, kust sain kaks uut sõpat endale, mis on alati positiivne. Närvi läksin ikkagi ja kokku kriegisin äkki kaheksa. Pole veel hinnet teada saanud. 

Le teletorni sõpapilt

Peale kitarrieksamit käisin Martiniga pildistamas, aga sellest räägin hiljem, kuna ma pole veel pilte saanud ega midagi. Aga jääb üle loota, et pildid tulid enam-vähem ilusad. 

Don't mind me, sõpapilt Tanoga, universumi ajaloo esimene i believe

Täna käisime igatahes "klassiga" (loe: 6 inimest vist) Tallinna teletornis. Täitsa nice koht oli. Lift oli mõnus kiire ja need seened seal üleval nägid päris fierce'id välja. Tõmbasime sealt paraku suhteliselt ruttu uttu. Bussis mängisin Fredi Metallica TapTapi läbi, me gusta. 

Lifti animatsioon liikus liftiga vastupidises suunas paraku, aga misteha. 

Teletorni prettiest part

Peale teletorni sõitsime empsiga Tartusse, vahepeal tegime rapsipildipeatuse. 




Ja siis käisime Kambjas:
Le murutraktori reklaam, as mom said



Me gusta.


I just had to... :D


Mulle ei meeldi Eurovisioon. Punkt.

Friday, May 25, 2012

46


See on liiga inside, et lahti seletada, aga at least on pilt niisama armas :)

Thursday, May 24, 2012

45


The Coca-Cola Company'l on tava teha aeg-ajalt mingite tähtsamate sündmuste järgi ajutine pudelite või purkide kujundus ja kuigi paljud neist näiteks Eestisse ei jõua, siis mu emme aeg-ajalt veab mulle mõne olümpiakoka koju :P See on väga armas. Kui te neid speciad edition'eid guugeldate veits, siis sealt leiab väga-väga-väga ilusaid pudeleid. I promise. Unless te just Cocat ei vihka. No igatahes, need on ülicoolid. 

Wednesday, May 23, 2012

44


Vahetevahel saadan ma Joosepit trenni ja kõnnin peale seda rõõmsalt koju. Eriti tore on seda teha kevadel ja neljapäeviti, sest A. Le Coq'ist koju kõndides saab tulla mööda marsruuti Pikk-Pärna-Uus ja teate, mida see tähendab? Pikas tänavas on kortermajade ees hunnikutes sireleid, toomingaid ja kastaneid, mille lõhn on lihtsalt wonderful. Peale selle on Uus ning Pärna ka ohtralt sirelipõõsaid täis, mis on väga positiivne. Sinna juurde kuulub tavaliselt mingi hard rock ballaad ja õhtupäike. Ja võib-olla külm Coca-Cola ka. 

Dreamy. 

Tuesday, May 22, 2012

insener Garini hüperboloid

Hommikul vantsisin ilusasti füüsikasse kohale, kuulasin supernoovade ja galaktikate kohta. Kusjuures see teema on päris huvitav. Ma esitasin Enelile küsimuse maavälise elu kohta. Noh, et kas Eneli usub, et see eksisteerib või pigem mitte. Eneli küsis seepeale, et mis ta arvama peab? Vestlusest võis loota märgatavat arengut...

Paula conceptualihetked

Matemaatikas jõudsin ma järjekordse töölehe lõpuni ja kujutan ette, et homme saan taaskord uue lehe. Ma isegi ei tea, kas see on hea või halb. Hea on see, et ma ei pea neid ülesandeid kaasa mõtlema ja kontrollima, sest ma lihtsalt ei viitsiks. Halb on see, et need ülesanded on nii lihtsad. Mul on üks veel pooleli, sest see on ainus, mis Paula veidi mõtlema pani, aga no üks keeruliSEM ülesanne 24 peale on ka päris hästi saadud ju!


Muusikas oli laul vaja pähe õppida. Tegelesin sellega eelneval vahetunnil, edukalt. Tubli küsis mu matemaatika proovieksami tulemuste kohta, sest ta oli valveõpetaja, kui me seda tegime ja oli väga üllatunud, kui Paula ütles talle, et sai maksimumpunktid. Ta oli nagu: "Misasja? Tegelt?" Mu iss oli ka midagi sarnast. Samal ajal kui Paula mõtleb, et proovieksami ülesanded olid veidralt lihtsad ja põeb selle pärast, et iss raudselt ütleb, et need on nii mõttetult kerged ülesanded, et maksimumpunktid pole mingi üllatus, ütleb iss hoopis, et ma olen tark. Aitäh, issi! Ta mainis veel siinuseid-koossiinuseid ka, ma ütlesin, et need on täitsa toredad. Ta tegi umbes nagu: "Pff!"


Inglise keelest ma ei mäleta suurt midagi. Ühiskonnas oli vist kontrolltöö. Is it just me või ühiskonna töödes ongi alati ühed ja samad küsimused, asi on lihtsalt selles, et kunagi ei saa aru, millised on vaastused neile. Ühiskond on üks segane tund, ma ütlen. Ajaloos kirjutasime arutlust ja ma käisin kõigile närvidele avastades Fredi iPhone'i (loe: mingi old nokia(?), millel on taga mingid tulukesed ja rakendus nimega wave message, kuhu saad teksti kirjutada ja siis sellega õhus edasi tagasi tõmmelda ja siis ilmub nendest tulukestest see tekst) ja olin niisama annoying.

That day, kui ma pool päeva aias kitarri mängisin.

Koduigatsus oli nii suur, et ka keemiatunnis olin annoying. Mängisin selle seebiga, mille me kätte saime. Keegi ei tahtnud seda, sest 1) see lõhnas kohutavalt ja 2) sellega ei tohtinud tegelikult midagi teha, sest see naatriumhüdroksiid aka seebikivi peaks teoreetiliselt veel kahjulik olema and stuff. Ma igatahes tegin sellega kõikvõimalikku. Mingi hetk hüüdis õpetaja üle klassi: "PAULA JOHANNA, MINE ÄRA!" Ma olin nagu... Wow.. Mu keemiaõpetaja sai just vihaseks mu peale, nicht gut. Üritasin teha näo, et mul on seal töövihikus veel mõni ülesanne, mida lahendada, aga õpetaja ütles, et ta tahaks päriselt ka, et ma ära läheks, sest mul pole seal teha midagi ja et ta ei pane mulle põhjuseta puudumist. I was like WINWIN.

Yo kitty. 

Läksin koju, mängisin kitarri, kirjutasin oma väliseestlasest poiss-sõbrale (resideerub Leedus) kirja ja siis helistas Eneli, kellega me tahtsime hommikust saati mäkki minna. Ma usun, et mu 185 blogilugeja hulgas on hunnik neid, kes arvavad, et mäkk on kohutavalt ebatervislik, vastik ja paha-paha. Aga Paula on see kajakas võltsmunal (lugege sedasamust Kaplinski esseed, päris hea on!), kes lääne mõjul endiselt Coca-Colast (aka vurtsust) ja McDonald'sist ekstaasi satub. Ma lihtsalt pean nüüd mainima, et samal ajal kui mina ajasin endale üle 800 kilokalori sisse, sõi Eneli ainult ligi 500 kcal väärtuses rämpsu sisse ja järgmine kord ma sellisel ebaõiglusel sündida ei lase. Besides ei mahu ma muidu ühegi kleidi sisse peatselt.

What weed?!

Hiljem kammisime Eneliga hunniku poode läbi, aga ei leidnud õieti midagi. Siis saatsin Eneli bussi peale ja tulin koju. Koristasin toa täpselt nii palju ära, et see näeks arvestatav välja ja et kirjutuslaud ka vahelduseks paberite alt välja paistaks. Siis läksin aeda ja lõikasin endale vaasi kimbu meelespeasid, avasin oma special edition olümpiakoka ja mängisin veel kitarri. Koos metronoomiga. Metronoomid on toredad. Joosepiga jõudsin ka meanwhile rääkida. Leedu internet on quite bad. Räägib IT riigis elav pisike Paula, kelle jaoks WiFi-augud on jubedamad kui mustad augud (neist rääkisime ka füüsikas!).


Homme on mul veel üks kitarritund ja enne seda kleidiproov. Peale seda on mul ilmselt hunnik vaba aega, millest mingi osa kulutan kitarrimängule ja mingi osa saaks äkki ühe fotoshooti peale panna, aga ma ei ole päris kindel, kas leidub mõnd hingelist, kes preili Adamsoniga fotoshootile tuleks. Raudselt leidub, ma olen nii meeldiv neiu. Oh, täna, inglise keeles pidime enda iseloomustamiseks sõnu valima either negative või positive tulbast, kokku kümme tükki. Ma sain 8 negatiivset ja kaks positiivset. Õpetaja ütles, et kui tulemused on pooleks, siis on tegemist küllaltki low self-esteemi ja unconfident isikuga. The thing is, et neist kahest positiivsest, mis ma üles märkisin, oli üks justnimelt confident! Niisiis pole ma päris kindel, kuidas seda rallit sõidetakse.

Ilus frappuccinopilt oli, I just had to. 

Votnii. Olge tublid, followige, lugege mu empsi taasavatud blogi ja siis jälle minu blogi vahelduseks. Olge palju õues, aga ärge päikesepistet saage. Tehke palju toredaid asju ja blogige sellest ja siis kui see kõik eelnev on tehtud, kirjutage kommentaar ja ma chekkan teie blogid üle. Wii!

Vaadake Eurovisiooni ka. Ma üle kahe laulu ei jõudnud, väsitav üritus... Besides, mul mingi lind laulab akna taga hullult ilusasti. Mul tekib lausa tunne, nagu tahaks osata liiki laulu järgi defineerida, aga siis meenub mulle Pilvekese kurb saatus linnuviktoriinil.