Pages

Monday, April 9, 2012

turistici-postitus




Ryanairi punkbänd
Lend Itaaliasse oli mu esime lend Ryanairiga ja kuigi üldkokkuvõttes oli kõik samasugune ja idee järgi jõudsime elusalt ja tervelt kohale,  oli see ikkagi mu kõige kohutavam lennukogemus. Kohad tuli ise valida, seega tehti kiiremaid samme, et saada õige arv kohti. Nagu kiuste sattus meist paar rida taha poole mingi eesti wannabe punkbänd, mis koosnes umbes neljakümneaastastest vanameestest, kes lällasid terve lennu, jõid õlut ja suitsetasid oma smokeless sigarette (mingi väga awful leiutis). Pool lennust aitas neid vaigistada Slipknot või Bullet, ülejäänud osa mängisime kaarte.




„Vahet pole, me oleme ju Itaalias!“
Bergamo lennujaamas leidsime kohe Budgeti, kust pidime rendiauto saama. Selgus aga, et Budget oli tuima näoga pool tundi varem kinni pandud ja keegi ei teadnud asjast midagi. Ülejäänutel autot pakkud polnud ja kui oli, siis neli korda kallima hinna eest. Pärast kahte tundi passimist, kusjuures mu ema oli proovinud igat võimalikku varianti  rendiauto saamiseks, otsustasime takso võtta, hotelli sõita ja hommikul edasi mõelda. Mu vanaemal jätkus kõvasti optimismi, seega kõlas kõrvalt kogueg: „Vahet pole, me oleme ju Itaalias!“



Kuidas ma Palmi täis ropsisin
Hotell oli väga lahe. Keset kitsaid tänavaid ja üsna filmilik. Alumisel korrusel oli restoran, kuhu me ka enne magamaminekut maha istuda otsustasime. Üks asi, mis ma Itaalias selgeks sain, on see, et ka inglisekeelsed menüüd on pooleldi itaaliakeelsed. See näeb umbes välja nii, et kõik lihtsamad sõnad, mida nad kambapeale oskavad (üldiselt omadussõnad) on inglise keelde tõlgitud ja ülejäänud osa on mingi itaaliakeelne susserdis. Niisiis küsisime me, et mis on black cannelloni ja vastuseks saime ilmeka näitemängu kehakeeles, mille mu ema tõlkis ogakalaks ja mina peajalgseks. Cannelloni osutus tegelikult lihtsalt kindlat sorti pastaks. Kuna kõigile käis närvidele, et ma ajasin mingit bioloogilist juttu peajalgsete seosest peaga ja muust sellisest, siis võtsime me hunniku asju, mille vormis me päris kindlalt polnud. Kõik lõppes sellega, et mul oli kohutavalt paha olla ja ma pidin itaallasele kutsikasilmi tegema, et ta ei solvuks, et ma ta pastat lõpuni ei söönud. Kui magustoidud lauda jõudsid, jooksis Paula restoranist välja ja ropsis ühe kena Palmi täis, kusjuures üks itaalia kass talle kaastundlikult otsa vaatas.


Overbooked
Lõpuks saime pika jamamise peale auto ja ostsime Budgeti tüübile ühe kuldse šokolaadijänku, sest ta karjus meie peale päris kõvasti ja oleks väga kohusetundetu olnud, ülejäänud Bergamo lennujaama turistide päev ära rikkuda, sest Budget eelmine päev overbooked oli. Tuli välja, et Itaalias on paljud asjad overbooked. Alustades rendiautodega ja lõpetades hotellidega. Aga sellest võib vahel kasu ka olla, nagu te ehk mõne aja pärast kuulete. 




Mitte ussid ja redelid vaid pesunöörid ja sillad
Veneetsia tundus alguses paljulubav. Linna viivas paadipeatuses olid mingid saksa tüdrukud, kes läksid närvi, et kellegi suurte kõrvadega koer just minu juurde tuli ja et ma talle pai sain teha, mistõttu sain ma saksakeelset klatši. Seda, et ma saksa keelt oskan, said tüdrukud teada alles siis, kui ma paadis viisakalt küsisin, et äkki nad tahavad, et ma neist koos pilti teen. Veneetsia ise oli suhteliselt filmilik. Kõikjal olid vesi ja gondlid, mida oligi oodata. Majad olid armsates pastelsetes toonides ja põhimõtteliselt kõik käis vee peal. Võtsime nõuks jõuda miskile suurele platsile, nimega San Marco. Ilma korraliku kaardi ja orienteerumisoskustega Veneetsia kaugele ei jõua, sest üks vale pööre ja sa oled kusagil, kus sa päris kindlasti olema ei peaks. Pealegi saavad siin-seal teed lihtsalt otsa. Kõige kindlam on iga nurga peal küsida. Lõpuks jõudsime isegi sinna väljakule, tegime mõned pildid ja otsustasime hoopis gondliga sõitma minna. Gondel maksis mingit hingehinda as in 80€/h, niisiis leidsime ühed vanakesed, kes olid nõus splitima, kuna gondlisse mahub kuus inimest. Gondlisõit oli väga lahe. Ülejäänud mulje Veneetsiast on selline turiste otsast otsani täis natuke räsitud filmilinn, kus eluga harjumine võtaks ilmselt päris kaua aega. Peale seda kõike kõmpisime läbi linna tagasi paadipeatusse ja sõitsime suure ringiga parklasse. 



Where did you enter the toll road?
Peale Veneetsiat sõitsime Firenze poole, mida meie uhke reisiraamat nimetas vaieldamatult kõige ilusamaks Itaalia linnaks. Kõlas väga paljulubavalt. Vahepeal suutsime kiirteepileti magneti vastu panna, mistõttu see väravas enam ei töötanud ja saime oma teekonna kõvasti lühemaks valetada (pikematel distantsidel tuleb kasuks). Firenze ise osutus suureks ja linnaks, mis oli kõike muud kui ilus. Toppisime auto parklasse ja läksime pastat sööma, mille tulemusena oleks ma jälle palme täis ropsinud, kui seal linnas palme oleks olnud. Samas poleks eriti vahet olnud, sest see linn oli juba iseenesest nii räpane. 


Pisikese pärdiku rannaseiklused
Ühel hetkel jõudsime mere äärde. Paula võttis kingad jalast ja jooksis paarsada meetrit mere poole, kuhu ta koos vanaemaga ka niiumbes veerandiks tunniks jäi. Erinevalt mu emast, kes jope ja kõikvõimalike soojade riietega kaldal seisis ja keksis, kui laine liiga kaugele tuli, olime meie vanaemaga väga õnnelikud ja leidsime, et vesi on mõnusalt soe. Lõpetuseks olid mõlematel teksad läbimärjad ja autos oli üks Paula, kes tahtis meeletult ujuma minna. Kui me paaris kohas veel peatunud olime (kusjuures mul olid seljas mingid ülisuvised riided, samal ajal kui osad käisid jopedega ringi, sest minu jaoks oli väga soe) ja otsusele jõudsime, et tänu merisiilidele jääb ujumine selleks korraks ära, istusime uuesti autosse ja võtsime sihtkohaks Massa. 


Džentelmen sviidis
Parma poole sõites lugesin ma meie kallist reisiraamatust, et tegu on linnaga, kus tight budget tekitab mõningaid raskusi, sest see on üks Itaalia kõrgema elatustasemega linnu. Seega otsisime netist varakult hotelli, milleks kasutati Paulat. Paula leidis hotelli nimega San Marco, neli tärni, enam-vähem normaalne hind ja SVIIT. Pärast väikest eksimust mahasõiduga ja 50 km ringi jõudsimegi AN MARC'i hotelli, ehk siis väikese lühisega SAN MARCO'sse. Kõik tundus väga tore, kuni me sisenesime oma uhkesse sviiti, mis osutus kolme voodi ja nelja seinaga pisikeseks karbiks. Emps otsustas minna küsida, et kas sellised on tõesti sviidid, misjärel tuli välja, et see tõesti polnud sviit ja meid tõsteti teise tuppa ümber. Uus tuba oli palju rohkem sviidi moodi ja lisaks kõigele oli keset tuba üks perfektne kaardimängulaud. Niisiis mängisime me keskööni džentelmeni, kusjuures mina kaotasin ja mul soovitati Joosepile helistada, sest mul siiski vedavat armastuses väga. Sellele ma vastu ei vaidlegi. Tuletab mulle meelde, et mere ääres olid kõrvuti kaks hotelli. Joseph ja King (kes teab see teab, ha ha ha).



Minu koer, koer Minu
Vahepealse öö veetsime kusagil mäe otsas hotellis, mis oli üsna lärmakas, aga kus pakuti megahead hommikusööki. Restoranis hulkus ringi üks totu näoga koer. Selgus, et ta on hotelli maskott nimega Minu ja et talle meeldib väga sink. Või vähemalt üks sort sinkidest. Ülejäänu lükati kardina taha. Igatahes olid sealsed croissant'id superhead.



Ringliiklus ja sidrunid
Juba eelmistel kordadel Itaalias käias sai selgeks, et sidrunid ja apelsinid on otse puu otsast kordades paremad, kui Eesti poeletilt. Seega võtsime emmega nõuks sidruniraksu minna. Kui me Viareggiost mööda rannikut üles sõitsime, leidsime ühest hoovist päris sobiva puu, jätsime auto tee äärde ja läksime luurele. Emps tahtis mulle küll pätipukki teha, aga saime ka ilma selleta hakkama. Te ei kujuta ettegi, kui hästi lõhnavad värsked itaalia sidrunid! Paarkümmend meetrit eemal oli veel üks puu, kust krabasime mõned apelsinid ja hüppasime tagasi autosse. Emps käskis mul kvaliteedikontrolli teha ehk siis teha kiirkoorimist ja maitsta apelsine seni, kuni tema ringristmikul ringe teeb, et ta teaks, kas minna tagasi ja võtta veel või mitte. Apelsinid osutusid kohutavalt hapudeks, aga sidrunid olid sellegipoolest hea saak.



No comments: