Pages

Saturday, April 14, 2012

hit the floor (literally) ~BFMV

Minu 13 ja reede möödus väga fantastiliselt. Hommikul ärkasin varem, et oma kodused tööd lõpuni teha ja sain hakkama ka. Läksin kooli, ühiskonnas oli mingi kontrolltöösarnane asi, aga nii palju, kui ma arvet olen pidanud siis 80% ühiskonna töödest eKoolis hindena ei kajastu, seega mis seal ikka!

Kehalises oli kõik tore ja armas, kui ma äkki mingi võrkpalliga põlve sain, jala alt viskas ja pikali lendasin. Järele mõeldes võis seda päris huvitav olla kõrvalt vaadata. Ma vist isegi screamosin hetke. Ülejäänud aja ma ütlesin koledaid asju inglise keeles, et õpetaja ja kooliõde aru ei saaks, aga et vähem valus oleks. Ei aidanud, vastikult valus oli ikkagi. Eneli tahtis anekdooti rääkida, aga ma ütlesin, et ta praegu ei räägiks, valus on. Avastasin, et kõik seisavad Paula ümber ringis. Aga siis tõusin püsti somehow ja kõndisin pingini, nutsin natuke, Maria supportis ja hoidis jääkotti jala peal. Avastasin, et kätt ei saa ka õieti liigutada, jõhkralt valus. Nii tore. Kiirabisse ei lubatud helistada, olevat liiga väike asi ja kooli juurde kiirabi kutsumine ei ole ikka üldse hea mõte. Et mis teised ikka mõtlevad and stuff and stuff. Küsige, kas mind huvitas?

Aga mis teha, helistasin issile, läksime traumapunkti. Nii vähe inimesi pole seal veel kunagi olnud ja nii kaua aega pole samuti kunagi läinud. Seal oli üks kutt, kellel oli sääreluu pooleks vist ja kes oli metsikult õnnelik, et ta endale esimese kipsi saab. Ma vaatasin teda sellise "you must be kidding me" näoga. Peale teda tuli sinna üks pisike poiss, kellel oli käeluu katki ja kes karjus korralikud 15 minutit, et ta ei taha arstitädi juurde minna. Mul oli kahju temast, sest ma karjusin ka alati nii. Nad teevad rängalt haiget, kui sul miskit sellist katki on. Eriti siis, kui see veel paigast ära on. Oeh. Igatahes sain ma lõpuks hunniku röntgenkiirgust jälle ja veel pool tundi ootamist, mis lõppes sellega, et tuleb koju minna ja jalale puhkust anda. Ei mingit kipsi, ei mingit kipsituba, ei mingeid joonistusi kipsile. Positiivne.


Peale kooli käis Joosep. Ma ütlesin talle, et ta väikese Coca tooks, aga ta ilmselgelt tõi kaheliitrise, sest väidetavalt ei mahtunud kogu see armastus, mis ta sinna kaasa tahtis panna, väikesesse pudelisse ära. Ma ei saanud peale seda argumenti enam peapesu ka teha, et ta suure tõi. Pealegi oli mul sellest suurest pudelist õhtul väga palju kasu.


Õhtu kohta ma ütlekski nii palju, et ma jõin kokat ja kuulasin metalit. Vahel on hea, kui metal teeb sinu eest karjumise ära, et ise saaks ilus, malbe ja viisakas välja näha.

Täna kell kuus saabub mulle siia üks saksa vahetusõpilane. Mul pole õrna aimugi, mida temaga õhtuti peale hakata, seega kui teil on häid ideid, siis ma oleks väga tänulik. Bis bald!

No comments: