Pages

Sunday, April 22, 2012

and your weapon is your voice, let's make a new tomorrow


Ma nüüd umbes saan aru, mida nad filmides nende tüdinud ja üleväsinud nägudega mõtlevad, kui öösiti on vaja väikeseid lapsi kantseldada. Mitte, et ma oleks kunagi öösel korduvalt üles tulemist lapsemänguks pidanud, aga tänase ööga sain ma enam-vähem kujutluse sellest. Ma kusjuures ei tea, miks seda varem juhtunud pole. Ju on kõik eelmised hädised kassipojad oma esimesed ööd kusagil mujal veetnud. Kindlasti mitte minu toas.

Mu juuksed pole enam punased eriti, see on ka positiivne! 

Ühesõnaga, hilisõhtul blogi kirjutades sai selgeks, et sellel preilil on tähelepanuvajadus. Eriti selgeks sai see kell kaks öösel, kui ta meeletult karjus. Ma nägin just ühte väga erilist ja ilusat und (ei juhtu eriti tihti) ja siis kumas läbi päiksepaistelise metsa selline hädine ja nukker "MIUU". Niisiis tuli preili liivakasti viia. Kiiremas korras soovitatavalt. Kui kell oli viis läbi, tahtis pisike daam süüa, seega vedasin ma ennast kööki ja nõjatusin poolunes vastu seina. Peale seda üritasin veidi magada, aga nagu ka kogu eelneva öö, harrastas neiu minu ninast hammustamist, kui ma enam läbi une talle pai ei teinud ja päris ära kukkusin. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et ühe öö võin ma kohusetundlik lapsevanem olla, aga täna kavatsen ta kellegi teise tuppa sokutada. Positiivne on see, et mu isale ta meeldib. Ma üldiselt arvasin, et talle ei meeldi see, et ma mingi kassipoja koju vedasin. Aga mu issi ütles, et ta on täitsa ilus ja kui ma saunas olin, võttis ta Antsu (mu isa nimetas kassipreili Antsuks, jah) kiige peale ja tegeles temaga. Te peaks nägema, mida see linnapreili muru peal teeb. Ta on sellise jälestava näoga ja hakkab tagurpidi kõndima, ise käppasid hästi kõrgele tõstes. Ükskõik kui tüütu ta ka poleks oma tähelepanuvajaduse ja kiiksudega, siis ta tekitab ikkagi tunde, et maailm on ilus ja armas, sest selles on palju armsaid ja ilusaid kassipoegi. Ürita kurb või nördinud olla, kui üks pätakas sulle oma ilusate silmadega otsa vaatab ja hädiselt mäuguda (jah, selline sõna eksisteerib!) üritab, aga ta pisikesest ümmargusest kerest ei tule miskit peale sooja õhu ja hädisuse. Ta on cute.


Lõuna ajal käisin oma vendade ja Annikaga teatris. Sellest etendusest räägiti juba pikemat aega, aga keegi õieti ei mäletanud, mis etendusega tegu või kus see üldse toimub. Kell 12 olime igatahes Lutsu tänavas "Kunksmoori" vaatamas. Saalis olid üldjuhul 5- kuni 7-aastased lapsed ja järgmine vanuseaste oli nende vanemad. Ma olin seal kusagil vahepeal nagu tõrvatilk meepotis või miskit. Tuleb tõdeda, et täitsa tore oli. See ei olnud isegi mingi igav nukuteater, vaid nad olid üsna leidlikult asja lahendanud. Ma ei tea, kas see kultuurilise teatrielamusena kirja läheb, aga halba ta ka ilmselt ei tee.


Õhtul tekkisid mul süümekad, et ma nii ilusa ilmaga midagi produktiivset ei tee. See lõppes sellega, et ma läksin Tähtverre Joosepiga korvpalli harjutama. Ehk siis üritasin korvi visata. Kujutage pilti: üks tulevane profikorpallur jookseb kannatlikult ühe hädise jupatsi väga mööda visatud pallide järele ja üritab teha viisakat nägu. Aga neljakümne minutiga sain ma vist isegi kümme korvi, mis on positiivne. Ja siis tegi Joosep järjest kümme vabakat (le showoff). Ja siis me läksime mõlemad sauna. In terms of ma läksin koju. Igaks juhuks tasub siin blogis kõiki asju täpsustada.

Mul koguneb PhotoBoothi pilte all the time, so here you are, 9 Paulat

Ja pärast sõitsin Statoilist läbi, ostsin õhtuks kokat. Homme algab üks karm koolinädal, kus ma pean asju järele vastama ja lisaks sellele üleüldse järele jõudma. Ma pole veel julgenud matemaatikaõpikut lahti teha. Enne tuleb trigonomeetria töö ära vastata. Trigonomeetria on cooli, mulle isegi meeldib.

Photo Challenge on veits unarusse jäänud, aga ma luban, et ma taastan selle nii pea, kui vähegi võimalik.

No comments: