Pages

Monday, April 30, 2012


Väga mönus on, kui jõuad peale mata proovieksamit koju kohvipausile. Ja blogisse silmapilti postitama.  Heh. 

Sunday, April 29, 2012

wink wink

Mässasin Photoshopi ja makroga. Te ei kujuta ettegi, kui raske võib olla ühe silma gifi tegemine :D

Meie Joosepiga nautisime eile igatahes ilusat kevadilma ja sõitsime pool päeva ratastega ringi. Joosep hindas läbitud distantsi umbes nagu 15 kilomeetri kanti. Ma ei oska midagi pakkuda, seega las ta olla viisteist. Vahepeal suutis ta enda jala katki tõmmata kusagil ja ma sain talle Aurast plaastrit küsimas käia. Istusime ja arstisime teda seal jõe ääres. Õigemini arstis ise ennast. Ma olin moraalseks toeks.


Mingi aeg näitasin talle Schnurri ja siis sõitsime veel pool linna läbi. Vahepeal jõudsime veel kooli juures kossuplatsil käia ja suure osa Tartust läbi sõita. Väga awesome oli. I mean, väga.


Õhtul vaatasin "The Notebooki" uuesti. Ma mäletasin natuke teistmoodi seda. Minu mälu järgi oli see tüdruk veidi normaalsem, aga mis seal siis ikka. Pisaratekiskuja on see film siiski. Lõpuni tegelikult ei jõudnud sellega. Kes veel näinud pole, siis kui teile romantilised draamad meeldivad - go ahead. Raamat on ilmselt ka väga hea. 


Täna hommikul mängisin kitarri, keeled venivad endiselt, seega ma enamiku ajast lihtsalt häälestan seda hoolega. Ja pärastlõunal vedasin kiisumiisu välja. Talle ei meeldinud olla seal, jooksis minu juurde alatasa, puges kapuutsi sisse ja lõpuks karjus nagu ratta peal, et keegi ta ometi tuppa tagasi laseks. 


Tagatipuks kadusid mingil veidral põhjusel pooled pildid üldse ära ja kuna isegi tund aega jamamist ei saanud ma neid taastatud, läksin hoopis kooli juurde korvpalli mängima. Teel sinna hakkas vihma sadama, aga põhimõtteline tüdruk, nagu ma olen, lootsin, et see läheb kohe üle. Kümne minuti pärast, kui vihm juba paduvihmaks kiskuma hakkas, kõndis Maris mööda. Viskas ka paar preililikku viset, rääkis paar sõna juttu ja läks koju. Pärast poolt tundi vihma käes ligunemist kõndisin üleni porise, märja ja lirtsuvana koju tagasi. Kirjutasin blogi ja nüüd lähen teen uue katse, sest vihm on järele andnud ;)



Saturday, April 28, 2012

30


Mu tuba oli vähemalt kuu aega täis keemiaalast kirjandust, mida ma jõudumööda oma pisikese pea sisse ajada üritasin ja koolis kõigile keemiaalaseid teadmisi kuulutasin, nagu mingi keemiaprohvet. Kui keegi tahab peale seda veel väita, et mulle keemia ei meeldi, siis ma oleks nõus sellel teemal diskuteerima. Järgmiste keemiaviktoriinideni. Ja olümpiaadideni. Ja ainevõistlusteni. Ja keemiatundideni. :P

Friday, April 27, 2012

29


Millalgi USA's olles ostis emps endale makro ja kuna mina, makrofänn since 2009 või midagi, olin sellest tohutus vaimustuses ja käisin väljas rohutirtsudest portreesid tegemas ning veepiisku üles võtmas, resideerus see objektiiv pikemat aega minuga koos Tartus. Makro maailm on äge, tõsiselt ka. Isegi, kui pildid veepiiskadest ja lilledest pika peale igavaks muutuvad, siis nii äge on putukaid taga ajada ja õigel ajal fookust õigeks saada. Ja lõpuks kui arvutist pilte vaadates selgub, et putukate asemel on fookus kusagil tausal või a'la putuka saba peal, siis on vähemalt tuju hea, et sai tükk aega sipelgat jälitada või midagi. Mulle meeldivad silmamakrod, päris palju lausa. Ma võiks oma sõbrade-tuttavate silmamakro kogumiku teha, oh mulle meeldiks. Mu tuttavatel on ilusad silmad, koguaeg mõtlen sellele. :D

28


Ma ei mõtle selle all ainult üllatuspidusid, kaua ette planeeritud üllatusi jms, vaid ka neid kõige pisemaid ja armsamaid üllatusi. Näiteks kui emme toob Londonist olümpiamängude special edition Coca-Colat. Või kui Vallo kingib üllatusmuna lihtsalt sellepärast, et mul pole kunagi ühtegi päris lihavõtet olnud. Või kui sauna külmikus on veel sakslaste aiapeost üks 2,5-liitrine Coca-Cola. Või kui mõni teeb vibraüllatusi ehk siis saadab üllatussõnumeid:P. Pop-quizid ehk siis üllatustestid ei ole nii meeliülendavad, aga siiski... üllatused on väga toredad. 

27


Ilmselt piisab sellest, et ma käin ringi türkiissiniste pükstega, roosatriibulise kotiga, oman roosat pinalit, kollast nahktagi ja olen üldse enamik ajast selline rõõmsates värvides optimist. Ise rahul vähemalt ;)

Thursday, April 26, 2012

meow

Tsauki, monsterid :)

Vaata, see vilgub :P:P

Ma olen sellel nädalal päris head tööd teinud ja suurema osa oma töödest järele vastanud. Ja kusjuures ma olen nendeks õppimise kõrvalt ka korralikult jooksvateks töödeks õppinud, seega saate ilmselt aru, et blogi kirjutamiseks ei jää just kuigi palju aega. Muud kontrolltööd kui sellised ei vääri vist eriti kirjeldamist (kuigi on üsna imepärane, et ma tänaseks tean peast, mis on Makedoonia ja Kosovo pealinnad ja kus need asuvad), aga füüsika oma tahaksin siiski mainida.


Läksin täna peale tunde füüsikaklassi ukse taha, ootasin kuni eelmine klass välja tuli ja hiilisin sisse. Istusin esimesse pinki maha ja küsisin korraks veel märkide kohta, mis näitavad, et ööpäev on täis. Peale selle, et kell on kaks korda ringi teinud. Pärast seda, kui Vällik oli lasnud mul vastuse välja mõelda, sain ma ise ka aru, kui loll küsimus see oli. Damn. Võtsin pinali välja ja olin valmis kontrolltööd kirjutama hakkama, aga ta tõi hoopis tagant ruumist tähtkujude gloobuse, pistis selle seina ja lülitas põlema. Ütles: "Magic!" ja istus maha. Ja järgmised 20 minutit ta lihtsalt seletas mulle seda teemat. Tegelikult päris ei seletanud, vaid esitas küsimusi ja siis andis vihjeid, seni kuni ma aru sain. Nii fun oli. Tegelikult ka. See oli officially kõige parem füüsikatund ja kõige parem järelvastamine, olgugi, et ma selle eest hinnet ei saanud ja otseselt kontrolltööd ka ei teinud.

Paula tutvustas saksa keeles oma husbandi meile :P

Homme oleks ma seega tahtnud üle kõige füüsikasse minna, aga mul on sel ajal saksa keele olümpiaad mille ärajätmine paraku ilmselt purustaks mõne õpetaja südame või vähemalt teeks neil tuju pisut pahaks, seega ma üritan üle elada järjekordse füüsikatunnita.

Ergoga tähistasime sööklas ta Treffi sissesaamist buddy handshake'i leiutamisega

Peale kooli käisin jooksmas. Ma kusjuures kartsin hullemat. Kui mitte arvestada neid 30 minutit kõndimist, siis 10 kilomeetrit jooksu pole üldse paha. Kokku jooksin-kõndisin mingi poolteist tundi. Midagi sinna poole. Seega kui natuke pingutada, siis tunni ajaga jookseb 12 km ära küll, ma usun. Või tund ja kümme. Midagi sinnapoole. No igatahes on mul jalad mõnusalt väsinud nüüd. Aga õhtul lähen rattaga sõitma, seega olen tubli tüdruk.

Olin sinine täna. Ise rahul at least. Paula ütles, et ilusad on :D

Mu kassi nimeks sai Nurr või Schnurr või Ants või lihtsalt Ksks. Kutsutakse nii, kuidas juhtub. Reageerib üldiselt Ksks'ile. Aga blogise kuulete temast edaspidi kui Schnurrist. Mommy idee. Ja ma nüüd lähen teen midagi kasulikku. Mängin kitarri, õpin homseks proovieksamiks solfedžos või homseks saksa keele olümpiaadiks.

Mul on pilte kogunenud imekombel :)






Tuesday, April 24, 2012

everchanging

Mul on viimase kolme nädalaga tekkinud mingi kohutav unevõlg, mis annab eilsest alates eriti tunda. Aga eeldatav võimalus korralikuks uneks paistab olevat see nädalavahetus. Ma üritan endast parima anda siis. 1. mail on järvejooks, kell 12.00. Kavatsesime aja ette joosta nädalavahetusel. Mõni hull kavatseb seda 50 minutit joosta, aga eks siis paistab.


Mul pole blogituju olnud lately, sest mõned teist kasutavad mu blogi nõmedalt ära ja ma isegi ei taha sellest pikemalt kirjutada, sest mu blogi on selline positiivne nurgake, kust kõik peaks saama positiivseid elamusi. See tähendab ühtlasi, et pole mingit vajadust seda minu vastu ära kasutada. Lihtsalt üks mõte, millest võiks kinni haarata kõik need, kes end vähegi puudutatuna tunnevad.

Täna avaldati Härma õpilaskandidaadid, mis on väga meeldiv. Mul on isegi veidi kahju neist, kes endiselt täpselt ei tea, kuhu nad lähevad ja kellel selle ümber suur triangel käib veel. Endal pole õrna aimugi, kuidas ma seal järgmine aasta hakkama saan, aga hetkel tundub piisavalt hea saavutus juba see, et ma seal sees olen. Seega, chillax, varsti on suvi!


Ja ma sain täna viie kuu puhul Joosepilt roosid, on küll armas jaa. Isegi mu muusikalooõpetaja ütles, et väga ilusad lilled on. Tuletab ühtlasi meelde, et ma sain muusikaloo töö kümne, mis on väga positiivne. Ja homme on mul miski Pisa test, seega ma kavatsen magada veidi. Olge tublid siis and stuff and stuff..




Sunday, April 22, 2012

26


Ma ei mõtle neid viimaseid minuteid, mis eksisteerivad siis, kui kellegiga hüvasti jätta. Mulle ei meeldi hüvastijätud eriti. Ma mõtlen selle all pigem asjade viimastele minutitele jätmist. Midagi väga minulikku, mis ilmselt paljudele närvidele käib, aga that's me, seega nii lihtsalt on. Pilt iseloomustab eriti seda õhtut, kui ma kella kaheni öösel kohustuslikku kirjandust koos 2-liitrise Coca-Colaga lugesin. Aga tehtud ta sai ja test läks kusjuures väga hästi. Neid näited võiks lõputult tuua. Üldiselt olen ma selles piisavalt hea, et mitte jätta asju liiga viimasele minutile ja suudan need õigeks ajaks piisavalt hästi ära teha. Liiga vara tegemine oleks igav...

and your weapon is your voice, let's make a new tomorrow


Ma nüüd umbes saan aru, mida nad filmides nende tüdinud ja üleväsinud nägudega mõtlevad, kui öösiti on vaja väikeseid lapsi kantseldada. Mitte, et ma oleks kunagi öösel korduvalt üles tulemist lapsemänguks pidanud, aga tänase ööga sain ma enam-vähem kujutluse sellest. Ma kusjuures ei tea, miks seda varem juhtunud pole. Ju on kõik eelmised hädised kassipojad oma esimesed ööd kusagil mujal veetnud. Kindlasti mitte minu toas.

Mu juuksed pole enam punased eriti, see on ka positiivne! 

Ühesõnaga, hilisõhtul blogi kirjutades sai selgeks, et sellel preilil on tähelepanuvajadus. Eriti selgeks sai see kell kaks öösel, kui ta meeletult karjus. Ma nägin just ühte väga erilist ja ilusat und (ei juhtu eriti tihti) ja siis kumas läbi päiksepaistelise metsa selline hädine ja nukker "MIUU". Niisiis tuli preili liivakasti viia. Kiiremas korras soovitatavalt. Kui kell oli viis läbi, tahtis pisike daam süüa, seega vedasin ma ennast kööki ja nõjatusin poolunes vastu seina. Peale seda üritasin veidi magada, aga nagu ka kogu eelneva öö, harrastas neiu minu ninast hammustamist, kui ma enam läbi une talle pai ei teinud ja päris ära kukkusin. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et ühe öö võin ma kohusetundlik lapsevanem olla, aga täna kavatsen ta kellegi teise tuppa sokutada. Positiivne on see, et mu isale ta meeldib. Ma üldiselt arvasin, et talle ei meeldi see, et ma mingi kassipoja koju vedasin. Aga mu issi ütles, et ta on täitsa ilus ja kui ma saunas olin, võttis ta Antsu (mu isa nimetas kassipreili Antsuks, jah) kiige peale ja tegeles temaga. Te peaks nägema, mida see linnapreili muru peal teeb. Ta on sellise jälestava näoga ja hakkab tagurpidi kõndima, ise käppasid hästi kõrgele tõstes. Ükskõik kui tüütu ta ka poleks oma tähelepanuvajaduse ja kiiksudega, siis ta tekitab ikkagi tunde, et maailm on ilus ja armas, sest selles on palju armsaid ja ilusaid kassipoegi. Ürita kurb või nördinud olla, kui üks pätakas sulle oma ilusate silmadega otsa vaatab ja hädiselt mäuguda (jah, selline sõna eksisteerib!) üritab, aga ta pisikesest ümmargusest kerest ei tule miskit peale sooja õhu ja hädisuse. Ta on cute.


Lõuna ajal käisin oma vendade ja Annikaga teatris. Sellest etendusest räägiti juba pikemat aega, aga keegi õieti ei mäletanud, mis etendusega tegu või kus see üldse toimub. Kell 12 olime igatahes Lutsu tänavas "Kunksmoori" vaatamas. Saalis olid üldjuhul 5- kuni 7-aastased lapsed ja järgmine vanuseaste oli nende vanemad. Ma olin seal kusagil vahepeal nagu tõrvatilk meepotis või miskit. Tuleb tõdeda, et täitsa tore oli. See ei olnud isegi mingi igav nukuteater, vaid nad olid üsna leidlikult asja lahendanud. Ma ei tea, kas see kultuurilise teatrielamusena kirja läheb, aga halba ta ka ilmselt ei tee.


Õhtul tekkisid mul süümekad, et ma nii ilusa ilmaga midagi produktiivset ei tee. See lõppes sellega, et ma läksin Tähtverre Joosepiga korvpalli harjutama. Ehk siis üritasin korvi visata. Kujutage pilti: üks tulevane profikorpallur jookseb kannatlikult ühe hädise jupatsi väga mööda visatud pallide järele ja üritab teha viisakat nägu. Aga neljakümne minutiga sain ma vist isegi kümme korvi, mis on positiivne. Ja siis tegi Joosep järjest kümme vabakat (le showoff). Ja siis me läksime mõlemad sauna. In terms of ma läksin koju. Igaks juhuks tasub siin blogis kõiki asju täpsustada.

Mul koguneb PhotoBoothi pilte all the time, so here you are, 9 Paulat

Ja pärast sõitsin Statoilist läbi, ostsin õhtuks kokat. Homme algab üks karm koolinädal, kus ma pean asju järele vastama ja lisaks sellele üleüldse järele jõudma. Ma pole veel julgenud matemaatikaõpikut lahti teha. Enne tuleb trigonomeetria töö ära vastata. Trigonomeetria on cooli, mulle isegi meeldib.

Photo Challenge on veits unarusse jäänud, aga ma luban, et ma taastan selle nii pea, kui vähegi võimalik.

le little animals

Algatuseks ütlen, et ma üritan edaspidi vähe korralikumalt blogida. Otseses ja kaudses mõttes. Ma pean oma unevõla enne tagasi tegema, kui ma korralikult suunatud ja kodeeritud postitusi kirjutama saan hakata. Seni peate korralikult üleval pidama ennast. Ilma postitusteta.
Tiana, Lennart ja Reinecke (aka Harriett) ja Mittelalter (le moustache) 

Hommikul kuue paiku olime bussijaamas ja saatsime sakslased ära. Seekord ei nutnud ma kordagi, vähemalt mitte goodbye-pisaraid. Ei Comeniuse omi ära saates (kusjuures see nägi välja nii, et kõik olid juba bussis, vihma sadas ja Paula jooksis bussi, et kõigile veel kiired kallistused teha ja siis jälle bussist välja oma grupi juurde tagasi tormata) ega ka Lüneburgi omi ära saates. Mitte, et nad mulle meeldinud ei oleks. Mulle meeldis Andrese ja Villega Auras võidu ujuda. Mulle meeldis Tabeaga asjalikku juttu ajada. Mulle meeldis olla vahel see tüütu eestlaslest päikseke, kes oma energiaga (tegelikul pole mul aimugi, kust see energia tuli, sest magada ma sel nädalal küll ei jõudnud) teistelt naeratusi välja pressis. Mulle meeldis Caitliniga rääkida ja igasuguseid totraid sõnu õppida. Mulle meeldisid nad võrdlemisi palju. Lihtsalt, ju mulle siis tol hetkel ei tundunud see ära saatmine nii drastiline. We have Facebook!

Suudlevad Tudengid aka viimase õhtu õhtusöök 

Peale bussijaama käisime Kambjas, kus oli kümme tibu. Teadupärast pole tibude puhul võimalik eriti adekvaatselt otsustada, kes on kana ja kes kukk ning lõppude lõpuks tohib nende seas olla ainult üks kukk. Seega tegime oma pakkumised kanade-kukkede suhete osas. Vanaema pakkus 6:4 kukkede kasuks. Mina 7:3 kanade kasuks. Joosep 5:5 (sooline võrdõiguslikkus). Emme pakkus vist 6:4 kanade kasuks, aga ma pole päris kindel. Raudselt selgub, et on ainult üks kana ja üheksa kukke...
Lisaks sellele oli kõigile tibudele nimesid vaja. Osadele saime nimed pandud, osad jäid järgmiseks korraks. 





Saage tuttavaks - Paula. Selline pisike armas tibu, kes aeg-ajalt teistele tibudele selga hüppas ja paanikat tekitas või siis kätte võttes nokaga ennast sügavamale kaevata üritas. Ilus kõht oli tal ka. Ja kõverad jalad. Pealegi, see, et Paula tegelikult kukk on, oli väga ebatõenäoline, seega safe variant. 




Saage tuttavaks - Joosep. Kuna see oli ainus tibu, mis nägi välja nagu kindel kukematerjal, siis me otsustasime talle Joosep nimeks panna. Tähtsa näoga, kõigist pikem ja üleüldse täitsa armas. Ja oli väheusutav, et Joosepist võiks Josephine saada. 

Chick. 

Tibupilt

Seltskondlik tibupilt

Paula & Joosep (või siis Paul & Josephine)

Koju tulles otsustasin kooliasjad üle vaadata ja kitarri mängida. Nagu ikka, peavad kitarrikeeled just siis katki minema, kui sul oleks vaja väga harjutada, kui sul on parasjagu piisavalt aega ja eriti siis, kui kõik muusikapoed lähima tunni aja jooksul kinni pannakse. Istusin bussi peale, sõitsin Stanfordi, kus selgus olevat mingi kontserdisarnane asi. Vudisin Rüütli tänavale, kust sain keeled, aga kellelgi polnud aega neid vahetada. Kujutan ette, kuidas Karl rõõmustab, et ta ühe vasakukäelise kitarri uuesti keelestada saab, eriti siis, kui mul on kohe varsti eksam ja "Roosast elevandist" on näha ainult kahvaturoosa elevandipoeg. 


See on igatahes linnas käimise tulemus. Sain endale ühe pisikese kassipreili, kes viimased pool päeva mu tähelepanu köitnud on. Ta on üsna tagasihoidlik ja vaikne, aga kui vaja, siis mängib väga edukalt ja hammustab oma olematute kassikikudega. Nurr on ka, selline tagasihoidlik mopeedinurr koos uniste kiisusilmadega. Ja pool päeva on see neiu lihtsalt maganud. Vahetpidamata. Peale selle on ta paras memmekas, sest kui ta üksi jätta, hakkab ta miu tegema ja ei jää enne vait, kui on saanud riiete sisse pugeda. Hetkel kirjutan voodis blogi ja preili ronis mu hommikumantli sisse nurru lööma. Preilil on veel nime vaja, seega kui teil on häid ideid, siis võite kommentaare kirjutada.


Talle meeldib mind ninast hammustada :D

Wednesday, April 18, 2012

25


Gelato oli mu armastus esimesest lusikatäiest või midagi. Igatahes otsisin ma seda peale esimest külastust Itaaliasse igalt poolt miskit sarnast. Tuleb tõdeda, et mitte kusagilt ei saa sellist gelatot, nagu Itaalia tänavakohvikutest. Eriti Milaanost (?)

Tuesday, April 17, 2012

24


Sest et ma olin peaaegu ära unustanud, kui armsad on pisikesed kassipojad. Ja üleüldse kassid, kes kodus ringi tatsavad ja tagasihoidlikult käpaga patsutavad. Ja see on wonderful, kuidas nad "miu" teevad.