Pages

Saturday, March 3, 2012

Soome kokkuvõte


Kui veel natuke rohkem kui nädal aega tagasi istusin ma koridoris kurva näoga ja ei tahtnud mitte kuhugi minna, siis täna Tartusse sõites on küll väga hea meel, et ikkagi Soomes ära käisin. Ma isegi ei tea, miks ma minna ei tahtnud. Põhjuseid on suhteliselt palju tegelikult, aga ma alustan otsast peale. Kuna mul on nüüd ka Anniina pildid, siis ma kirjutan ühe kokkuvõtva postituse koos hunniku piltidega :)

Reisi positiivsete külgede list oleks kordades pikem kui negatiivsete oma. Niisiis kavatsen ma lihtsalt kirjutada hunniku asju, mis mulle korraga sellest nädalast meenuvad.
Ma sain kohutavalt palju uusi toredaid sõpru, kellele saab jälle hunniku meile kirjutada. Eesotsas muidugi mu võõrustaja Anniinaga. Uued tutvused on lihtsalt nii mõnusad asjad, eriti lahe on, kui nad on from all over the world. 

Minu uueks hüüdnimeks selle reisi jooksul sai Borat. Nimelt olles vaadanud täpselt enne reisi Borati DVD'd, tegin ma pool reisi ajast lihtsalt Boratinalju. Mitte nagu, borati-borati nalju, vaid noh... Võimalikult viisakalt. Ma kujutan ette, et kogu seltskonnal oli minust reisi lõpuks päris kõrini, sest kui Paula jälle oma hõisetega peale hakkas: "King in the castle, king in the castle, I have a chair, I have a chair!" hüüdsid kõik ühtse koorina: "Paula, palun ei!" Aga vähemalt hoidsin ma grupi tuju üleval. Boratinaljad ei jäänud ainsaks lolluseks selle reisi jooksul. Juba esimesel bussisõidul prankisime magavat Ergot. Vahel tantsisime Eneliga rumbat, tsatsat ja valssigi, kui tuli kusagil kauem oodata. Andresega järgisime põhimõtet: "It's so good to be retarded, because afterwards it is SO good to be normal again!" Mul oli seltskonnas paar taksot, kellele selga hüpata ja kelle abil järgmisse sihtpunkti jõuda. Andres oli neist kõige kiirem! Kõige piinlikum tagantjärele oli vist viimase päeva lennujaamade lõik. Kajaani lennujaamas tegime väravas catwalki, sest Marko polnud kindel, kas ikka tasub Moekese kohta uurida, et kas me ikka oleme väärt. Helsingi lennujaamas ärandasime mingi suvalise käru ja kimasime sellega mööda lennujaama ringi. Kuna see väsitas pikapeale ära ja meil oli lennujaamas siiski 5 tundi aega, võtsime kamba kokku ja filmisime kogu sõitu. See oli lihtsalt imeline, meist saaksid kõige paremad Hollywoodi filmide action-klippide filmimehed! Ka sellega ei lõppenud meie totruste jada. Väravas, kus oli hunnik eestlasi, mängisime Funky Chicken mängu (kõige piinlikum mäng ÜLDSE!) ja kuulutasime kõigile, et me oleme Valgast. Kui me lennukile kõndides kaerajaani tantsima hakkasime, keelas üks proua meie rõõmu, mispeale meie mõtlesime, et peaksime oma repertuaari laiendama ja kaerajaani asemel näiteks kamaarinskajat tantsima, et ka venelastest kuulajaskond meiega rahul oleks. 
Mu võõrustajad igatahes arvasid, et mind tuleb seal olles 5 kilo raskemaks sööta. Niisiis hoolitsesid nad selle eest, et ma võimalikult palju sööks. Kuidagi ma igatahes hakkama sain ja tulemuseks kaalungi ma 2 kilo rohkem. Ja kõige ägedam osa sellest polnud mitte väga head toidud, vaid see, kuidas Eneli sulas, kui ma talle rääkisin, mida ma jälle süüa sain! 
Omapärane kogemus oli ka shoppinguaeg Kajaanis. Vallutasime Eneliga esialgu H&M'i, aga kuna poisid tüdinesid sellest kiiresti ära (ülla-ülla), siis ma läksin nendega koos Ergo emale kingitust otsima. Lõpuks aitas Ergo mul saapaid valida ja kingituse saime ka. Hüppasime Hesburgerist läbi ja olime niisama suure linna inimesed (Kajaani siiski!)
Põnev oli see reis ka soome keele kursuse poolest. Kuigi mu firmalauseks on ja jääb: "Pelastusliivi on istuimen alla," dešifreerisin ma õhtusöögilauas alati Anniina isa soomekeelset teksti. Vahel sain aru, vahel küsisin segase näoga Anniinalt tõlget. Siiski, kõik ei ole soome keeles nii nagu tundub. Ärge kunagi öelge soomlastele, et te Eestis kulli ja kirja viskate. Not a very good idea. Ja kui te Soomes oma pulmadest rääkima hakate, siis nad hoiavad kahe käega peast kinni ja tunnevad sulle kaasa, sest soome keeles tähendab see hoopis probleeme. 
Aga kõige tähtsam selle reisi juures oli siiski seltskond. Mul oli wonderful time Eneliga, kes on lihtsalt nii armas, et ta kogu nädala vältel mu virinad selle üle, kuidas ma koju igatsen, ära kuulas ja mulle aeg-ajalt isegi patse punus! Ja üleüldse on ta ilmselt kõige parem õpilasvahetuse kaaslane, kes leidis sel reisil oma elu mõtte! Aachenini? Torinoni? Ja ehk saan ma veel Markoga ka ühel reisil olla, sest kes teine suudaks mu nalju nii kannatlikult taluda ja veel pealekauba ise nii hästi nalja teha, kui mitte Marko. Ja lisaks sellele on Markol kõige sügavamõttelisemad mõtteterad ;) Ja otseloomulikult mu armas Panda-Helina, kellega oli lihtsalt nii hea vahepeal rääkida ja kes saab suure aukummarduse selle eest, et ta lagritsat sööb. Andres saab suure karika selle eest, et ta suusavõistluse kinni pani ja Ergo veel suurema selle eest, et ta Andres 1,5 kilomeetrise lõikamise pärast veel vihkama ei hakanud :D Ja Andresel on siiski kõige nummim komminägu ja tuleb tõdeda, et reisi lõpuks teenis Andres ära kutse minu ja Eneli sünnipäevale!

Don't bang, see on lihtsalt nii boss pilt, et duckface on dark matter :D

Niisiis jah... see reis oli väga väga super, kui välja arvata see suur igatsus. Kõik muu oli väga viis pluss! :)

No comments: