Pages

Sunday, March 11, 2012

now you see me now you don't

Paula otsustas mingi päev, et ta läheb laupäeva hommikul päikesetõusu pildistama. Praegu on see füüsiliselt kergem kui suvel, sest päike ei tõuse kell neli hommikul vaid niiumbes seitsme paiku. Mingil hetkel jõudis see idee ka Joosepini, kes arvutas, et ta jõuaks ka hommikul minuga päikesetõusu pildistama tulla. Või vähemalt tulla ja lihtsalt moraalseks toeks olla või miskit. 10. märtsi hommik osutus erinevalt kõigist teistest imeliste päikesetõusudega päevadest sombuseks ja lumiseks. Ehk siis juhtus nii, nagu ikka juhtub, kui pildistamist ette planeerida. Mulle tundub aina rohkem, et ma peaks oma energiavarud kokku võtma ja spontaanseid fotovisiite loodusesse tegema. 

Pühendaks selle pildi Helinale, kui ta mu blogi loeks, sest see on PANDAPILT :P

Ma lihtsalt vahemärkusena mainin, et pärast seda kui mu eesti keele õpetajaks sai Kaar, tunnen ma ennast tõelise idioodina keele kohalt. Ma ei julge ühtegi asja kirjutada ja aeg ajalt vaatan reeglid keeleõpikust üle. Just in case! 

Aga ega Paula ja Joosepi fotohommik mingi tühja-tähja pärast metsa minna ei saa. Positiivne külg oli näiteks see, et kui ma kodust jõe äärde kõndisin, ei näinud ma ühtegi autot ja kõik oli üleüldse Paltamolikult rahulik. Pilte me siiski eriti ei teinud, nagu arvatagi võis. 


Lõpuks lõpetasime seal, kus tavaliselt: Coffee Inis. Ja pärast seda vallutasime oma geniaalsusega Tasku, mis oli ka väga fun :D Joosep ja mütsid on alati suhteliselt priceless. Ma tahtsin talle läkiläkit ka pähe panna, aga ta jooksis poest välja. Still in progress (fotojaht 2012). Keijut nägime ka. Ja kaubamajas nägime mingit moeshow'd või mingit osa sellest at least. 

Ma lihtsalt pidin

Ja pärast seda kõike käis Marcus külas. Kõige põnevam osake meie majast on alati kitarr. Või siis kelder. Kitarr on kättesaadavam, kui nüüd õigesti sõnastada. Mingi aja me joonistasime ja ma vaatasin seda eesti supermodellide saadet, mis tundus nagu... Way too much drama. Aga kui te just küsite, kes mu lemmik on, siis ma ütlen Keiu, sest ta oli ilma meigita täitsa arvestatav, meigiga väga ilus, oskas korrektselt eesti keelt ja tundus piisavalt enesekindel ja natuke ülbe, et seal ellu jääda. Ja ta nägi välja, nagu ta teaks, mis ta sealt tahab.



Raamatutest eelmis blog lõpetuseks veell nii palju, et pärast seda kui ma selle skandaalse romaaniga ühele poole sain, sai minu öökapi raamatuvalikust keemiaalase materjali hunnik, mis tuleks läbi uurida. Eile üritasin sellega tegeleda. See ei tundu õnneks nagu mingi bioloogiaõpikute lugemine, mis üldse ei edene. Keemia on huvitav. Enda üllatuseks avastasin, et suurt osa jutust on mu füüsikaõpetaja meile rääkinud. 

Igatahes, ma nüüd lähen harvendan oma mahukat to-do listi homseks või miskit ;)

2 comments:

Anonymous said...

aeg-ajalt kirjutatakse:D

Paula said...

oeh, sellest ma olen teadlik isegi :D
ma tänan :D