Pages

Tuesday, March 20, 2012

Kuidas Paula katsetel käis...

Ettevaatust, see postitus on VÄGA pikk. Ja pildid on enamuses suhteliselt suvalised :)

Pühapäeva õhtul jätsin ma tsivilisatsiooniga varakult hüvasti ja pugesin voodisse oma katseteks vajalikku iluund magama. Hommikul ärkasin küll varem, kui vaja oleks olnud, aga vähemalt oli mõnusalt aega hommikukohvi jaoks ning kiire ajavormide kordamise jaoks. Siis istusin bussi peale, kuulasin ülbe näoga metalit ja vaatasin aknast välja, vältides kõiki vanemaid inimesi, keda mu muusika häiris. Too bad. Ma läksin katsetele, mul oli vaja omandada hommikune metalidoos.


Kesklinnas nägin Aveliisi, Viivikat ja Oliveri, kes läksid tol hommikul Treffneri katsetele. Samal ajal otsisin mina oma Härmasse viivat bussi number 20, mis lõpuks ka tuli. Katsejäneseid oli seal päris palju. Heh... Eriti irooniline, kui sa katsete hommikul jänest sõidad. See on nagu puhas katsejäneslus ju. Okei, ma ei kaldu teemast kõrvale.
Sorry, aga see coca-teema on jälle out of control :D

Miinakad olid oma süsteemi väga mõistetavalt korraldanud. Fuajees oli poolteist meetrit paberit koos nimedega, kust tuli leida enda klass. Vahel on hea, kui su perekonnanimi algab A tähega, ei lähe otsimiseks palju aega ega midagi. Läksin klassi, istusin tagumisse pinki maha, ladusin asjad lauale ja ootasin. Kutsuti kõik hanereas dokumenti näitama. Sealt otsiti nimi üles ja paluti kohale tagasi istuda.
Mu lugemislist nüüd, kui katsed läbi on

Seletamine tehti enne kella kümmet ära ja alustada sai ilusasti õigel ajal. Aega oli kaks tundi. Matemaatika test tundus vähemalt mulle umbes nagu erinevate raskusastmetega test, aga raskusastmed on segamini aetud. Tegin mingi suurema osa ära ja panin testi kõrvale, et inglise keele testi uurida. Nagu ikka, ajavormid, tuletamine, küsimused, prepositions ja fraasid. Ükskõik kui õigesti või valesti, aga ära ma ta tegin ja asusin uuesti matemaatika kallale.
Eu, vaadake, mis mu silmaga toimub.

Kui mul oleks pool tundi rohkem olnud, oleks ma tulnud selle peale, et esimene võrrand võrdekujuliselt lahendada ja et see mõttetu püstprisma välja mõelda. Aga ei olnud, seega tulin ilusti tulema. Kõndisin Treffneri juurde ja ootasin Joosepit. Nägin päris palju tuttavaid, kellest osad ütlesid, et nad ei osanud midagi ja teised jälle, et täitsa enam-vähem läks. Sain mingite Treffneri poistega tuttavaks, kes soovitasid mul kindlasti loodusharusse tulla ja üritasid niisama jutu peale saada.

Lõpuks tuli Joosep, kelle põhiline kommentaar kõige kohta oli: "See oli nii basic!"Ma küll ei hakanud ta suurt roosat mulli sellest, kuidas Treffneri katsed ongi väga lihtsad ja põhilised asjad, lõhkuma ega talle selgeks tegema, et kuldpeadele ongi Treffneri katsed basic... Igatahes, tegime ühe kohvi Kaubamajas ja rääkisime võrdekujulisest võrrandist. Just nimelt sellest, millega mina püstihädas olin ja mille Joosep vaatamata topeltmurrujoonele hoobilt ära lahendas.

Õhtul ei tulnud mu füüsika, bioloogia ega keemia kordamisest midagi välja ja kuigi ma normaalsel ajal voodisse sättisin, siis magama jäin umbes kesköö paiku. Ja vähe sellest, kell 4:32 ärkasin ma üles ja nagu iga viimne luu mu kehas valutas. See on väga rõve tunne. See tuletab sulle meelde kõik 16 kipsi, milles sa olnud oled ja annab teada sellest, et õues on mingi vastik ilmamuutus. Ma isegi ei tee nalja. Uuesti magama ma otseselt ei jäänudki, oli mingi vahepealne seisund. Ja enne kella kaheksat vedasin end voodist välja.

Tegin kiire võiku ja hommikukohvi, panin keemiaõpiku kotti ja läksin Kirsi poe juurde, kus sain Frediga kokku. Rääkisime mõlemad eelnevast katsekogemusest, kes Miinast, kes Poskast, ja lõpuks jõudsime Treffneri ette. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minus on suutnud kõikide treffneristide ja muude tegelaste jutt tekitada mingi suure kurja varju Treffneri hoone ees. Nagu... BOOOOOOYAAH, SEE ON TREFFNER, YOU'LL NEVER GET HERE. Midagi taolist. Sisse me ei saanudki, sinna hakati lubama alles 5 minutit enne kümmet, seega me Frediga trippisime Kaubamajja kokat ostma.

Lõpuks hakati sisse laskma. Alguses humanitaarid. Siis looduslapsed. Jälle humanitaarid. Klass klassi järel. Jälle looduslapsed. Kas on veel humanitaare? Vahel hüüti, et vabariiklikele olümpiaadidele pääsenud saavad siseneda kõrvaluksest *natchnatchwinkwink*. Veel looduslapsi? Palju trügimist, õpetaja sai aina vihasemaks. Ja lõpuks öeldi: "Noh reaalid, läheme sisse," ja loeti kõik järjest ära, "...üksteist, kaksteist, kolmteist." Nagu vange, ma isegi ei liialda. Meie, esimesed õnnelikud reaalid, kes sooja said, veeti auditooriumisse. Seal peeti meiega pool tundi mõistujuttu selle kohta, kuidas kuhu midagi kirjutada tuleb ja milliste tähtedega. Ma tean küll, et meist keegi veel treffneristide nimekirja ei kuulunud, aga ega me selle pärast kohe mingi ajupeetusega pole.

Ankeedid, küsitlus tulevikuplaanide ja vaba aja kohta, tunnistused, õpilaspiletid. Erinevalt Miinast, kus õpilaspiletitelt vaid nimi maha loeti, kontrolliti Treffneris kõik näo järgi läbi. Ma reaalselt arvasin, et nad löövad mind sealt välja ning süüdistavad identiteedivarguses, sest mu õpilaspileti pilt ja mina tänasel päeval oleme sõna otseses mõttes öö ja päev. Aga ilmselt on neil õpilaspiletitega kogemusi ja nad on harjunud sellega, et kolme aastaga võib üks tänapäeva teismeline tüdruk poole väiksemaks muutuda, juuksevärvi umbes kolm-neli korda muuta ja päevast meigikogust niiumbes kahekordistada. Välja nad mind ei visanud. Hää seegi.

Siis korjati tunnistused kokku ja kästi ankeet pooleks rebida ning üks pool endale jätta. Mingi väga viisakas tüdruk, kelle tunnistusel olid kõigi kolme veerandi peale absoluutselt kõik viied, pidi muidugi pilli lõhki ajama ja oma liigorganiseeritud pinalist käärid otsima. Rebimist ma oskan, kui see kuidagi mu võimalusi suurendama peaks. Poiss, kes minust paremal istus, ei saanud üleüldse aru, mis selle ankeediga tegema pidi. See lõppes sellega, et üks kurja näoga mees haaras ankeedi enda kätte, rebis selle pooleks ja tormas koos tunnistusega järgmise rea juurde.

Aga ei, ka siis ei lastud meil alustada oma imelisi sisseastumiskatseid. Saime värvilised lipikud oma teise eelistuse kohta. Ma isegi ei viitsinud süveneda, mis kell ma oma põhitestiga siis ühel pool pean olema ja millal mulle see keemia ning bioloogia teadmistekontroll nina ette potsatab. Chill.

Lihtsusta avaldis. Mul ei tulnud esialgu meelde, kuidas selle märgimuutusega murru ees käis, aga kui ma kolm korda mingi kuubiga tulemuse saanud olin, sähvatas mul äkki mingi mälestus Tõnnsoni tunnist, kus me midagi analoogset tegime. Kordinaatteljestikku joonestatud viisnurga pindala leidmine kujundite kaupa, mu lemmikülesanne. Protsent arvust x, väga ilusad juurealused numbrid ja ei ühtki arvu a'la 4,0357688.

Eesti keele test oli ka üsna kerge. Kirjuta lünka täht või siis ära kirjuta. Basic, tõesti oligi basic. Kui ma sellega peaaegu ühel pool olin, jagati laudadele reaalharu test. Mingi veidralt lihtne võrrand, tabeliga tekstülesanne, nurga leidmine ja nii edasi. Ma tõesti ei tea, kas ma olin tõesti nii loll, et tegin kõik valesti või te kõik suutsite mu ootused nii üles kütta, et ma kujutasin Treffneri testi ette sellise numbritejadana, mille iseloomustamiseks sobib selline tagasihoidlik "impossibru!"


Kui ma oma reaalimataga ühel pool olin, asusin füüsika kallale. Tuleb tõdeda, et see oli ka üsna ootuspärane. Ma just vaatasin õpikust üles, et tunde järgi seletatud valem Q= λ*m tõesti tähendab sulamiseks kulunud soojushulka ja λ tõesti väljendab sulamissoojust ja sulamissoojuse ühik tõesti on J/kg. Vot siis, kui hästi. Vällik oleks mu üle uhke ehk isegi!


Kui ma selle paljukardetud reaalitestiga ühel pool olin, avastasin, et mul on veel tund aega aega oma loodusharu testi jaoks. See oli väga meeldiv. BIOLOOGIA ja KEEMIA, seisis suurelt testidel. Ma alustasin keemiast, see tundus südamelähedasem vist. Ainerühmad. Alkoholid. Vahepeal ma kusjuures avastasin, et noormees mu kõrval pusis veel põhitesti esimese ülesande teise avaldisega. Ma peaagu tundsin, et ma oleks tahtnud talle öelda, et märgivahetus muudab märgid nimetajas. Aga siis meenusid mulle mingid väga karmid sõnad sellest esimesest pooltunnist: "Teie kõrval istuv inimene on teie suurim vaenlane!" Mulle ta küll vaenlasena ei tundunud. Ta tundus täitsa tore. Ta naeris vahel omaette ja ta klõpsutas ülearu pastakat, aga ma ei nimetaks teda küll vaenlaseks. See liigorganiseeritud preili mu kõrval läks ka lõpuks närvi ja hakkas laua peal sõrmedega trummeldama. Ma rohkem ei jälginud, sest mulle meenus esimesest pooltunnist veel see beebiroosa leht õpetajate laual, kuhu kõik tabatud kõrvalekalded koodidega üles märgiti. Ma isegi ei vaadanud maha nende pealt. Ma olin mõttes seltskondlik. Ma kirjutasin ankeeti ka ju, et ma olen hea suhtleja. Mis teha noh!

Keemia polnudki nii hull. Kui seal ees oleks olnud Sixten, oleks ta aineklasside vahelised reaktsioonitüübid meile tahvlile kirjutanud ja siis ma oleks osanud kohe paugust selle vaskhüdroksiidi ka konstrueerida, aga ilma tabelita läks lihtsalt ebamugavalt kaua aega. Oksüdatsiooniastmed, reaktsioonivõrrandid, redoksreaktsioonid. Tere bioloogia!
Tsau ennnu :D

Kui ma seda bioloogia testi alguses vaatasin, siis mul tekkis küll selline tunne, et "kallis kes-iganes-sa-selle-koostasid, me tõesti pole ajupeetusega!" Tõmba maha vale vastus ja põhjenda valikut. Kilpnääre, ajuripats, käbikeha, süljenäärmed, neerupealsed. Sama hea oleks nagu küsida: Milline järgnevatest ei kuulu tähestikku - A, B, C, põrsas, D, E. Võib-olla sain ma millestki valesti aru. Ja siis oli seal veel ülesanne, kus tuli linnud-imetajad-muud asjad õigetesse tulpadesse jaotada.

Ja siis ma tulin tulema sealt. Kolm tundi istumist oli üsna jõhker ja mul käis pea ringi sellest alguses natuke, aga polnud hullu, mul oli kotis kokat. Läksin välja, kohtasin oma treffneristidest sõpru, kes küsisid, kuidas mul läks. Selle aja peale olid nad muide svipsis juba. Ma ei tea, kas see ongi normaalne pärastlõuna ühele Treffneri loodusrebasele, aga ju ta siis on.

Läksime Joosepiga kinno. Ta rääkis mulle oma vestlusest, mis tuletas mulle meelde, et mina pean ka ju võib-olla oma asjalikkust veel mõnel vestlusel tõestama. Kinno sattusid muide mu uued loodussõbrad ka. Vaatasid sama filmi, mis meie. Seda ''tõsielul põhinevat'', kus üks kutt Marsile satub. Ärge minu käest filmiarvustust küsige, ma ei ole sisust kuigi informeeritud. Pärast nägin Marist ka. Ja siis chillasime veel natuke ringi.

Niisiis. Ma siiralt loodan, et vähemalt üks neist koolidest tahaks mind eeloleval sügisel oma õpilaste nimekirja ja ma annan teile sellest lähiajal teada ka. Ja kuidas teil katsetel läks? :)

1 comment:

ennnu said...

Oh kui pikalt ma seda postitust ootasin, uskumatu kui kaua!

Igatsein neid teksapükse, mis mul seal pildil jalas on. R.I.P Eneli püksid

Ei olnud üldse pikk postitus ju, ma mõtlesin, et pikem veel :)
Ei tea kuidas seda pilti nimetada, seega ütlen et mulle meeldib kõige rohkem kuues pilt.