Pages

Friday, March 9, 2012

bittersweet memories

Kas te teadsite, et ma peaaegu ei loegi raamatuid? Asi pole selles, et mulle ei meeldiks lugeda. Kui mulle harva mõni raamat kätte satub, siis ma loen seda vahetpidamata igal pool seni, kuni see läbi on. See tähendab, et ma tõesti kannan seda suhteliselt koguaeg kaasas ja loen seda bussis, matemaatikatunnis pärast ülesande lõpetamist, muusikakoolis enne tunde või siis lihtsalt poole ööni voodis. Seega ei saa põhjuseks tuua seda, et mulle lugeda ei meeldi. 

Eilsed :)

Ma polegi tegelikult aru saanud, miks ma nii vähe loen. Me arutasime seda mu vanaemaga ja jõudsime üsna loogilise järelduseni ehk siis täpselt selleks ajaks, kui esimestes klassides "Jussikese 7 sõpra", "Kollane autopõrnikas" ja "Esimesed triibulised" kohustusliku kirjanduse nimekirjas olin, kukkusin mina trepist alla, sain kahte selgroolülisse mõrad ja istusin kodus, avastades arvutimaailma. Tegelikult ma ei istunud, kui täpne olla. Ma nimelt ei tohtinud tol ajal kaks kuud istuda. Seega ma enamasti seisin arvuti ees. Mu isa tegi mulle sellise kõnepuldisarnase asja, mille peal ma õppisin ja tegin igasuguseid asju. Ja nii ma jäingi ilma kogu sellest lugemispisikust ja sain hoopis arvutipisiku. 


Selle eest hakkas mulle matemaatika kohutavalt meeldima ja mu vanaema võib teile väga värvikaid lugusid rääkida sellest, kuidas väike Paula kõik töövihikud läbi ja lõhki ära oli lahendanud ning kuidas vanaema mulle tehteid aina juurde nuputas. Ristsõnu lahendasin ka suurtes kogustes. Ja sudokusid. Mu ema ostis mulle kunagi mingi sudokumasina, mis sisaldas lõputus koguses sudokusid erinevate raskusastmetega. Nagu gameboy, aga sudokude jaoks ;) 

Mihkel võttis päikest ühiskonna tunnis pärast seda kui me olime 12765342 korda ühte ja sama juttu koduse töö näol kuulanud.  

Ma üritan mitte teemast kõrvale kalduda ja jätkata raamatutega. Üks põhjusi, miks ma vähe raamatuid loen, on see, et mul lihtsalt pole kuigi palju aega. Samas loll on see, kes vabandust ei leia ning ajalugu näitab, et kõige jaoks on võimalik aega leida. Ja üks peamisi põhjuseid on lihtsalt see, et ma tean raamatutest nii vähe, et ma ei oska kusagilt oma lugemisorgiaga alustada. Sellest tulenevalt olen ma kohutavalt tänulik inimestele, kes mulle aeg-ajalt mõne raamatu nina alla pistavad ja ütlevad, et on hea. Siis ma jälle loen ja mõtlen, et miks ma nii vähe loen. 


Näiteks 2010. aasta septembris rääkis Oskar mulle Roone Roosti raamatust "Mis sul Viga on?", mille ma lõpuks raamatupoest koju tassisin ja millest sai mu lemmikraamat. Koos selle raamatuga vedasin ma koju ka "Nullpunkti", mida oli hästi tagasihoidlikult ja vaikselt soovitanud mu eesti keele õpetaja. Ta nimelt ei julgenud suure kisa-käraga meile peale suruda seda, sest see on natuke liiga julm ja ebatsensuurne ja muud sellist. Kõlas nagu hea raamat vist, mitte roppuste, aga selle õpetaja antud lühikokkuvõtte põhjal. Mõni aeg hiljem soovitas Oskar mulle jälle ühte raamatut, milleks oli Cris Kala "Ebaõnnestunud". Ka selle lugesin ma läbi, kiiresti kusjuures, nagu eelmisedki. Sinna vahele võib mahutada veel paar Petrone reisikirjeldust ja hästi natuke Sarah Desseni noorteromaani, mida ma vaatamata kohutavalt heale keelekasutusele ja ilusatele piltidele liiga magusa või igava (ma ei mäletagi) sisu pärast läbi ei jõudnud. Isegi "Videviku" esimese osa olen ma läbi lugenud. Selle tõi mulle kingitusena haiglasse mees, kelle krundil ma oma vaagnaluu pooleks olin kukkunud, kui ma oma kuute nädalat haiglas veetsin. Raamat ise oli way-too-sweet-ja-boring. Aveliis soovitas mulle mingi hetk Conradi "L.A. Candy't", mis mulle ka täitsa meeldis. Joosep soovitas mulle hiljuti "Suure vankri armukest", mis oli, üllatus-üllatus, ka väga hea. 

SOOME

Niisiis, neid raamatuid, mis mulle endale kusagil poeletil või ma ei tea kus silma on hakanud, on ülimalt vähe. Joosep andis mulle Sass Henno "Mina olin siin". Ma olen katkendeid sellest filmist näinud, aga mitte kogu tervikut. Ja raamatust polnud mul ilmselgelt aimugi, eksole. Igatahes ma olen seda kolm päeva igal võimalikul vabal hetkel lugenud ja see on väga hea. Mind muidugi ei üllata, sest ka kõik teised kellegi poolt soovitatud raamatud on väga head olnud. 


Ma isegi ei tea, miks ma sellest kirjutasin, aga vähemalt saite ühe deeptalk blogi, mis on viimasel ajal rariteet. Lähen nüüd loen seda Henno raamatut edasi. Ja homme hommikul lähen pildistama, seega kui hästi läheb, saate pika blogi ;) 

tsaukisau :)
ja tsaukisau uutele followeridele ka :)

7 comments:

Liis said...

minu arust on sellised raamatud, nagu "must vares" ja "sefiirist loss" väga head, ja neid võid ka lugeda ;)

Paula said...

Jätan meelde :P

Anonymous said...

"Näljamängud" on hea raamat.

Paula said...

Tean, mõtlesin isegi postituses mainida, et on mõttes see millalgi ette võtta ;)

Anett said...

Tundub nagu sa muud ei teekski kui ainult kukuksid kuskil ennast katki. :) Muidu väga hea blogi.

Paula said...

Oli aeg, kus see oligi umbes nii :D Praegu ei harrasta enam väga :D
Aitäh sulle :)

Eva-Maria said...
This comment has been removed by the author.