Pages

Saturday, March 24, 2012

BICYCLE, BICYCLE, I WANT TO RIDE MY BICYCLE!

Kas ma olen ainus, kellel peale juuksuris käimist on tunne, nagu pool juustest oleks maha lõigatud, kuigi tegelikult võeti neid ainult paar sentimeetrit lühemaks? Igatahes nutan ma oma kui tahes katkisi otsi alati taga nagu segane. Ning jah, ma käisin täna juuksuris ja astusin selle raske sammu, lasin otsad maha lõigata. Niuks. 

Peale juuksurit sain Aveliisiga kokku. Käisime pitsat söömas ja vaatasime Moekest algusest lõpuni. Hästi palju tuttavaid ja hästi palju ilusaid inimesi. Võitjad olid tegelikult auhinda väärt, arvestades kui palju vaeva nad näinud olid. Ja üleüldse suhteliselt sweet, et noored nii palju mässata on viitsinud. Peaks ka kunagi osa võtma siiski ja ära käima seal. Kui viitsimist ja aega oleks ainult...

Muidugi me kritiseerisime kõiki, alustades kõnnakust ja lõpetades õlgadega. Mingi hetk läks jutt Treffneri katsete peale ja selgus, et meie kõrval seisnud noormees oli samuti Treffnerist. Seega ta naeris ja kritiseeris edaspidi koos meiega. Tuli välja, et meil on ühiseid tuttavaid. Alustades Anni ja lõpetades Robiniga. 

Ilusast kevadilmast polnud Moekese lõpuks küll mitte miskit järel. Vihma sadas ja jõhkralt külm oli. Kuna ma olen nüüd iPoditu ja MP3'etu, siis ma olin väga õnnelik, et herr Joosepi mälukaardil nii head muusikat leidub ja kuulasin terve kodutee vältel Queeni. Kui keegi nägi ühte veidralt õnnelikku noort neiut kusagil õhtul kusagil siinkandis, siis see oli Queeni kuulav Paula, jah!

Preili oli ilus.

Minu lemmikutest rääkides.. Moekesest rääkides.. Mulle meeldis vanema vanusegrupi teine koht. Ma ei mäleta ühtegi kollektsiooni nime kahjuks. Te peaks considerima lihtsaid ja löövaid nimesid. Ainsad, mis meelde jäid olid Dusk To Dawn (?), mis oli vanema vanusegrupi võitja (me ristisime nad unicorn'ideks, aga nad olid täitsa viispluss) ja Miraaž, mis oli mingi veider ja veidi igav esitus. Üks asi, mille osas Kärolil väga õigus oli: Shate tantsijad andsid endast nagu väga palju, et oma kollektsioonile efektne algus anda ja mängisid kõik oma poosid ja liigutused välja ja siis tulid mingid uinamuina modellid, kes lihtsalt valgusid mööda poodiumi mingi unelauluga laiali. Niiet ma hindaks kõige rohkem neid, kes nagu teadsid mida nad teevad ja jätsid sellise mulje, et nad actually elavad. Mitte, et mul endal mingi kõva catwalki kõnnak oleks, trololololol, EI. 

Kes iganes neid õhupalle paigaldas, mu sügav kaastunne :D

Nende õhupallidega meenus mulle mingi algklasside kunsti kodune töö, mille ajal ma puudunud olin ja pidin selle järele vastama. See võis tegelikult olla ka põhikooli algus, aga vaevalt see eriti tähtis on hetkel. Me pidime tegema õhupallist kala, katma selle soomustega, joonistama näo ja siis tegema mingi fierce'i krepp-paberist saba. Igatahes, nende õhupallide paigaldamine võis ilmselt kujutada endast sama tüütut tööd, kui pikliku õhupalli peale fooliumist soomuste kinnitamine. Ainult, et mina tegin seda Momendiga ja nemad ilmselt nõela ning niidiga. 


Õhtujuhid olid muidugi väga tublid, et nad üritasid kohtunike otsustamise ajal aega parajaks teha, aga see oli väga kohutav, kuidas nad lõpuks üksteise hommikusöögist ja muust täiesti seosetust rääkisid. 
Ahjaa, Andres ja Elis nägid superhead välja, tuleb ära mainida! Greete ka! 

No comments: