Pages

Saturday, March 31, 2012

8


Milline üllatus, eksole? Kuigi ma otsustasin mõni aeg tagasi, et ma piiran oma Coca-tarbimist, tegelikult lõpetan selle üldse mõneks ajaks ära, siis nagu viimasel ajal on selgunud, ei tule sellest suurt midagi välja. Paula on täpselt alguses tagasi. Samas olen ma kuulnud, et Paula tunnusmärgid ongi blogi ja koka, seega võib-olla oleks vale Cocast lihtsalt päris lahti öelda. Kui aus olla, siis ma ei mäletagi, kuidas see kokamaania alguse sai. Ilmselt oli see mingi juhuste kokkulangemine. Ja kõik on millekski hea, niisiis isegi kui see Coca mu meditsiinilises mõistes hävitab, siis vähemalt olen ma õnnelik ja punkt :D


le fat kitty

Alati on midagi, millest blogi kirjutada, aga vahel pole lihtsalt mingit tuju ega motivatsiooni. Sel juhul ma paar päeva ei kirjuta, aga siis ilmuvad mulle silmade ette need toredad, kes ilmselt pikisilmi uut postitust ootavad ja ilmselgelt on nende eesotsas preili Läte. Seega, Eneli, here it goes.



Koolis ei toimunud viimasel kahel päeval midagi väga erilist. Ajaloos vaatasime ühte head filmi Põhja-Korea kohta, geograafias oli kontrolltöö, füüsikas alustasime astronoomiaga ja reedel toimus saksa keele olümpiaad. Järgmine nädal tuleb vist suhteliselt harsh, aga ma mõtlen sellele homme, kui ma koju jõuan.

Üks paks sõbralik kass vol 1

Hetkel olen Tallinnas. Käisime täna jalutamas, kokku tuli midagi 13-14 kilomeetrit vist, kui ma õigesti mäletan. Eile tassisime Vapiano koju ja mängisime terve õhtu Imagot. Ühesõnaga on väga fun ja chill olnud. Homme hommikul vean ennast mingi varase bussi peale.
Üks paks sõbralik kass vol 2

Friday, March 30, 2012

7


Füüsika on see aine, kus mul on jooksvaid hindeid kolmest viieni. Ja seda puhtalt selle pärast, et mulle meeldib selle tunni teoreetiline pool. Mulle meeldib kuulata juttu tuumapommidest ja -reaktoritest, mulle meeldib kuulata kogu seda tarka juttu astronoomiast ja isegi radioaktiivsusest. Tegelikult meeldib mulle ülesanedeid ka teha, aga neid me teeme lihtsalt väga harva. Asi on lihtsalt selles, et Vällikule meeldib kontrolltöös küsida neid asju, mis on minu jaoks täiesti ebatähtsad. Ma võiks sinna kirjutada kõigest muust, aga mitte sellest, kus tekib valgus. Aga ilmselt on Vällik aru saanud, et ma olen lihtsalt preili Adamson, kes huvitub faktidest. Ja üleüldse olen ma teadlik, et kogu mu füüsikateadmiste pagas ilmselt ei vasta sellele, millele ta kõigi standardite järgi vastama peaks, aga vahet pole. Mulle meeldib füüsika. Ja pilt VÕIB olla eksitav, Coca-Cola pudeli pärast, aga tegelikult on see mu sweet füüsikaklass, kus me Eneliga meeletult produktiivseid tunde veedame. 

Thursday, March 29, 2012

6


Ma tean, et eelmised 5 olid eesti keeles ja see on nüüd ühtäkki inglisekeelne, aga sellel on väga lihtne seletus. Ma tegin endale geograafiatunnis selle patsi ja mõtlesin, et see on another hea idee photo challenge'iks, sest punkt üks, see on see, mida ma oma igavatel hetkedel teen: punun oma juukseid patsi. Vahet pole, kas kalasabasse, prantsuse patsi või teen lihtsalt hunnikus pisikesi punupatse. Midagi sinna poole ma igatahes tegema kipun. Ja punkt kaks, mulle lihtsalt meeletult meeldivad need. Vahet pole, kelle tehtud või kelle peas. Eriti mõnus on siis, kui Eneli tehtud ja minu peas ;) Aga üldkokkuvõttes otsustasin ma just selle geograafiatunni ajal, et ma postitan ühe punupatsipildi täna. Ja kui nüüd ringiga inglise keele juurde tagasi tulla, siis see on puhtalt selle pärast, et need seitse minutit tunni lõpust ei suutnud ma leida ühtegi mõistlikku eestikeelset vastet sõnadele "braided hair". Punupatsid kõlas natuke valesti, sest sinna alla lähevad kõik waterfallid, french braidid, kalasabad jne. Punutised ei ole just ilusaima kirjapildiga sõna, mida ma näinud olen. Palmikud tuletavad mulle käsitöötunde meelde. Seega, sorry, aga ma lihtsalt pidin kirjutama braided hair. Ja see on tõesti mu uus juuksevärv, jah. See on eest selline veider roosakas-lillakas. 

Wednesday, March 28, 2012

nymphadora

Üldiselt jaotuvad Paula päevad headeks ja halbadeks. Emotsioonide poolest. Ehk siis liigitamine käib selle emotsiooni järgi, mis on tugevam. Ja emotsioonid olenevad koolist, teistest inimestest, ilmast, sellest, kuidas mu juuksed hoiavad... Kõigest. Ja iga hommik nullib eilse tulemuse ära.
Niisiis hommikune muusikatund ei tekitanud mingit emotsiooni eriti. Ma vaatasin oma uusi keemiaülesandeid ja laulsin niisama aeg-ajalt kaasa.

Matemaatika oli muidu täitsa tavaline. Mõnes mõttes isegi väga positiivne, et mul tulid ülesanded ilusasti välja ja muidu oli ka kõik hästi. Aga tunni lõpus sain teada, et ma pean reedel tundi andma. Mitte, et ma nagu väga miskit lahedat seletada saaks, nagu näiteks midagi algebrast, nope. Ma pean lihtsalt mingid testid kätte jagama neile. Mul on üks natuke teine plaan ka, sest u know, mu like-listis on selline punkt ka, nagu "matemaatika". Seega, peale matat oli kõik üpris positiivne.
Siis olid saksa keel, kus me kirjeldasime pilte ja Oskar ütles, et ma olen ebanormaalne, et ma tean, kuidas öelda saksa keeles "põõsad" või "loomade eest hoolitsema" ja peale seda inglise keel, kus oli surprise test. Nagu ma hiljem Kalle käest kuulsin, siis selle nimi on pop quiz, mitte surprise test, seega, excusez-moi.
Ja siis oli kaks tundi eesti keelt, kus me rääkisime kirjandusžanritest ja mis oli muidu täiega huvitav ikka, aga nojah. Ühesõnaga eesti keel läks nende negatiivsete emotsioonide alla.
Siis nägin Kallet ja Joosepit, mis oli definitely positiivne. Siis sain süsti, mis iseenesest oli suhteliselt positiivne, aga kind of valus, seega a bit negatiivne ka. Ja kogu arstikülastus oli siiski kokkuvõttes positiivne, sest mul oli väga lõbus seal. Ja siis ma saatsin Joosepi trenni, mis oli muidu samuti positiivne, aga mul valutasid jalad kingadest, seega ma istusin jõe ääres ja lugesin (eelmine postitus). Niiet kõik negatiivsed emotsioonid taanduvad lõppkokkuvõttes positiivsetele, I guess. Alles gut!
Õhtul panin juuksevärviga over 9000 level võssa ja see on väga negatiivne, aga muidu läheb mul hästi. Pilt siia juurde on mõistagi enne värvimist.

Ahjaa, ma unustasin öelda, et mu blogi sai vahepeal 100000 vaatamist täis, yay.

5


Kui ma seda photo challenge'it alustasin, siis ma tegin endale igaks juhuks mõned varuvariandid ette, juhuks kui mul peaks mõnel päeval mingi totaalne inspiratsioonikriis tekkima või mul tõesti pole mingil veidral põhjusel seda pilti kusagilt võtta. Nojah, ilmselt tuleb neid varusid rakendada sel ajal, kui ma Itaalias olen, aga eks ma mõtlen selleks ajaks miskit välja. Seni võtsin ma plaani, kasutada neid varuvariante võimalikult vähe. 
Tänasega olin ma juba päeval hädas. Asi on lihtsalt selles, et enamus sellest listist ei ole jooksu pealt teostatavad (välja arvatud "jooksmine", aga ka selle pildi jaoks peaks fotograaf seisma), mis tähendab, et ma pean võtma kusagilt eraldi aja, leidma õige asja/koha ja tegema pildi. Mõned on vist juba koolis aru saanud, et see list sisaldab päris palju kohti või ehitisi, et mitte öelda maju või siis lihtsalt öelda korralikult välja, et õppeasutusi. Tegelikult kahte lausa. Aga need üritan ma aprilli lõppu jätta, et mul oleks teile sinna alla ka midagi kirjutada.
Igatahes, mõni aeg tagasi lugesin ma ühte raamatut, mis kajastus ka mu blogis ja kui keegi veel mäletab, siis sai sellest ühtlasi minu lemmikraamat. See oli Roone Roosti kirjutatud "mis sul Viga on" ja hiljuti luges selle läbi ka Joosep (muide ma kohutavalt kartsin talle seda raamatut anda, sest Joosep on selline positiivsusest pakatav rõõmsameelne optimist, kes ühiskonda otseselt every now and then ei kritiseeri, nagu näiteks Paula). Aga ta ütles, et talle meeldis. Võib-olla oli ta lihtsalt viisakas. Kui ta seda tõesti mõtles, siis see ilmselt selgub üsna pea... Igatahes, ta tõi mulle selle raamatu täna tagasi ja kui ma olin ta trenni ära saatnud ja oma kontsadega forever ringi lasnud, istusin ma jõe ääres ja üritasin oma jalavalust natuke aega üle olla, mis viis selleni, et ma hakkasin seda raamatut lugema. Ja mulle tuli jälle meelde, kuidas mulle see raamat meeldib. 
Niiet, ma võtan selle nüüd kiiresti kokku, et te väga palju lugema ei peaks ja et teil jääks rohkem aega raamatute ja muu kvaliteetkirjanduse jaoks, olgu siis kas eepika, lüürika või lüro-eepika. Ehk siis, mulle meeldivad raamatud. Alustades Roone Roosti raamatust "mis sul Viga on" ja lõpetades Mati Unti raamatuga "Hüvasti kollane, kass!"

NB! Jah, ma tõesti kirjutan "mis sul Viga on" nii, et mu eesti keele õpetaja laseks mul 500 korda tahvlile algustähe reegleid kirjutada, aga siis ma ütleks talle, et ta selle raamatu läbi loeks, sest just siis saaks ta aru, miks ma seda teen. Just sayin'

Tuesday, March 27, 2012

4


Kui ma peaaegu neli aastat tagasi muusikakooli läksin, siis vist pigem selle pärast, et ma kuulasin jõhkralt palju mingit indie pop'i ja seal mängisid kõik nii ilusasti akustilisi või klassikalisi kitarre ja ma arvasin, et see on raudselt megalihtne, kui muusikakooli minna. Aga lisaks kitarritundidele, mida on nädalas ainult üks (põhjenduseks, et ma olen piisavalt vana ning arukas, et oma koduste töödega iseseisvalt kodus hakkama saada), haritakse sind muusikakoolis veel noodiõpetuse ja muusikaajaloo koha pealt kokku kolm korda nädalas. Ja ilmselgelt pole mul piisavalt aega või siis ma lihtsalt ei võta endale piisavalt aega kitarri mängimiseks, aga tihti peale kitarritunde on mul selline tunne, et ma tahaks osata kõike ja hästi korralikult ja nii edasi. Kõige all mõtlen ma kõiki neid lugusid ja võtteid ja akorde ja kõike-kõike. Ja vahel mul on selline tunne, et mu kitarriõpetajal on tõsiselt kõrini minust, aga vahel on meil jälle väga lõbusad tunnid. After all mulle siiski tohutult meeldib kitarri mängida. Niiet jah, ma tahaks, et mul oleks rohkem neid hetki, kus ma lihtsalt mängin. Which reminds me, et mul on esmaspäevaks übercool kodutöö, mille kallale ma näiteks praegu asuda võiks... 

air bubble

Koolist. Füüsikas rääkisime energia saamisest ja võrreldes mõne teise tunniga oli üpris huvitav isegi. Ma vist tegin suures osas keemiaülesandeid, sest ma vedasin veel ühe hunniku keemiaalast kirjandust endale koju. See ilmselt kõlab igavalt, aga teil pole õrna aimugi, kui huvitavad võivad olla keemiateemalised ristsõnad või tekstülesanded. Enamus neist on muidugi hullult keerulised, aga ma üritan vähemalt.

Matemaatikas rääkisime trigonomeetriast endiselt. Bioloogias rääkisime pärilikkusest ja kuigi see tundus kõik väga selge ja loogiline, siis sellele küsimusele, millele ma juba seitsmenda klassi lõpust saati vastust tahaks saada, ma seda ikka ei saanud. Aga ma usun, et kui ma natuke õpikut ja netti uurin, saan ise ka hakkama sellele vastamisega. Kui ma juuksuris käisin eelmine nädal, siis me rääkisime Kerliga (ma tõesti ei tea, kuidas ta nimi kirjutatakse) pärilikkusest. Ta ütles, et ta võttis pruunide silmadega mehe, et saada pruunide silmadega laps, aga ikka tuli mingite imelike rohelistega. Ma rääkisin talle veidi retsessiivsetest ja dominantsetest tunnustest ja muudest sellistest asjadest ja siis hakkasin mõtlema, et HUVITAV, kas juuksed on ka miskit moodi alleelidega päritavad? Sest mul oleks siiras huvi toppida üks lokigeen sinna kuhu iganes vaja. If you know what I mean. 

Ühiskonnas oli mingi igav teema, tegin keemiat. Inglise keeles rääkisime katsetest, ajaloos kommunismist. Ja keemias istusime kambakesi aknapoolsesse ritta, et näha, kui herr Joosep tuleb. Aga samal ajal kui meie kristallhüdraatide kõrvalt aknast piilusime, Joosepit akna taha ei ilmunudki ja ma kõndisin talle pärast hoopis bussipeatusesse vastu. Sakslane, nagu ta nüüd on, ütles ta poolte asjade peale mingit saksakeelset sõna, mis mul hetkel meelde ei tule. Teate küll ju, et sakslased ütlevad poolte asjade peale "doch, doch!" või "genau!". No igatahes, jõime ühed kohvid ja siis läksin muusikakooli.


Solfis õppisime eksamiülesandeid ja ma sain imekombel mingi diktaadi eest üheksa. See oli eksamidiktaat kusjuures. Muusikaloos rääkisime Tšaikovski "Lastesümfooniast" ja Toomasel ning Kristo-Marttil oli tükk tegemist mu saapapaelte lahti tegemisega. Ma kujutan ette juba, kuidas ma selle klaveripalade tsükli kohta vaatamisi hakkan saama. Meeldiv, kas pole. 

Mul pole uusi pilte teile, niuks-niuks. 

Monday, March 26, 2012

3


Sest mulle lihtsalt meeldivad sõrmused. Igasugused. Ja see on ilgelt mannavaht nüüd, aga every now and then avastab Paula jälle kusagil uued sõrmused ja siis käib neid vaatamas kuni üks hetk jalg nõrgaks läheb ja on väga väga vaja. Ma usun, et see on mingi paratamatu kiiks. Suht hästi, et mul sõrmustega on, mitte autode või objektiividega või tehnikavidinatega. Ainus probleem Paula ja sõrmustega on see, et enamasti ei tule keegi selle peale teha nii väikeseid sõrmuseid, nagu Paulal vaja oleks. Mau. Agajah, kokkuvõttes, kui ma shopata eriti tihti ei viitsi, siis sõrmuseid võin ma alati vaadata :)

Sunday, March 25, 2012

Nimi Eyjafjallajökull tähendab islandi keeles 'saare mägede liustik'.

Pealkiri on lihtsalt hariv. U know, ma tunnen end vastutavana. 1000 inimest loeb päevas keskmiselt mu blogi ja ma peaks teile nagu midagi vastu ka andma. Seega õppige fakte pähe. Võivad gümnaasiumi vestlustel kasuks tulla või siis lihtsalt mingis huge bitch-fightis. Kujutage ette mingit ülimat argumenteerimist, kui äkki üks osapooltest ütleb, mida tähendab... see... veider nimi...

Okinormi, et ma kolm postitust päevas kirjutan, aga ma teen teile kiire bulleti, no worries.

Olin mingi hull sfinks täna, just because I can.

  • Ma olen kõige kohutavam jõhkard, sest ma killisin täna kogemata ühe täiesti süütu pisikese kahe täpiga unise lepatriinu ära. Mau. Ma olen vist igavesti lepatriinude maailmas halvas nimekirjas nüüd. Igatahes on mul väga kahju.
  • "Projekt X" põhines tõestisündinud lool ehk siis kusagil Melbourne'i lähistel toimus umbes sarnane pidu ja kõik, mida ma selle kohta öelda oskan, on: "Kohutav!" Ainus asi, mis selle filmi juures seni veel talutav oli, oli fakt et 'see on ainult film'. Guess what...
  • Ma avastasin, et ma olen 16-aastane ja saan nüüdsest lotot mängida. Vot kui meeldiv.
  • Kui loos on sees 'bloodshot eyes', siis see on tõenäoliselt Bullet For My Valentine, ma olen tähele pannud. Lihtsalt fun fact.
  • Homme algab kool, mis oleks muidu täiesti okinormi ja talutav, aga ma lihtsalt ei jõua seda kolmandat trimestrit enam. Motivatsioonipuudus. Katsete tulemused on selle trimestri ainus asi, mis pinget tekitab. Evolutsiooniõpetus? Majandus? Teine asi, mis natuke huvi äratab on 14. aprill ja keemiaviktoriin, mis tuletab mulle meelde, et ma peaks keemiaalast kirjandust lugema hoolega.
  • Käisime issiga täna seal Lõunakeskuse loomapoes. Seal oli mingi peast lihtne pesukaru, kes lihtsalt lösutas oma puu otsas, käpad taeva poole ja silmad pahupidi peas. Aeg-ajalt lakkus oma käpakesi. Suht lebo vend oli, maksis ainult mingi tuhat eurot. Võtaks kassi asemel endale sellise sooja peaga pesukaru äkki? 
  • "Hüvasti, kollane kass" by Mati Unt on väga viis raamat. Mulle küll meeldib. Üllatusin positiivselt. Esiteks sellepärast, et esimese ja teise trimestri kohustuslik kirjandus oli nii 15-20 lehekülge pikk ja teiseks kuna Mati Unt on 70. alguses suutnud kirjutada mingi väga okinormi raamatu, mis ei tundu igav ega kohutavalt aegunud, vähemalt esimeste peatükkide põhjal. Aga võib-olla meeldib mulle lihtsalt Aarne, raamatu peategelane. Who knows. Või siis on raamatu sündmuspaik lähedane ehk siis Tartu. Ma ei tea, aga miskit on selles raamatus väga head.
  • Või siis pole mul lihtsalt muud teha, sest Joosep on endiselt Saksamaal. Ma nägin täna unes, et homme hakkab see Eyjfjöafsfksfksmisiganesökulli (oodake, kohe vaatan järele) Eyjafjallajökull* purskama jälle ja õhtuks on see tolm üle terve Euroopa laiali ja lennuliiklus on kinni ja siis ma aerutasin Saksamaale. Küsimus laiale ringile: how the hell saab Saksamaale aerutada, juhuslikult kui nii peaks tõesti juhtuma?
  • Mati Unt on mu lemmikkirjanik eestlastest at this very moment. Fun facts all the way. 

Ahjaa, veel miskit: 
Paula says:
kirjutasin blogi
Ergo says: 
promod blogi jah :D
Paula says: 
keegi ei käse lugeda, mis sääl ikka, kui sa lugemata jätad :D
Ergo says:
ohoh :P
Ergo says:
niimoodi kohtledki oma lugejaid või...
Ergo says: 
igat lugejat peaks kohtlema austusega :D 
Ergo says: 
nad on justkui sinu klendid
Paula says: 
monsenjöör, kui soovite, võite nautida minu uusimat üllitist minu ajavoos aadressil 
Paula says: 
meeldivaid elamusi mu blogi seltsis!

2


Lahutamatu osa Paula elust ilmselgelt. Kuigi ma pean tunnistama, et ma olen hull sissy ja joon väga magusat lattet ehk siis nagu kõige kõige softimat varianti kohvist, siis mulle endale vähemalt meeldib. Ja vahet ei ole, kus ma seda joon. Hommikul kodus või õhtuti Joosepiga Coffee In'is (meil on mingi täringudiil, see kes saab suurema arvu mingis täringu app'is, saab maksta, ta on haigelt hea selles:S), ikkagi on see megahea. Joosep küll ei mõista, kuidas ma mingit karamellisiirupiga lääget kohvi saan juua, aga vähemalt olen ma ise rahul :P

Paula lemmikblogid

Kui teiega nüüd päris aus olla, siis ma peaaegu ei loegi blogisid. Selleks, et kellegi blogi lugeda, peab mulle see inimene ise kas raskelt meeldima, väga hästi kirjutama, väga ilusaid pilte tegema või midagi sinnapoole. Miskit erilist peab selles blogis kindlasti olema. Asi polegi selles, et ma taotuslikult blogisid ei loeks, aga mul lihtsalt ei ole otseselt kusagilt sellist aega võtta, et otsida üles mingid superandekad ja fierce'id blogid. Ja ma pole piisavalt stiilitsikk, et stiiliblogisid lugeda.

Aeg-ajalt satun ma Merily blogisse, kui Facebookil ta jagatud viidet märkan. Ehk siis üks moeblogidest, mis mulle läbi aegade silma on jäänud ja täitsa meeldib - Sequin Magazine. Tal on alati vähe juttu, seega ei väsi lugemisest ära ja tal on ühtlasi superilusad pildid. Ja ta ise on ka otseloomulikult superilus.

Rohkem moeblogisid mulle silma pole jäänud. Mu lemmikblogi oli kunagi ja ilmselt oleks tänaseni, kui see veel eksisteeriks, mu ema blogi. Sest after all oli tema see, kes mu blogipisikusse nakatas. Ja ta oskab superhästi kirjutada. Mau. Pluss superhästi pilte teha.

Tuttavatest loen näiteks Eneli blogi, Aveliisi blogi. Loeks hea meelega tihemini, kui sinna rohkem postitusi ilmuks, Liisi blogi, mis on kinnine. Preili Marise blogi loen ka. Näiteks kiiruga La Dolce Vitas, kui Eneli mingist täiesti arusaamatust asjast räägib ja ma ka kursis tahan olla. Tegelikult kirjutab ta nii harva, et ma ei satu kunagi õigel ajal uue postituse peale ja saan neist alles kusagil koolis/linnas/anywhere else teada. Ja Liisu ilusate piltidega blogi jälgin ka.

Lisaks sellele meeldib mulle Jane blogi, sest kuidas mulle saakski mitte meeldida ta perfektne fotoblogi. Ja niisamuti on Eliise blogiga, ainult et lisaks ilusatele piltidele läheb tema blogi vaadates alati kõht tühjaks. Mis iseenesest pole ju halb :D

Siis jääb mulle Dashboardilt tavaliselt Leenu blogi silma, sest tal on alati ilusaid ja andekaid pilte. Eriti in love olen ma tema blogiga pärast seda, kui ta selle .gifi postitas:
Sorry, et ma selle pihta panin :$

Ja tegelikult loen ma aeg-ajalt kõiki niiumbes 100 blogi, mis mu reading listis on, aga enamasti sõltub kõik sellest, mis teie postituse esimene pilt on. See loeb päris palju. Niisiis, kõik keda ma followin - te olete juba iseenesest mu lemmikblogijad, sest somehow ma followin teid, kuigi ma blogisid ei loe :D Eriti. 

Saturday, March 24, 2012

1


Ma otsustasin teile mingi 100 asja listi teha, mis mulle meeldib, aga mitte lihtsalt listina, vaid piltidena. Tumblri inimesed ilmselt tunnevad idee kusagilt ära, aga since ma Tumblrit ei kasuta, siis ma kannan selle Bloggerisse üle. Põhimõtteliselt on see photo challenge, sest ma teen selle jaoks kõik pildid eraldi - vanu pilte ei kasuta.

Esimene on Guns N' Roses. Ma olen tähele pannud, et kui miss Paulal on paha tuju, siis ta kuulab Guns N' Rosesit ja ühel hetkel tal enam pole paha tuju. Pealegi, Sweet Child O' Mine on lihtsalt NII SUPER LUGU. Ja kõik Slashi akustilised versioonid... Aagh. Mainin ära, et mu kitarriposter pole ilma asjata pildi peal. Ülemine vasak nurk - Slashi kitarr ;)

One more thing. Ma ei tea, kas ma lisan need nagu iga päev = üks pilt, aga eks siis paistab. Vähemalt ühe lubasin lisada. Võib-olla rohkem. Oleneb. Ja ma topin need kõik ühe labeli alla, saate sealt kõiki korraga vaadata ;) Labelid leiab postituse alt ;)

BICYCLE, BICYCLE, I WANT TO RIDE MY BICYCLE!

Kas ma olen ainus, kellel peale juuksuris käimist on tunne, nagu pool juustest oleks maha lõigatud, kuigi tegelikult võeti neid ainult paar sentimeetrit lühemaks? Igatahes nutan ma oma kui tahes katkisi otsi alati taga nagu segane. Ning jah, ma käisin täna juuksuris ja astusin selle raske sammu, lasin otsad maha lõigata. Niuks. 

Peale juuksurit sain Aveliisiga kokku. Käisime pitsat söömas ja vaatasime Moekest algusest lõpuni. Hästi palju tuttavaid ja hästi palju ilusaid inimesi. Võitjad olid tegelikult auhinda väärt, arvestades kui palju vaeva nad näinud olid. Ja üleüldse suhteliselt sweet, et noored nii palju mässata on viitsinud. Peaks ka kunagi osa võtma siiski ja ära käima seal. Kui viitsimist ja aega oleks ainult...

Muidugi me kritiseerisime kõiki, alustades kõnnakust ja lõpetades õlgadega. Mingi hetk läks jutt Treffneri katsete peale ja selgus, et meie kõrval seisnud noormees oli samuti Treffnerist. Seega ta naeris ja kritiseeris edaspidi koos meiega. Tuli välja, et meil on ühiseid tuttavaid. Alustades Anni ja lõpetades Robiniga. 

Ilusast kevadilmast polnud Moekese lõpuks küll mitte miskit järel. Vihma sadas ja jõhkralt külm oli. Kuna ma olen nüüd iPoditu ja MP3'etu, siis ma olin väga õnnelik, et herr Joosepi mälukaardil nii head muusikat leidub ja kuulasin terve kodutee vältel Queeni. Kui keegi nägi ühte veidralt õnnelikku noort neiut kusagil õhtul kusagil siinkandis, siis see oli Queeni kuulav Paula, jah!

Preili oli ilus.

Minu lemmikutest rääkides.. Moekesest rääkides.. Mulle meeldis vanema vanusegrupi teine koht. Ma ei mäleta ühtegi kollektsiooni nime kahjuks. Te peaks considerima lihtsaid ja löövaid nimesid. Ainsad, mis meelde jäid olid Dusk To Dawn (?), mis oli vanema vanusegrupi võitja (me ristisime nad unicorn'ideks, aga nad olid täitsa viispluss) ja Miraaž, mis oli mingi veider ja veidi igav esitus. Üks asi, mille osas Kärolil väga õigus oli: Shate tantsijad andsid endast nagu väga palju, et oma kollektsioonile efektne algus anda ja mängisid kõik oma poosid ja liigutused välja ja siis tulid mingid uinamuina modellid, kes lihtsalt valgusid mööda poodiumi mingi unelauluga laiali. Niiet ma hindaks kõige rohkem neid, kes nagu teadsid mida nad teevad ja jätsid sellise mulje, et nad actually elavad. Mitte, et mul endal mingi kõva catwalki kõnnak oleks, trololololol, EI. 

Kes iganes neid õhupalle paigaldas, mu sügav kaastunne :D

Nende õhupallidega meenus mulle mingi algklasside kunsti kodune töö, mille ajal ma puudunud olin ja pidin selle järele vastama. See võis tegelikult olla ka põhikooli algus, aga vaevalt see eriti tähtis on hetkel. Me pidime tegema õhupallist kala, katma selle soomustega, joonistama näo ja siis tegema mingi fierce'i krepp-paberist saba. Igatahes, nende õhupallide paigaldamine võis ilmselt kujutada endast sama tüütut tööd, kui pikliku õhupalli peale fooliumist soomuste kinnitamine. Ainult, et mina tegin seda Momendiga ja nemad ilmselt nõela ning niidiga. 


Õhtujuhid olid muidugi väga tublid, et nad üritasid kohtunike otsustamise ajal aega parajaks teha, aga see oli väga kohutav, kuidas nad lõpuks üksteise hommikusöögist ja muust täiesti seosetust rääkisid. 
Ahjaa, Andres ja Elis nägid superhead välja, tuleb ära mainida! Greete ka! 

Friday, March 23, 2012

I'm rolling thunder, pouring rain, I'm coming on like a hurricane


Selle blogi peategelane La Dolce Vitast ehk siis vanillijäätis shokolaadilaastude ja vahukoorega. Don't mind mu sõrme, mis on lihtsalt niisama sinine :D Ma ise ka ei tea miks. Weird things are happening... sellest rääkides...

Just saying, et eilne salapärane klikihullus kulmineerus mu blogi ajaloo suurima vaatamiste arvuga ja ma ei tea, kas see on tore või lihtsalt väga-väga creepy. I mean... See peaks siin minu väike vaikne blogi olema, u know...


Käisime Eneliga linnas täna. Üks esimesi asju, mida Eneli küsis, käis just nimelt selle klikijama kohta. Ma ütlesin, et see on ikka veel out of control ja et ma peaks vist blogi kinniseks panema või miskit. Ühesõnaga, läksime Ennnuga La Dolce Vitasse lõunat sööma. Pika valimise peale võtsime mõlemad ühe pasta ja kokad. Ma võtsin suure (loe: hiiglaslik, nagu hiljem selgus) ja Eneli normaalsuuruses Coca-Cola.
Eneli maadlemas oma lõhepastaga :D

Mõne aja pärast avastas Eneli, et samal ajal kui tema oma poole pastaga täis kõhu tõttu hädas on, olen mina peaaegu lõpetamas ja sisistas mulle üle laua, et ma aeglasemalt sööks. Ma siis sõingi, aga lõpetasin siiski enne teda. Algul oli Enelil suur magustoiduisu ja mina ütlesin, et vaevalt me peale seda pastat veel magusat ka jõuaks. Siis aga selgus, et erinevalt pasta käes vaevlevast Enelist oli teisel pool lauda üks preili Paula, kes oli väga huvitatud ühest itaalia jäätisest. 

Preili Täitmatu oma jäätiseunistusega

Ettekandja käis kaks korda küsimas, kas ma olen jäätise osas otsustanud. Kolmandal korral ma küsisin, et kui suured need jäätised siis ikkagi on. Vastus oli, et oleneb jäätisest. Kõige väiksem jäätis olevat šokolaadilaastude ja vahukoorega. Fine by me. Teiselt poolt lauda kõlas: "Ütle mulle kuhu sa paned selle kõik? Nagu Andresega oleks väljas!" Ma ei teadnudki, kas võtta seda kauni komplimendina või suure solvanguna, aga tõsi ta on, et kui me Andrese ja Ergoga Soomes söömas käisime, siis Andres sõi veel meie salatid ja kõik muu söödava ka ära. No igatahes olin ma väga õnnelik oma ''väikese'' jäätise üle, mis mõni minut hiljem mu lauale potsatas. 

Peale seda läksime Abakhani, et Enelile pluusi jaoks nööpe osta ja ma kavatsesin mingeid asju osta, et pärltikand oma pluusile peale teha. Lõpuks ei saanud me kumbagi. Eneli ilutses oma ilusate kingadega niisama leti ääres ja mina tegin kumerpeeglireidikaid. Just because I can!


Meil oli vaja veel shopata ka, nagu plaan ette nägi. Kuna Dolces ja Abakhanis oli üpris palju aega kulunud, siis läksime me otse Taskusse. Somehow tundub mulle, et kogu see kevad on poed liiga värviliseks teinud. Värvid on toredad, aga väikestes kogustes. Hetkel on kõik tibukollast, beebiroosat ja leherohelist täis. Not cool, bros. 

Enelil on ilusad saapad. 

Lõpuks oli aeg kinno minna. Cinamoni juures nägin härra Palmi, kes oma väikese õega samuti "Näljamänge" vaatama oli tulnud. Palm ei tundunud eriti vaimustuses olevat. Pealegi istus ta kolmandas reas. Eneli oli väga armas olnud ja piletid eelmisel õhtul ära broneerinud. Meil olid kõige perfektsemad kohad terves saalis.

Mul on lihtsalt juuksed näos kinni :D

Film ise oli hea. Kõik, mida mina sellest teadsin, oli see distriktide ja näljamängude põhimõtte teema. Raamatuid lugenud ei ole ja lõppu ette ka ei teadnud. Poole filmi peal ma muidugi küsisin Enelilt: "No cmon, see tsikk jääb ellu, jah?" Ühesõnaga, ma ei spoili seda teie jaoks ära. Ma ütlen lihtsalt, et film oli väga hea. Piisavalt creepy ja huvitav, et viitsisid süveneda ja jälgida. Hästi natuke magus ja kurb, aga täpselt nii palju, et Paula jättis üsna külmaks ja ülejäänud rida nuttis. Seal oli minu arvates umbes kolm sellist nutust kohta, kus ma vasakule ja paremale vaatasin ja seejärel omaette kihistasin, sest terve rida lahistas nutta. Seega, kinokülastuse võib edukaks lugeda küll ;)

"Keep Calm And Cuddle Up"

Homse kohta ma ei tea. Ma vist lõppude lõpuks ikkagi ei viitsi sinna Moekesele vedada ennast. Ma pigem magan lõunani ja mängin pool päeva kitarri. Ülejäänud poole ilmselt teen mingeid kooliks vajalikke asju. See vaheaeg läks nõmedalt kiiresti. Mulle ei meeldi nii. Samas... varsti on teisipäev!!


Peakiri: AC/DC - Hell's Bells

Thursday, March 22, 2012

you can check out any time you like, but you can never leave

Mitte, et ma millegi üle kurdaks. Absoluutselt mitte! Mulle meeldib, kui inimestele meeldib, et mulle meeldib blogi kirjutada. Ja mulle meeldib, kui nad seda loevad, aga kas keegi palun selgitaks mulle, millisel imelisel põhjusel mu blogi täna tavalise 200 asemel üle 500 vaatamise sai {EDIT: pool tundi hiljem oli üle 600} {EDIT2: tund aega hiljem üle 700}? Nagu... Sorry, aga see ei saa mingi accident olla :D

(Ma uurisin oma traffic source'id läbi ja mulle tundub, et inimesed on lihtsalt jõudsalt Google'it piinanud ja otsinud Treffneri katsete tulemusi, selle pärast mul ongi mingi 8 vastet Treffneri, 4 vastet Treffneri katsete ja 2 vastet füüsika kohta. Ja 9 tükki on "paulajohanna katsed". Ma täitsa mõistan, et ma olen oma blogis mingi ülbe tüdruku mulje jätnud, kes arvab endast hullult hästi ja on räigelt tark, aga ma pean tõdema, et katsetel läks suht keskmiselt :D Googeldada tasub aprilli lõpus ;)) KELLE BLOGI ON kevadeootaja.blogspot.com??? Ma ei saa seda lugeda, aga sealt tuleb mingeid vaatamisi mulle :D

Mul on hämmastavalt lõbus vaheaeg, muide. Hommikul käisin jooksmas näiteks. Tähtverre ja tagasi, tegelikult Tähtverre ja peaaegu tagasi. Peale seda koristasin oma toa ära. Peale seda õmblesin oma pluusi lõpuni (peaaegu). Mul läks esimene nööpauk nässu, seega ma pean sinna mingid lillekesed peale konstrueerima või midagi sarnast. Aga muidu on see täitsa valmis.

Õhtul küsis Ergo, et kas ma ei tahaks aidata tal kino kinkekaarti kulutada ja temaga kinno minna. Ma vaatasin selle filmi treilerit ja see tundus päris okei. Võinoh, vaadatav, "Hangoveri" tegijatelt ja puha. Mis seal ikka. See kõlas palju huvitavamalt kui mu varuplaan õhtuks - istuda niisama ja ehk lugeda kohustuslikku kirjandust.


Filmiks oli "Projekt X". Ja pärast tänast ei soovita ma mitte ühelgi indiviidil seda filmi vaatama minna. Ma pole vist kunagi keset filmi tundnud, et ma tahaks saalist ära minna. Aga ükskord on ju ikka esimene kord, eksole.

Film ise on sellest, kuidas kolm (neli vist tegelikult, aga see kaameramees on suht ghost) luuserit otsustavad, et nad teevad ühe kuti jaoks mingi eepilise sünnipäevapeo ja saavad üleöö kooli popimateks poisteks. Plaan missugune ju! Kuti vanematel on kuti sünnipäevaga samal päeval pulma-aastapäev, seega nad lasevad nädalavahetuseks kodust jalga. Isa ütleb kutile, et tema autot puutuda ei tohi, viis inimest on piisav arv külaliste jaoks ja poisi emale ütleb veel umbes, et: "Ta on nii luuser, et tal polegi ju sõpru, keda kutsuda, nii et miks me ikka muretseme!"

Well, kuigi sellel kutil reaalselt ongi mingi kolm sõpra ja üks best girl friend, kes jah, filmi lõpuks on tema girlfriend kokkukirjutatult, siis üks neist poistest on mingi hull eluvend, kes kutsub reaalselt pool Californiat sinna peole. Ta topib selle kuulutuse netti ja raadiosse ja ütleb kõigile, et nad veel oma tutvusi ka kaasa võtaks.

Minu jaoks oli see asi juba väga awful siis, kui kõik need tüübid sinna majja oma alkoholiga sisse sadasid ja kuigi see maja ALGUSES lukus oli ja nad tagaaias ja basseinis oma asja ajasid, siis mulle piisas sellest, et nad poisi koera heeliumiõhupallidega minema lennutasid ja üle naabruskonna mingit awful muusikat lasid.

Aga don't worry, see läks hullemaks. Saalist välja kõndimise tunne tekkis siis, kui nad olid isa auto basseini sõidutanud, lühtri otsas kõõludes selle laest alla tirinud, akna katki löönud, mingi kääbuse ahju kinni pannud, aiapäkapiku katki löönud ja sealt hunniku narkot leidnud, ennast maani täis joonud, pool naabruskonda põlema pannud, autod täis oksendanud... oi, äkki te tahate seda filmi ise vaatama minna... siis ma vist ei tohiks kogu filmi sisu ära rääkida, ega ju?

Aveliis, su kingitus on väga asja ette, see on nagu the best detail igale pildile :D


Igatahes, see oli kohutav. Homme lähen Eneliga "Näljamänge" vaatama. Siiralt loodan, et see on parem :D Ma ei tea, kas ma olen teile maininud, aga teate neid popkorni maitseaineid? Ma reaalselt kuhjan enda popkorni kahe erineva maitsega üle alati. Fun facts või miskit.


Pildid on, nagu ülbete tüdrukute blogides ikka, ainult endast. Okei, tegelikult ma ei consideri ennast ülbena. Give it a shot ;)

Pealkiri: The Eagles - Hotel California

Wednesday, March 21, 2012

like memories that deafen us like hurricanes

Katsed on läbi ja mul on nüüd täielikult vaheaeg. Võiks arvata, et ma umbes nagu naudin seda ja teen asju, mille jaoks mul muidu aega ei ole ja olen sõpradega ja võib-olla tegelen nende kuhjuvate kohustustega, et koolis nii raske poleks. Või siis mitte...


Joosep sõitis täna Saksamaale. I mean.. lendas, sõitis, läks. Igatahes ei oska ma oma eluga miskit peale hakata nüüd. Ma avastasin, et mul on msni listis päris palju muid inimesi. Wow. Ei, tegelikult pole asi nii hull. Ainult natukene. Kõik küsivad, mis värk on, et ma msnis rääkima olen hakanud. Sorry guys. Keegi kinno tahab minna? :D Või piljardit mängima? 


Täna käisin igatahes pilte tegemas. Tegin mingi mõnusa suure ringi ja kõndisin kõikvõimalikud jõeäärsed kohad läbi. Uued teksad ostsin ka, aga need on seal kusagil viimase pildi peal, just sayin'. 



Ma registreerisin ennast järvejooksudele ära. Tegelikult küll ainult esimesele, Viljandi omale või midagi. Ma tean ainult, et see on 12 kilomeetrit pikk ja et ma eelduste kohaselt peaks selle läbi jooksma. Ma saan hakkama küll!


See geniaalsus lihtsalt. Armastus on betoon. Ma poleks suutnud ise paremini sõnastada, tõesti. 


Tsau uutele follower'idele, mulle te täitsa meeldite. Vähemalt ei pea Eneli üksi mu blogi lugema. 

Tuesday, March 20, 2012

Kuidas Paula katsetel käis...

Ettevaatust, see postitus on VÄGA pikk. Ja pildid on enamuses suhteliselt suvalised :)

Pühapäeva õhtul jätsin ma tsivilisatsiooniga varakult hüvasti ja pugesin voodisse oma katseteks vajalikku iluund magama. Hommikul ärkasin küll varem, kui vaja oleks olnud, aga vähemalt oli mõnusalt aega hommikukohvi jaoks ning kiire ajavormide kordamise jaoks. Siis istusin bussi peale, kuulasin ülbe näoga metalit ja vaatasin aknast välja, vältides kõiki vanemaid inimesi, keda mu muusika häiris. Too bad. Ma läksin katsetele, mul oli vaja omandada hommikune metalidoos.


Kesklinnas nägin Aveliisi, Viivikat ja Oliveri, kes läksid tol hommikul Treffneri katsetele. Samal ajal otsisin mina oma Härmasse viivat bussi number 20, mis lõpuks ka tuli. Katsejäneseid oli seal päris palju. Heh... Eriti irooniline, kui sa katsete hommikul jänest sõidad. See on nagu puhas katsejäneslus ju. Okei, ma ei kaldu teemast kõrvale.
Sorry, aga see coca-teema on jälle out of control :D

Miinakad olid oma süsteemi väga mõistetavalt korraldanud. Fuajees oli poolteist meetrit paberit koos nimedega, kust tuli leida enda klass. Vahel on hea, kui su perekonnanimi algab A tähega, ei lähe otsimiseks palju aega ega midagi. Läksin klassi, istusin tagumisse pinki maha, ladusin asjad lauale ja ootasin. Kutsuti kõik hanereas dokumenti näitama. Sealt otsiti nimi üles ja paluti kohale tagasi istuda.
Mu lugemislist nüüd, kui katsed läbi on

Seletamine tehti enne kella kümmet ära ja alustada sai ilusasti õigel ajal. Aega oli kaks tundi. Matemaatika test tundus vähemalt mulle umbes nagu erinevate raskusastmetega test, aga raskusastmed on segamini aetud. Tegin mingi suurema osa ära ja panin testi kõrvale, et inglise keele testi uurida. Nagu ikka, ajavormid, tuletamine, küsimused, prepositions ja fraasid. Ükskõik kui õigesti või valesti, aga ära ma ta tegin ja asusin uuesti matemaatika kallale.
Eu, vaadake, mis mu silmaga toimub.

Kui mul oleks pool tundi rohkem olnud, oleks ma tulnud selle peale, et esimene võrrand võrdekujuliselt lahendada ja et see mõttetu püstprisma välja mõelda. Aga ei olnud, seega tulin ilusti tulema. Kõndisin Treffneri juurde ja ootasin Joosepit. Nägin päris palju tuttavaid, kellest osad ütlesid, et nad ei osanud midagi ja teised jälle, et täitsa enam-vähem läks. Sain mingite Treffneri poistega tuttavaks, kes soovitasid mul kindlasti loodusharusse tulla ja üritasid niisama jutu peale saada.

Lõpuks tuli Joosep, kelle põhiline kommentaar kõige kohta oli: "See oli nii basic!"Ma küll ei hakanud ta suurt roosat mulli sellest, kuidas Treffneri katsed ongi väga lihtsad ja põhilised asjad, lõhkuma ega talle selgeks tegema, et kuldpeadele ongi Treffneri katsed basic... Igatahes, tegime ühe kohvi Kaubamajas ja rääkisime võrdekujulisest võrrandist. Just nimelt sellest, millega mina püstihädas olin ja mille Joosep vaatamata topeltmurrujoonele hoobilt ära lahendas.

Õhtul ei tulnud mu füüsika, bioloogia ega keemia kordamisest midagi välja ja kuigi ma normaalsel ajal voodisse sättisin, siis magama jäin umbes kesköö paiku. Ja vähe sellest, kell 4:32 ärkasin ma üles ja nagu iga viimne luu mu kehas valutas. See on väga rõve tunne. See tuletab sulle meelde kõik 16 kipsi, milles sa olnud oled ja annab teada sellest, et õues on mingi vastik ilmamuutus. Ma isegi ei tee nalja. Uuesti magama ma otseselt ei jäänudki, oli mingi vahepealne seisund. Ja enne kella kaheksat vedasin end voodist välja.

Tegin kiire võiku ja hommikukohvi, panin keemiaõpiku kotti ja läksin Kirsi poe juurde, kus sain Frediga kokku. Rääkisime mõlemad eelnevast katsekogemusest, kes Miinast, kes Poskast, ja lõpuks jõudsime Treffneri ette. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minus on suutnud kõikide treffneristide ja muude tegelaste jutt tekitada mingi suure kurja varju Treffneri hoone ees. Nagu... BOOOOOOYAAH, SEE ON TREFFNER, YOU'LL NEVER GET HERE. Midagi taolist. Sisse me ei saanudki, sinna hakati lubama alles 5 minutit enne kümmet, seega me Frediga trippisime Kaubamajja kokat ostma.

Lõpuks hakati sisse laskma. Alguses humanitaarid. Siis looduslapsed. Jälle humanitaarid. Klass klassi järel. Jälle looduslapsed. Kas on veel humanitaare? Vahel hüüti, et vabariiklikele olümpiaadidele pääsenud saavad siseneda kõrvaluksest *natchnatchwinkwink*. Veel looduslapsi? Palju trügimist, õpetaja sai aina vihasemaks. Ja lõpuks öeldi: "Noh reaalid, läheme sisse," ja loeti kõik järjest ära, "...üksteist, kaksteist, kolmteist." Nagu vange, ma isegi ei liialda. Meie, esimesed õnnelikud reaalid, kes sooja said, veeti auditooriumisse. Seal peeti meiega pool tundi mõistujuttu selle kohta, kuidas kuhu midagi kirjutada tuleb ja milliste tähtedega. Ma tean küll, et meist keegi veel treffneristide nimekirja ei kuulunud, aga ega me selle pärast kohe mingi ajupeetusega pole.

Ankeedid, küsitlus tulevikuplaanide ja vaba aja kohta, tunnistused, õpilaspiletid. Erinevalt Miinast, kus õpilaspiletitelt vaid nimi maha loeti, kontrolliti Treffneris kõik näo järgi läbi. Ma reaalselt arvasin, et nad löövad mind sealt välja ning süüdistavad identiteedivarguses, sest mu õpilaspileti pilt ja mina tänasel päeval oleme sõna otseses mõttes öö ja päev. Aga ilmselt on neil õpilaspiletitega kogemusi ja nad on harjunud sellega, et kolme aastaga võib üks tänapäeva teismeline tüdruk poole väiksemaks muutuda, juuksevärvi umbes kolm-neli korda muuta ja päevast meigikogust niiumbes kahekordistada. Välja nad mind ei visanud. Hää seegi.

Siis korjati tunnistused kokku ja kästi ankeet pooleks rebida ning üks pool endale jätta. Mingi väga viisakas tüdruk, kelle tunnistusel olid kõigi kolme veerandi peale absoluutselt kõik viied, pidi muidugi pilli lõhki ajama ja oma liigorganiseeritud pinalist käärid otsima. Rebimist ma oskan, kui see kuidagi mu võimalusi suurendama peaks. Poiss, kes minust paremal istus, ei saanud üleüldse aru, mis selle ankeediga tegema pidi. See lõppes sellega, et üks kurja näoga mees haaras ankeedi enda kätte, rebis selle pooleks ja tormas koos tunnistusega järgmise rea juurde.

Aga ei, ka siis ei lastud meil alustada oma imelisi sisseastumiskatseid. Saime värvilised lipikud oma teise eelistuse kohta. Ma isegi ei viitsinud süveneda, mis kell ma oma põhitestiga siis ühel pool pean olema ja millal mulle see keemia ning bioloogia teadmistekontroll nina ette potsatab. Chill.

Lihtsusta avaldis. Mul ei tulnud esialgu meelde, kuidas selle märgimuutusega murru ees käis, aga kui ma kolm korda mingi kuubiga tulemuse saanud olin, sähvatas mul äkki mingi mälestus Tõnnsoni tunnist, kus me midagi analoogset tegime. Kordinaatteljestikku joonestatud viisnurga pindala leidmine kujundite kaupa, mu lemmikülesanne. Protsent arvust x, väga ilusad juurealused numbrid ja ei ühtki arvu a'la 4,0357688.

Eesti keele test oli ka üsna kerge. Kirjuta lünka täht või siis ära kirjuta. Basic, tõesti oligi basic. Kui ma sellega peaaegu ühel pool olin, jagati laudadele reaalharu test. Mingi veidralt lihtne võrrand, tabeliga tekstülesanne, nurga leidmine ja nii edasi. Ma tõesti ei tea, kas ma olin tõesti nii loll, et tegin kõik valesti või te kõik suutsite mu ootused nii üles kütta, et ma kujutasin Treffneri testi ette sellise numbritejadana, mille iseloomustamiseks sobib selline tagasihoidlik "impossibru!"


Kui ma oma reaalimataga ühel pool olin, asusin füüsika kallale. Tuleb tõdeda, et see oli ka üsna ootuspärane. Ma just vaatasin õpikust üles, et tunde järgi seletatud valem Q= λ*m tõesti tähendab sulamiseks kulunud soojushulka ja λ tõesti väljendab sulamissoojust ja sulamissoojuse ühik tõesti on J/kg. Vot siis, kui hästi. Vällik oleks mu üle uhke ehk isegi!


Kui ma selle paljukardetud reaalitestiga ühel pool olin, avastasin, et mul on veel tund aega aega oma loodusharu testi jaoks. See oli väga meeldiv. BIOLOOGIA ja KEEMIA, seisis suurelt testidel. Ma alustasin keemiast, see tundus südamelähedasem vist. Ainerühmad. Alkoholid. Vahepeal ma kusjuures avastasin, et noormees mu kõrval pusis veel põhitesti esimese ülesande teise avaldisega. Ma peaagu tundsin, et ma oleks tahtnud talle öelda, et märgivahetus muudab märgid nimetajas. Aga siis meenusid mulle mingid väga karmid sõnad sellest esimesest pooltunnist: "Teie kõrval istuv inimene on teie suurim vaenlane!" Mulle ta küll vaenlasena ei tundunud. Ta tundus täitsa tore. Ta naeris vahel omaette ja ta klõpsutas ülearu pastakat, aga ma ei nimetaks teda küll vaenlaseks. See liigorganiseeritud preili mu kõrval läks ka lõpuks närvi ja hakkas laua peal sõrmedega trummeldama. Ma rohkem ei jälginud, sest mulle meenus esimesest pooltunnist veel see beebiroosa leht õpetajate laual, kuhu kõik tabatud kõrvalekalded koodidega üles märgiti. Ma isegi ei vaadanud maha nende pealt. Ma olin mõttes seltskondlik. Ma kirjutasin ankeeti ka ju, et ma olen hea suhtleja. Mis teha noh!

Keemia polnudki nii hull. Kui seal ees oleks olnud Sixten, oleks ta aineklasside vahelised reaktsioonitüübid meile tahvlile kirjutanud ja siis ma oleks osanud kohe paugust selle vaskhüdroksiidi ka konstrueerida, aga ilma tabelita läks lihtsalt ebamugavalt kaua aega. Oksüdatsiooniastmed, reaktsioonivõrrandid, redoksreaktsioonid. Tere bioloogia!
Tsau ennnu :D

Kui ma seda bioloogia testi alguses vaatasin, siis mul tekkis küll selline tunne, et "kallis kes-iganes-sa-selle-koostasid, me tõesti pole ajupeetusega!" Tõmba maha vale vastus ja põhjenda valikut. Kilpnääre, ajuripats, käbikeha, süljenäärmed, neerupealsed. Sama hea oleks nagu küsida: Milline järgnevatest ei kuulu tähestikku - A, B, C, põrsas, D, E. Võib-olla sain ma millestki valesti aru. Ja siis oli seal veel ülesanne, kus tuli linnud-imetajad-muud asjad õigetesse tulpadesse jaotada.

Ja siis ma tulin tulema sealt. Kolm tundi istumist oli üsna jõhker ja mul käis pea ringi sellest alguses natuke, aga polnud hullu, mul oli kotis kokat. Läksin välja, kohtasin oma treffneristidest sõpru, kes küsisid, kuidas mul läks. Selle aja peale olid nad muide svipsis juba. Ma ei tea, kas see ongi normaalne pärastlõuna ühele Treffneri loodusrebasele, aga ju ta siis on.

Läksime Joosepiga kinno. Ta rääkis mulle oma vestlusest, mis tuletas mulle meelde, et mina pean ka ju võib-olla oma asjalikkust veel mõnel vestlusel tõestama. Kinno sattusid muide mu uued loodussõbrad ka. Vaatasid sama filmi, mis meie. Seda ''tõsielul põhinevat'', kus üks kutt Marsile satub. Ärge minu käest filmiarvustust küsige, ma ei ole sisust kuigi informeeritud. Pärast nägin Marist ka. Ja siis chillasime veel natuke ringi.

Niisiis. Ma siiralt loodan, et vähemalt üks neist koolidest tahaks mind eeloleval sügisel oma õpilaste nimekirja ja ma annan teile sellest lähiajal teada ka. Ja kuidas teil katsetel läks? :)