Pages

Saturday, February 4, 2012

because days come and go, but my feelings for you are forever ~ Papa Roach - Forever

Ärkasin eile kell seitse, kuigi ma kooli ei pidanud minema. Olümpiaadiks kordamise päevad on ägedad. Ma olen tänu sellele peaaegu kõik selle aasta reeded koolist puudunud. Mitte, et see väga positiivne oleks. Vanaemme number kaks pidi mulle kell kaheksa järgi tulema ja mu Kambjasse viima. Umbes nii läkski. Kuidagi unesegaselt sõitsime äkki Kambja poole, kus oli emps ja kus pidime ploomikokteili tegema, kuna Shakespeare' oli nii vara kinni ja tuli leida alternatiiv. Selleks sobis väga hästi mu vanaema äsjatellitud blender, millest ta mulle teel Kambjasse rääkis. Mõeldud-tehtud. Võtsime jäätise ja ploomimahla, keerasime selle ootusärevalt blenderisse ja ma ütlesin emmele rangelt, et ta kaant peale panna ei unustaks. Kaas sai peale ja nuppu keerates see mürises väga lootusrikkalt, aga see jäätis koos ploomimahlaga nägi rohkem välja nagu surutaks seda hakklihamasinast läbi.

Mul tegelikult ei ole kutsikasilmad, ausalt....

Otsisime välja kasutusjuhendi, mille abil mõistsime, et hetkel kasutame jäätisekokteili tegemiseks nugalõikurit, mis ka kõige totuma mõistuse puhul ei kõla nagu õige riist kokteili tegemiseks. Otsustasime selle segu valada mikserkannu. Selleks tuli nugalõikur pealt ära keerata ja mikserkann asemele panna. Emps ütles, et ma selle segu sealt ära tõstaks.

Paula keeras nugalõikuri ilusasti lahti ja sel hetkel, kui ta selle lootusrikkalt üles tõstis, valgus blenderist välja roosakas vedelik, mis nägi välja nagu beebiroosa Tuhala nõiakaev oma parimatel päevadel ja tulemuseks oli ploomimahlakokteili täis valgunud laud. Ilmselt oleks ma pidanud keerama lahti nugalõikuri koos põhjaga...



Mul oli väga lootusetu tunne. Päästsime, mis päästa andis ja hakkasime seda segadust koristama. Mul oli pool päeva roosa jäätisekokteili rabandus või midagi.

Võtsime Joosepi peale ja tulime minu poole keemiat õppima. Keemiast midagi välja ei tulnud, mida oli ka arvata, aga muidu oli tore. Mu granny tegi pannkooke and stuff. Väga sweet. Eneli oli jelly Joosepi peale, et tema külla tulles pannkooke saab, aga Eneli ei saa :D


Mingi hetk saatis herr Joosep mu kooli, kus mul oli Comeniuse koosolek. Kuna Ergol oli korvpall, olime seal kolmekesi pluss õpetajad. Täitsa tore oli. Parim lause tunni peale oli umbes, kui me Eneliga virisesime, et kõht on tühi ja Marko seepeale ütles, et vot nii kirjutategi! Eestis on negatiivne iive, sest eesti naise kõht on tühi! Võtke kuidas tahate... :D

Pärast Comeniust saatsin Eneli bussi peale ja läksin ise muusikakooli. Jõhkralt külm oli, aga lõpuks oli tund kohal olemist väärt siiski, sest ma sain ühe intervallide töö kätte. Tavaliselt on mu intervallide tööde ninded neljad-viied, aga see oli SEITSE! Suht luksus. Ja ühe diktaadi tegime, mille eest ma sain ÜHEKSA! Suht luksus samamoodi. Peale tundi käisin muusikalooõpetaja juures ja küsisin, et mida ma õppima peaks teisipäevaks, et ma olen mingi kaks nädalat puudunud rahumeeli.

Peale seda käisin Taskus korra, aga mul polnud Enelit kaasas, kes aitaks mul ehteid valida, seega ma pean sinna lähiajal uuesti jõudma, koos Eneliga.

Täna hommikul oli keemiaolümpiaad, millelt ma esmakordselt ajaloos lihtsalt välja jalutasin peale mõnda aega. Paberile kirja panin heal juhul kaks ja pool ülesannet. Ma ei teagi, kas asi oli lihtsalt selles, et mul ütles igasugune närv üles keemia suhtes või ma tõesti ei osanud midagi. Need ülesanded tegelikult polnud nii rasked. Noh, mitte, et ma nüüd kiidaks oma omandatud keemiaalaseid teadmisi. Mulle meeldib faktikeemia ja teooria. Ja mulle meeldib matemaatika. Kui need asjad kokku panna, siis... juhtub nii nagu täna juhtus. Üks asi, mis mind veel häiris oli mu ees istuv keemiaõpetaja, kes esimeses pingis istuvat Paulat sellise karmi, hindava ja lootusrikka pilguga uuris. Mul oli tunne, et ta lihtsalt kontrollis iga mu kirjapandud võrrandit või midagi. At least ma tean peast glükoosivalemit, VOH :D

Ja siis rääkisime Joosepiga natuke aega maailmast ja põhitõdedest ja haridusest ja igasugustest ägedatest asjadest ja siis käisime MÄKIS. Saate aru? Ma vedasin oma ekstreemselt tervisliku spordikuti mäkki ja lubasin tal seda rahumeeli teha ka veel. See lõppes sellega, et ta söötis kõik kilokalorid friikarturite näol viisakalt mulle sisse, sest ma olevat siiski mingi udusulg ju. Tuletab mulle meelde, et kui ma lähiajal trenni minna ei saa, pean hakkama kodus kätekõverdusi ja kõhulihaseid tegema.

Fun fact: Mul on hästi ilus elu :) Vaatamata sellele, et ma täna keemiaolümpiaadilt lihtsalt välja kõndisin. I mean... elu on siiski väga ilus.

Ma nägin Härmas seda suurt balliplakatit, mis tuletas mulle meelde, et ma pole vist otseselt veel kuulutanud meelevaldselt blogis, et kolmapäeval on see BALL, kuhu ma filmiliku kutse sain and stuff. I mean... ma olen excited, olen küll jah.

Tegin lokke, selle pärast on mingi hunnik lokipilte, sorry guys. Aga jaa..
Pilte EI OLE lihtsalt :D Elate üle äkki kuidagi? :P

5 comments:

Eneken said...

no kui ei ole kutsikasilmad, milleks siis juurde panna kutsikasilmade pilt??? :S

Paula said...

i speak fluent sarcasm tegelt :D aga no sorry :S:S

Eneken said...

yeah... a kõik pildid on ju puha kutsikasilmadega ;)

aveliis said...

preili, miks nii ilus :s, kadedaks teed kohe minu!

Paula said...

E: no siis ma vist olengi üks pärdik-kutsikas või midagi :)

Aveliis: jepjep, vaata mul on samasugused silmad nagu Rikil ;P;P