Pages

Monday, January 30, 2012

Paula:"...ja mul oleks võinud minna vähemalt sama hästi, kui temal.." Eneli: "Tahad, ma lohutan sind?" Paula: "Noh.." Eneli: "Homme saab pannkooke!"

Päev algas korvpalli täitmisega kehalise tunni alguses, mis kulmineerus sellega, et ma ei saanud pumpa palli seest välja ja õpetaja saatis mu poiste õpetaja juurde seda ära võtma. Oli meeldiv, kõik kutid naersid mu üle. Aga pole hullu! Viskasin terve tunni vabakaid ja ma ei tea, kas ma üldse midagi sisse ka sain. Kohutav, täna ei olnud minu päev kossus I guess. Aga kätekõverdusi jõudsin ma üle ootuste palju teha täna, aplaus Paulale.

Ajalooõpetaja oli väidetavalt haige ja selle tulemusena oli meil kolm eesti keelt järjest. Mul õnneks vedas ja ma tegelesin kaks tundi oma olümpiaaditööga, kolmanda ajal olime arvutiklassis ja ma vaatasin mataolümpiaadi lahendusi. Seal kusagil vahel käisin raamatukogus ja see tädike seal rääkis mulle lihtsalt terve vahetunni, kui ilusad need fotonäituse pildid ikka on ja et kui andekas ma tema arvates olen. Ma olin meelitatud.

Te ikka teate seda lugu, kuidas ma vigisesin blogis mitu kuud, et mitte ükski meessoost isik ei kingi mulle kunagi lilli ja siis mu oma viieaastane vend käis ja korjas mulle piibelehti ja kinkis ENDA SÜNNIPÄEVAL need mulle. Ja ma unustasin need Põlvasse maha. I'm pathetic. 

Mataolümpiaadil olin 21. kohal. Ma lõpetan selle teema täpselt selle sama lõiguga siinsamas postituses ja ütlen, et kuigi ma ise olen väga pettunud oma kahekümne esimeses kohas ja arvan, et mul oleks võinud paremini minna, siis on siiski paar positiivset asja selle juures. Mu matemaatikaõpetaja oli mu üle uhke ja ütles, et see on väga hea tulemus (Raatuse kohta, I guess) ja mu gran tegi selgeks pointi, et arvestades kui palju üheksandaid Tartu linnas on ja arvestades, et ma üldse sinna julgesin minna, siis 21. koht on suht okei. Ja ma olen nõus nõustuma sellega, et see oli suht okei. That's it :D Ma ei tohi öelda, et ma loll olen, sest Oskar ütles, et see solvab teda. Pealkiri on ka sellest matamasendusest, Eneli oskab tuju heaks teha. Eneli oli muide see ka, kes mulle tänaseks motivatsiooni tekitas ennast üldse kooli vedada, sest veel eile õhtul oli mul totaalne mental breakdown igasusuguse kooliteema pärast.


Keemias olin ma jälle see kurjajuur, kes teadis mille järgi aluseid tugevateks ja nõrkadeks jaotatakse ja reaktsioonivõrrandeid oskas ja kõigil oli nii kõrini minust. Homme peale tunde on keemiaolümpiaadiks kordamistund.
Jõulukas suht.. ilma lumeta vähemalt

Ja saksa keel oli üllatavalt normaalne. Peale seda veeresin koju. Sõin. Nomnom. Ja siis veeresin muusikakooli. Üks armas multikategelane leidis 15 minutit minu jaoks veel enne seda ja tegi tuju heaks. Karl küsis, mis ma siis kaks nädalat teinud olen. Ma ütlesin, et noh, bioloogiaolümpiaad, matemaatikaolümpiaad ja see laupäev on keemiaolümpiaad. Karl küsis, kas kitarritundi on saabunud puhtavereline oivik või. Ma ütlesin, et tuleb vist tõdeda, et jah. Ta ütles, et ainsad olümpiaadid, millest tema kunagi osa on võtnud (ta on totaalne härmakas), on ajalugu ja kirjandus. Anyhow ma sain Sweet Child O' Mine'i mängida ja järgmiseks tunniks pean oma hääleulatuse välja uurima. How the hell...

Igatahes. Ma lähen nüüd magan oma iluund või midagi. Teeheee, no such thing as Paula iluuni.

No comments: