Pages

Thursday, January 19, 2012

if i go crazy will you still call me Superman


TSAUUU :D

Te kindlasti tahate mu ägedast päevast kuulda. Noh, koolis oli nagu ikka. Võtsin fotoka kaasa ja ilutsesime veits. Osad olid lume üle vaimustunud ja ma ütlesin naljaga pooleks, et lihtsalt mingi totter valge löga, mille pärast ma raudselt kusagil haiglas lõpetan :D
Fun fact, mul joppab geograafiaga see trimester. Ma sain töövihiku eest viie, mille kohta ta ütles a'la, et ainult need, kes suudavad midagi asjalikku tänu silmaringile kirjutada, saavad viie. Mul on täitsa ilus viis geograafia seis praegu.

Peale kooli tahtsin ergomeetrit vastama minna, aga õpetajat polnud ja mõtlesin, et mul on niikuinii aega veel sada aastat vastata seda.
Trennis oli superawesome. Lenne on lihtsalt parim bodytreener üldse. Ja sain Lemme-Liisiga tuttavaks ehk siis mu päris esimene trennitutvus. Ta oli supertore. No ja siis peale trenni nägin kehalise õpetajat ka veel, kes approve'is seda, et me aeg ajalt ikka trennis kokku jookseme ja et ma tubli olen ja ütles ergomeetri kohta, et järgmisel nädalal saab vastata.


No ja siis ma läksin Arcticust välja ja ei läinud kuigi palju aega mööda, kui ma selles totras valges lögas pikali lendasin ja endal Joosepi ning Lemmatsi ees margi mõnusalt täis tegin. Aga Joosep kutsus kiirabi, mis oli temast väga armas. Ja kiirabil võttis a'la 20 minutit tulemisega aega. Ma kusjuures alati kardangi kõige rohkem seda, et arstidel on lihtsalt nii suva sinust. I mean, räägib tüdruk kuueteistkümne eelneva luumurruga, eksole. Tavaliselt nad lihtsalt vihkavad oma tööd. Üks neid põhjuseid, miks ma pikka aega tahtsin saada selliseks meditsiinitöötajaks, kes actually hooliks inimestest ja nagu ei teeks neile haiget nii kuidas saaks. No igatahes, need kiirabitüübid olid üle ootuste lahedad. Nad rääkisid mulle, et ma pean munakoori meega sööma ja ma olin nagu wtf no way. Ja siis nad arvasid, et mul on alajahtumine vaikselt, sest ma värisesin nagu crazy. Mõõtsid vererõhku ja asju ja toppisid mulle tekke ümber. No nad eeldasid, et mul on patella pooleks. Ehk siis see pisike luu seal... ma pole kindel, aga selle asja eestikeelne nimetus võib olla põlvekeder. Anyhow ma hakkasin kiirabiautos nutma. Esiteks selle pärast, et mul oli nii külm, et ma ei tundnud mitte midagi põhimõtteliselt. Teiseks selle pärast, et mu jalg tuikas läbi selle külmunud oleku ja basically olukord kõlas juba siis nagu üks 17. kips või midagi sarnast. Kolmandaks selle pärast, et u know what, mul oli nii pathetic olla, et ma 20 sekundit pärast Lemmatsiga tuttavaks saamist lihtsalt külje maha panin ja mingi abitu tibi olin. Ja last but not least selle pärast, et Joosepit ei lastud kiirabiautosse, mis mõnes mõttes oli arusaadav, aga siiski see oli nii ebaaus, sest ta oli terve aja seal ja andis mulle oma mantli (jah, ta on ulmecute)

Enelikallis muretses, et tal pole Oskariga sõbukat (ma niisama bitch olemas või midagi) 

Kiirabitüübid olid toredad, ma kordan. Aitasid mu ratastooli ja ajasid mind mingite täiesti ajuvabade naljadega naerma. Üks kutt ütles, et: "mis sa, Värdi, värised, varsti tuleb kevad" ja ma olin nagu are you fahrrading kidding me, see on nii ajuvaba :D No ja siis nad viisid mu traumasse, kus ma olin mingi vene kutiga, kes oli endal pool pöialt maha hakkinud PIKKUPIDI. Mul oli temast isegi rohkem kahju.

No ja siis mingi hetk jõudsid iss ja gran, kes tõid mulle mandariine, how sweet. Ja siis ma sain veits ratastooli badass sõitu meelde tuletada ja GUESS WHAT. See rontgenitädi oli nii armas. Ma ütlesin talle, et ta on reaalselt esimene röntgenitädi, kes pole mind nagu mingit käpikut sinna laua peale loopinud ja öelnud, et ära virise, can't be that bad. Ta küsis selle peale, et kas ma olen siis palju kordi röntgenis käinud või. Ma ütlesin, et 16 luumurdu, consideri sinna hulka kontrollpildid ja valehäired, 40-50 tuleb kindlasti ära. Ta ütles, et siis ma olen küll suht veteran.
Anyhow, seal läks mingi kaks tundi vist. Ja lõpuks öeldi, et katki pole midagi, et ma lihtsalt põhimõtteliselt põrutasin ära midagi. Ma siiski ei saa aru, kuidas see sai välja näha, nagu mul oleks see põlvekeder mingi teisel pool jalga, aga since nad on arstid, siis ma ka ei tea. Lasen kodus karkudega ringi ja I'll be fine.

No comments: