Pages

Tuesday, January 31, 2012

Paula: "Ossu kuule, tead mis me keemias teha võiks?" Oskar: "Lõket.."

TAHAKS SUVE 

Tavaliselt on koolis päeva peale üks andekas lause, mille peale ma ütlen, et sellest saab tänane blogipealkiri, aga täna oli neid ülipalju. Parim oli siiski see, mis pealkirjaks on :D See vestlus nägi muidu välja selline, et ma rääkisin Eneliga keemiast ja siis hakkasin eest pingist Oskarit painama selle ideega..

Paula: Ossu kuule, tead mis me keemias teha võiks??
Oskar: Lõket
Paula: Haha, lol, ei, tegelikult me võiks kristalle kasvatada
Oskar: See on haigelt keeruline ju
Paula: Ah, ei ole midagi, esmaspäeval teeme need lahused ja asjad valmis, teisipäevaks on vast olemas need seemnekristallid, teeme selle kaadervärgi valmis ja siis jätame nädalaks sinna. Vahepeal laseme either Sixul keerata ja mässata nendega or käime ise.
Oskar: Ma olen teinud seda kunagi
Paula: *puppyface* Nähh
Ma just avastasin, et ma ei mäleta sellest päevast midagi, ma olin liiga närvis või midagi

Igatahes müüsin ma selle idee kutsikanäoga Sixtenile maha. Ta ütles, et kui ma kirjutan tööjuhendi ja toon talle, siis ta paljundab kõigile ja siis me võime teha seda. Fyea. Laura ja Maris tundusid ka positiivsed olevat selle koha pealt, nii et alles gut! Vähemalt ei tee me siis neid jubedaid reaktsioonivõrrandeid, mida te kõik vihkate. Me võime värvilisi kristalle teha, kui Sixul mingeid ägedaid aineid on. Ma kooskõlastan. Üks aktiivne klassiprojekt on meil veel, nimelt neljapäeval teeme kollektiivse külmapüha vist. Nii hea, kui meil umbes kaks korda aastas ühtne klass on. Siiski, täna olime veel üks kord üksteisele toeks. Siis, kui keemia klassi ette radikas oli veetud ja kõik tahtsid selle külge toetada ja nii me seal seisime nagu silgud pütis. Suht sweet, ühtne klass missugune!
Deutschland, Pergamoni muuseum prolly - hästi palju kive ;)

Füüsikas sain oma kohvitopsi tagasi. Vällik rääkis, kuidas ta kaitses seda oma elu hinnaga ja pesi seda ja blabla. Ma tänasin teda viisakalt. Eneli mängis terve tunni peaaegu UnBlockMeFree'd ja siis keset tundi käis mingi vibra üle klassi. Eneli: "Kuradi Joosep!" :D
Aveliisiga chillasime empsi pool kunagi obviously

Inglise keeles rääkisime spordist ja siis äkki õppeainetest, väga huvitav kombinatsioon. Ma jändasin oma juustega. Oskar küsis, et kas hakkasid meeldima või. Ma ütlesin, et mitte eriti, aga mul on igav. Ja siis ühel hetkel ma keerasin need kõik endale otsa ette kokku ja ütlesin: "Ossu! I'm a unicorn!" Oskar tegi kõige väljendusrikkama facepalmi ever :D 

Mingi hetk käisime sööklas, ma olin pannkoogid vale päeva peale arvestanud ja rahakoti koju unustanud, mispeale ma Enelilt euro laenasin ja endale saiakesi ostma läksin. Oskar tuli ka, et ta saaks söökla järjekorras radika peal istuda. Üles tagasi minnes jooksid kaks poissi mööda treppe alla ja korrutasid üle kooli: "ARTUR ANNAB JALAGA P****!" Normaalne kool, pole midagi öelda. 

Ma jalutan kasse USB juhtmega tavaliselt, alles gut

Ja keemias istus Eneli minu kõrvale. Jõudsin küsimused valmis. Jõudsin töövihiku valmis. Jõudsin reaktsioonivõrrandid valmis. Enelil hakkas kahju minust või midagi ja siis ta andis mulle oma ristsõnad lahendamiseks. Seal oli LÕVIKUNINGA ristsõna. Mul on pilt sellest! Ja siis Eneli naeris pool tundi, kui ma olin talle öelnud, kes on lõvikuningas ja kes on tiigrikutsu.

Teen tagasihoidlikult siiski ettepaneku neljapäeval mitte kooli ronida. Argumendiks tooksin Kristi südamliku väite, et see on võib-olla viimane võimalus koos ühtse klassina külmapüha pidada ja kuna see varem nii kui nii välja pole tulnud, võiksime seda kasvõi üks kord teha! Tuletage meelde, kuidas me seal radika ääres üksteist külg külje kõrval soojendasime! Ja kuidas me bioloogia klassis üksteise kõrval akna all maas istusime, seljad vastu radikaid! Me ei taha ju 30-kraadise külmaga seal lõdiseda, ega ju? Üks väike neljapäevane külmapüha ei tee kellelegi liiga :) Tho' peab tõdema, et neljapäeval saab pannkooke, mis on väga ahvatlev pakkumine, seega mõistan kõiki, kes söögivahetunniks kooli hiilivad ;)

Monday, January 30, 2012

Paula:"...ja mul oleks võinud minna vähemalt sama hästi, kui temal.." Eneli: "Tahad, ma lohutan sind?" Paula: "Noh.." Eneli: "Homme saab pannkooke!"

Päev algas korvpalli täitmisega kehalise tunni alguses, mis kulmineerus sellega, et ma ei saanud pumpa palli seest välja ja õpetaja saatis mu poiste õpetaja juurde seda ära võtma. Oli meeldiv, kõik kutid naersid mu üle. Aga pole hullu! Viskasin terve tunni vabakaid ja ma ei tea, kas ma üldse midagi sisse ka sain. Kohutav, täna ei olnud minu päev kossus I guess. Aga kätekõverdusi jõudsin ma üle ootuste palju teha täna, aplaus Paulale.

Ajalooõpetaja oli väidetavalt haige ja selle tulemusena oli meil kolm eesti keelt järjest. Mul õnneks vedas ja ma tegelesin kaks tundi oma olümpiaaditööga, kolmanda ajal olime arvutiklassis ja ma vaatasin mataolümpiaadi lahendusi. Seal kusagil vahel käisin raamatukogus ja see tädike seal rääkis mulle lihtsalt terve vahetunni, kui ilusad need fotonäituse pildid ikka on ja et kui andekas ma tema arvates olen. Ma olin meelitatud.

Te ikka teate seda lugu, kuidas ma vigisesin blogis mitu kuud, et mitte ükski meessoost isik ei kingi mulle kunagi lilli ja siis mu oma viieaastane vend käis ja korjas mulle piibelehti ja kinkis ENDA SÜNNIPÄEVAL need mulle. Ja ma unustasin need Põlvasse maha. I'm pathetic. 

Mataolümpiaadil olin 21. kohal. Ma lõpetan selle teema täpselt selle sama lõiguga siinsamas postituses ja ütlen, et kuigi ma ise olen väga pettunud oma kahekümne esimeses kohas ja arvan, et mul oleks võinud paremini minna, siis on siiski paar positiivset asja selle juures. Mu matemaatikaõpetaja oli mu üle uhke ja ütles, et see on väga hea tulemus (Raatuse kohta, I guess) ja mu gran tegi selgeks pointi, et arvestades kui palju üheksandaid Tartu linnas on ja arvestades, et ma üldse sinna julgesin minna, siis 21. koht on suht okei. Ja ma olen nõus nõustuma sellega, et see oli suht okei. That's it :D Ma ei tohi öelda, et ma loll olen, sest Oskar ütles, et see solvab teda. Pealkiri on ka sellest matamasendusest, Eneli oskab tuju heaks teha. Eneli oli muide see ka, kes mulle tänaseks motivatsiooni tekitas ennast üldse kooli vedada, sest veel eile õhtul oli mul totaalne mental breakdown igasusuguse kooliteema pärast.


Keemias olin ma jälle see kurjajuur, kes teadis mille järgi aluseid tugevateks ja nõrkadeks jaotatakse ja reaktsioonivõrrandeid oskas ja kõigil oli nii kõrini minust. Homme peale tunde on keemiaolümpiaadiks kordamistund.
Jõulukas suht.. ilma lumeta vähemalt

Ja saksa keel oli üllatavalt normaalne. Peale seda veeresin koju. Sõin. Nomnom. Ja siis veeresin muusikakooli. Üks armas multikategelane leidis 15 minutit minu jaoks veel enne seda ja tegi tuju heaks. Karl küsis, mis ma siis kaks nädalat teinud olen. Ma ütlesin, et noh, bioloogiaolümpiaad, matemaatikaolümpiaad ja see laupäev on keemiaolümpiaad. Karl küsis, kas kitarritundi on saabunud puhtavereline oivik või. Ma ütlesin, et tuleb vist tõdeda, et jah. Ta ütles, et ainsad olümpiaadid, millest tema kunagi osa on võtnud (ta on totaalne härmakas), on ajalugu ja kirjandus. Anyhow ma sain Sweet Child O' Mine'i mängida ja järgmiseks tunniks pean oma hääleulatuse välja uurima. How the hell...

Igatahes. Ma lähen nüüd magan oma iluund või midagi. Teeheee, no such thing as Paula iluuni.

Sunday, January 29, 2012

little by little

Okei.. nii.. Esiteks tsau uutele followeridele, mul on hea meel teid näha :)
Ja teiseks, Martina fotokapa seisab nüüd väga hilinenud näoga minu toas ja ootab Martinale üle andmist.

Mitte tähele panna mu põlve, eksole :D 

Neljapäeval ma koolis ei käinud. Istusin kodus ja puhkasin jalga vist. Ma ausalt öeldes ei mäleta, mida ma tegin. Ilmselt õmblesin triiksärki, mängisin kitarri ja üritasin mataolümpiaadiks õppida.
Reedel käis Joosep siin. Üritasime taas matat õppida, millest eriti midagi välja ei tulnud, kuid supertore oli sellele vaatamata ja lõppkokkuvõttes sain siiski matemaatilise induktsiooni ja Dirichlet' printsiibi enam-vähem selgeks. No, umbes tean, millest jutt käib, kasutada ei oska veel :D

Juukseid värvisin millalgi... täpselt samasugune nagu enne, aga siit on lihtsalt näha, kui katki mu juukseotsad on :)

Laupäeva hommikul ärkasin üles, maganud polnud eriti ja üleüldse oli suhteliselt halb olla ja siis mu iss oli hommikul enne tööleminekut poes käinud ja mulle shokolaadi ja kokat toonud olümpiaadi jaoks. How sweet is that?! Ja siis ma sõitsin Treffnerisse kohale, kus oli lihtsalt ülipalju inimesi. Sain Karinaga jälle tuttavaks. Me käisime lasteaias koos kunagi. Ja siis tuli FRETA kusagilt out of nowhere. Ta oli nii armas! Ja ma nägin teda viimati 1. septembril! Igatahes, peale seda tuli kusagil Viivika! Ja Tuuli oli ka seal! Ja siis lõpuks tuli Joosep ka! Palju-palju tuttavaid inimesi. Evat ma siiski ei näinud :(

Ainult Kalle jaoks keerasin pildi PS'is horisontaalselt, et tunduks, nagu mul on sõpru :D:D anyhow, MU VÄGA KORTSUS TRIIKSÄRK. Ma ei hakanud pildi jaoks triikima ega midagi fancyt. Põhimõtteliselt on mul vaja sinna veel krae teha ja nööbid + nööpaugud. Ja siis ma ei tea veel, kas ma tahaks sinna mingit fancyt asja ka peale panna või mitte.. 

Olümpiaad ise läks nagu... Arvestades seda, et mu matemaatikaõpetaja ütles mulle väga noomivalt, et ma siiski mõtleks järele, kas ma tahan sinna minna ja et seal on ikka väga keerulised ülesanded. Arvestades seda, et ma ei teadnud kaks päeva enne seda mitte midagi Dirichlet' printsiibist ega matemaatilisest induktsioonist. Arvestades seda, et meil ei ole mingeid ägedaid matalaagreid. Ja arvestades seda, et mu seljataga istus Joosep. Läks väga hästi :D Ma lahendasin 13 ülesannet 14-st ära, midagi neist on kindlasti õiged ka. Ja noh, viimaseks vast ei jää :D

Sest ma olen ikkagi "see Coca-Cola tüdruk" 

Laupäeva õhtul otsustasime tegeleda keemiaviktoriiniga. See tähendab, et Kalle mängis mingit mängu kella seitsmeni vist ja Joosep õppis ja mina peaaegu magasin. Aga siis millalgi meil õnnestus isegi joone peale saada ja me lõpuks tegime seda kella kaheni öösel. Lõpuks aitas Liisi ka meid (Minerva siiski - Google it!), mis oli temast väga armas, sest üksi ma saksakeelse Wiki tõlkimises nii tugev poleks olnud vist. Igal juhul on meil nüüd 9 põhjalikku vastust 11-st vist. Ja kaks viimast on puhtalt Kalle rida, nagu ma aru sain. Ja ükskõik kuidas see kõik ka ei kõla, siis mul isiklikult oli väga tore.

Ja hetkel üritan järele jõuda koolis toimuvale, sest ma pole nädal aega seal õieti käinudki. Kuigi positiivne on see, et ma käisin koolis ainult mingite tähtsamate tööde ajal ja sellest tulenevalt on mul vaja järele vastata ainult saksa keele kontrolltöö, mis kahjuks tõotab tulla megaraske. Mul oleks vaja see viis saada, sest siis ma oleks ilmselt võimeline murdma oma forever kahe neljaga tunnistust. Ma nüüd ei teagi, mis kekast saab. Homme lähen viskan vabaviskeid terve tunni näiteks. Huvitav, kas ma korvpallist või NBA'st mingit referaati ei võiks kirjutada? I mean, ma oskaks tänaseks sellest juba päris palju rääkida!
(et iga lõigu vahel oleks pilt)

Anyhow... Mulle meeldiks vist üldse nii palju rohkem, et ma käin ainult kontrolltööde ajal koolis ja õpin kõik vajaliku pigem kodus ja raamatutest. I mean ma ei viitsi seda draamat handle'ida :D Ja, jou, varsti on veebruar!

Wednesday, January 25, 2012

Truly Madly Deeply

Eile õhtul mõtlesin, et koguaeg võiks nii olla, et ärkad hommikul üles, teed oma paar asja, vead ennast kooli ja siis tuled koju ja chillaxid. See lõppes nii, et ma ärkasin kell seitse üles. Vaatasin Terevisiooni, jõin mõnusas koguses kohvi ja tegin eelmiste aastate matemaatikaolümpiaadide ülesandeid. Kusjuures, need polnudki nii hullud. Noh, ma vähemalt osad lahendasin oma tarkuse järgi ära. Mingit Dirichlet' printsiipi ma ei oska, aga no mis teha, et ma nii tark olen.

Sest ma ei saa kõndida. Got to love it. PhotoBooth is my best (and only) friend.

Mingi hetk avastasin, et peaks geograafiaks õppima ja kooli sättima. Kirjutasin kirjandi ära, teemaks oli "Eestimaa homne päev", ma isegi ei mäleta väga, mis ma kirjutasin sinna. Peale seda istusime Markuse ja Marise ja Lauraga Halliku klassis ja arutasime mingit sõbrapäeva üritust koos lasteaialastega. Ma küll ei tea, mis seal üldse toimub, aga kõlas suht armsalt. Mingi hetk jäime Marisega sinna ja hakkasime geograafia töö jaoks linnu kordama. Mõtlesime välja mingi geniaalse jutukese, mis sisaldas kõiki linnu ja maakonnakeskuseid. Geograafiaõpetaja oli sellest vaimustuses ja lubas selle stendile panna, kui me selle talle paberile kirjutame. Viied saime ka selle eest. Ja kuna pildilt pole aru saada kuigi palju, kirjutan selle siia:

Ood Eesti Linnadele
Maris Pedaja, Paula Adamson

LIHUnikust PALjas KEIt SAUaga MAAnDUs KEHRAs, 
TAPpis TAMmsaare, mis teda ei LOKSutanud.
Haaras VERise ja ÕLIse PÜSSI, 
ujus üle JÄRVE, sõi paar JÕHVIkat ning kõndis üle SILLA.
Jõudis NARVA JÕESUUsse,
tammus läbi NARVA,
teel TARTUsse tulid ära VEEd,
KALLAS need minema,
sündis RÄPpar,
PÕLVepikkune poisike,
nutuVÕRU ümber suu.
Nimeks sai tal ANTS. 
VALGud-hormoonid möllavad,
otsas oli OTi Pea, TÕRVAst juuksed rippumas.
NÕMEdalt MÕISnikult ABi PALUs, NUIA sai.
VILJAstas SUURE JAANI, 
VÕHMAle see võttis peagi.
Siis ta märkas Kristi PAIDEt...
RabaKUREd KÄRistasid: 
"ELAgu RÄPIkunn!"


Anyhow. Peale seda hakkasin koju tulema. Joosep tuli mulle vastu ja saatis minu kui invaliidi koju. See on suhteliselt koomiline, et I used to think, et mu vanemad on nagu liiga hoolitsevad, aga Joosep umbes nagu räägib: "Meil algavad, eu seal on auk, vaata ette, neljapäevast kunstitunnid ja, eu, siin on ka imelik koht, tasakesi!" No ja siis ta saatis mu koju. How cute is that. 


Ja siis mõne aja pärast tuli Liisi siia. Suht awesome. Ta lasi mulle oma mingit teenage-aja muusikat, väga, väga, väga hilarious oli :D Shaggy - It wasn't me, Emiliana Torrini - Jungle Drum (mul on siiani selle sõnad peas, GOSH!), Alphabeat, Gwen Stefani ja nii edasi. Siiski, peab tõdema, et tänaseks on Liisil lihtsalt perfektne muusikamaitse ja mul on ülimalt hea meel selle üle :D

Ja siis me 9gagisime kahes arvutis. "Ou, seda postitust nägid?" "Nope, I must have skipped it! HAHAHA" Anyhow. Homme olen kodus vist ja reedel ka. Laupäeval on mataolümpiaad. Damn, ma pean triiksärki ka õmblema. Sest ma teen ikkagi ise seda ju, mitte ei lase valmis teha (badass olen). 

Ainus asi, millest mu arvutis pilte leidub, olen ilmselgelt mina. Sest ma olen nii egoistlik ja ülbe. AWWWYEAH. 

Monday, January 23, 2012

rawr

Ma olen tähele pannud, et sellest ajast peale, kui ma enam ametlikult Coca-Colat ei joo, muutus see jook palju erilisemaks. Ehk siis.. No ma ei hakka keerutama, toon näited otse. Mõned kuud tagasi (tegelikult juba 4 kuud tagasi) otsustasin ma tervise huvides peatada liigse Coca-Cola tarbimise. See tähendab seda, et kui eelnevalt teadsid kõik, et kui vastu tuleb 'see blogi tüdruk', Coca-Cola käes, on see raudselt Paula. Ma tõepoolest käisingi igalpool Cocaga. Aga kuna mu arst ütles, et liigses koguses karastusjoogid pole mu luutihedusele head, siis ma otsustasin veidi piiri pidada. Tegelikult mu arst vist siiani ei tea, et ma jõin mingil perioodil 18 liitrit Coca-Colat nädalas. Nojah. Vahepeal ma ei joonudki seda üldse. Õppisin elama mahlade ja vee ja kohvi peal. Tegelikult ei tohiks ma kohvi ka juua, aga no puh-leasee, ma joon lattet, see peaks asja leevendama ju! Aga siis ma avastasin, et Coca muutus nagu... specialiks kingituseks specialite inimeste poolt.

Kui ma Tallinnasse läksin, olid emme ja Rene tavaliselt külmkappi minu jaoks paar klaaspudelis Cocat vedanud ja jõulude ajal tõi mu vanatädi mulle kaheliitrise koka. Ja täna tõi Joosep mulle kokat. Ehk siis, see ongi palju erilisem, kui ma joon seda erilistel puhkudel, mitte nagu päevas 2 liitrit. Ja mulle täitsa sobib nii. Ehk siis, special juhtudel on väga special kui te mulle kokat kingite. Mul pole selle vastu midagi :P

Käisin koolis täna, aga kuna valuvaigistid tegid minu arust selle valu hoopis hullemaks ja klassijuhataja ütles ka, et ma olen täiesti opakas, et ma ennast kooli vedasin, tulin ma viienda tunni lõpus ära. Muidu poleks ma vist homme küll kooli jõudnudki. Ja kitarri ma ka ühtlasi ei läinud. Kui ma solfi ja muusikaloo tunnid veel kuidagi külma närviga üle lasen, siis kitarritundide puhul tekivad süümekad.


Ja hetkel on mu põlv endiselt megavalus, seega on võimalus, et ma lähen homme ainult eesti keele olümpiaadiks ja võib-olla käin käsitööst läbi. Muide, ma unustasin oma kohvitopsi härra Välliku klassi ja kaasõpilaste sõnul hoiab ta seda oma kraanikausis. Ma kujutan ette, et ta on selle otsast otsani läbi lugenud ja korraliku kõhutäie naerda saanud. Ta tegigi füüsikatunnis märkusi selle kohta, et: "Selleks, et kohv püsiks soojana, on kohvitopsil kaas peal, eksole, preili Adamson?"

Lähen õpin eesti keelt natuke, et väga piinlik Kaarele poleks otsa vaadata :)

Sunday, January 22, 2012

Let's start a riot!

Ma pole kaks päeva vist õieti omal jalal liikuda saanud ja mul on juba kõrini. See tähendab seda, et ma olen kaks päeva kodus istunud ja mul on lihtsalt kohutavalt igav olnud. Võinoh, eile ma joonistasin pool päeva, mängisin natuke kitarri, istusin 9gagis. Täna õppisin pool päeva ehk siis tegin teisipäevased ja osad kolmapäevased kodutööd ka ära, et ma saaks äkki midagi ägedat teha homme/ülehomme. Ja siis õmblesin paar tundi. Sain pluusile varrukad külge, EDUSAMMUD.



Homme vean siiski kooli ennast ja üritan ellu jääda, sest kodus ma vist ei jääks. Kuigi, ma tõmbasin endale hästi palju uut muusikat selle kahe päeva jooksul. Bulletit ja Three Days Grace'i ja Papa Roachi.
Ja homme on Oxenis töö, why god, why.

Ma nägin unes, et jaapanlased korraldasid Eestis tuumaplahvatuse ja me Eneliga istusime bussi peale, et selle eest ära sõita. Geniaalne või mis.

Ja nüüd ma lähen magama. Uuesti.
Pikemad blogid tulevad siis, kui mul on actually kirjutada millestki muust peale õmblemise ja joonistamise. Kohutav! Argh.

Friday, January 20, 2012

mr. Brightside

Heihei.

Paula x 9 

Anyhow, mul on ideaalne võimalus õppida homseks bioloogiaolümpiaadiks, aga ma lihtsalt ei oska midagi õppida selle jaoks. Ma nagu ei teagi õieti, mida ma teadma peaks. Seda lühikursust olen ma kolm aastat lugenud juba. Iseenesest kui ma tõesti tahaks midagi saavutada seal, peaks ma läbi lugema kõikide loomade ja taimede liigikirjeldused, tutvuma bioloogiaalaste uudistega niiumbes viimase aasta jooksul ja vaatama läbi mingit liigi- ja looduskaitse ning igast keskkonnaalased leheküljed.
Paula silm, august 2008

Liisi käis siin hoopis. Tema oli isegi palju kasulikum bioloogia koha pealt, rääkis asjast palju huvitavamalt. Ma alati mõtlen, et kui ma peaks kunagi nagu mõne lapse saama, milles ma ausalt öeldes üldse kindel ei oleks ja nii edasi, siis ma lihtsalt räägiks talle igasuguseid ägedaid asju. Umbes nagu Dan mulle suviti USA's rääkis. Ja Rene. Lihtsalt, see oleks nii epic. Selle pärast ma peangi kõikide asjade kohta kõike teadma :D Võinoh, midagi sinna poole.
juuni 2010

Igatahes, Liisiga kuulasime head muusikat, rääkisime kõigest ja kõigist, mängisin talle Sweet Child O' Mine'i ja ta ütles, et ta on impressed, seega FYEA, üks inimene kiitis heaks :D Ja nüüd ma peaksin veel biod õppima, aga kas ma viitsin? Kui mul väga igav hakkab, siis ilmselt jõuan nii kaugele.

Leidsin mingeid vanu pilte :D

juuni 2010

Thursday, January 19, 2012

if i go crazy will you still call me Superman


TSAUUU :D

Te kindlasti tahate mu ägedast päevast kuulda. Noh, koolis oli nagu ikka. Võtsin fotoka kaasa ja ilutsesime veits. Osad olid lume üle vaimustunud ja ma ütlesin naljaga pooleks, et lihtsalt mingi totter valge löga, mille pärast ma raudselt kusagil haiglas lõpetan :D
Fun fact, mul joppab geograafiaga see trimester. Ma sain töövihiku eest viie, mille kohta ta ütles a'la, et ainult need, kes suudavad midagi asjalikku tänu silmaringile kirjutada, saavad viie. Mul on täitsa ilus viis geograafia seis praegu.

Peale kooli tahtsin ergomeetrit vastama minna, aga õpetajat polnud ja mõtlesin, et mul on niikuinii aega veel sada aastat vastata seda.
Trennis oli superawesome. Lenne on lihtsalt parim bodytreener üldse. Ja sain Lemme-Liisiga tuttavaks ehk siis mu päris esimene trennitutvus. Ta oli supertore. No ja siis peale trenni nägin kehalise õpetajat ka veel, kes approve'is seda, et me aeg ajalt ikka trennis kokku jookseme ja et ma tubli olen ja ütles ergomeetri kohta, et järgmisel nädalal saab vastata.


No ja siis ma läksin Arcticust välja ja ei läinud kuigi palju aega mööda, kui ma selles totras valges lögas pikali lendasin ja endal Joosepi ning Lemmatsi ees margi mõnusalt täis tegin. Aga Joosep kutsus kiirabi, mis oli temast väga armas. Ja kiirabil võttis a'la 20 minutit tulemisega aega. Ma kusjuures alati kardangi kõige rohkem seda, et arstidel on lihtsalt nii suva sinust. I mean, räägib tüdruk kuueteistkümne eelneva luumurruga, eksole. Tavaliselt nad lihtsalt vihkavad oma tööd. Üks neid põhjuseid, miks ma pikka aega tahtsin saada selliseks meditsiinitöötajaks, kes actually hooliks inimestest ja nagu ei teeks neile haiget nii kuidas saaks. No igatahes, need kiirabitüübid olid üle ootuste lahedad. Nad rääkisid mulle, et ma pean munakoori meega sööma ja ma olin nagu wtf no way. Ja siis nad arvasid, et mul on alajahtumine vaikselt, sest ma värisesin nagu crazy. Mõõtsid vererõhku ja asju ja toppisid mulle tekke ümber. No nad eeldasid, et mul on patella pooleks. Ehk siis see pisike luu seal... ma pole kindel, aga selle asja eestikeelne nimetus võib olla põlvekeder. Anyhow ma hakkasin kiirabiautos nutma. Esiteks selle pärast, et mul oli nii külm, et ma ei tundnud mitte midagi põhimõtteliselt. Teiseks selle pärast, et mu jalg tuikas läbi selle külmunud oleku ja basically olukord kõlas juba siis nagu üks 17. kips või midagi sarnast. Kolmandaks selle pärast, et u know what, mul oli nii pathetic olla, et ma 20 sekundit pärast Lemmatsiga tuttavaks saamist lihtsalt külje maha panin ja mingi abitu tibi olin. Ja last but not least selle pärast, et Joosepit ei lastud kiirabiautosse, mis mõnes mõttes oli arusaadav, aga siiski see oli nii ebaaus, sest ta oli terve aja seal ja andis mulle oma mantli (jah, ta on ulmecute)

Enelikallis muretses, et tal pole Oskariga sõbukat (ma niisama bitch olemas või midagi) 

Kiirabitüübid olid toredad, ma kordan. Aitasid mu ratastooli ja ajasid mind mingite täiesti ajuvabade naljadega naerma. Üks kutt ütles, et: "mis sa, Värdi, värised, varsti tuleb kevad" ja ma olin nagu are you fahrrading kidding me, see on nii ajuvaba :D No ja siis nad viisid mu traumasse, kus ma olin mingi vene kutiga, kes oli endal pool pöialt maha hakkinud PIKKUPIDI. Mul oli temast isegi rohkem kahju.

No ja siis mingi hetk jõudsid iss ja gran, kes tõid mulle mandariine, how sweet. Ja siis ma sain veits ratastooli badass sõitu meelde tuletada ja GUESS WHAT. See rontgenitädi oli nii armas. Ma ütlesin talle, et ta on reaalselt esimene röntgenitädi, kes pole mind nagu mingit käpikut sinna laua peale loopinud ja öelnud, et ära virise, can't be that bad. Ta küsis selle peale, et kas ma olen siis palju kordi röntgenis käinud või. Ma ütlesin, et 16 luumurdu, consideri sinna hulka kontrollpildid ja valehäired, 40-50 tuleb kindlasti ära. Ta ütles, et siis ma olen küll suht veteran.
Anyhow, seal läks mingi kaks tundi vist. Ja lõpuks öeldi, et katki pole midagi, et ma lihtsalt põhimõtteliselt põrutasin ära midagi. Ma siiski ei saa aru, kuidas see sai välja näha, nagu mul oleks see põlvekeder mingi teisel pool jalga, aga since nad on arstid, siis ma ka ei tea. Lasen kodus karkudega ringi ja I'll be fine.

Monday, January 16, 2012

That's right!


Ma olen avastanud tänu oma 2012. aasta motole, et kui asju on nii palju, et neid ei jõua mitte ühegi valemi järgi ära teha, siis aitab ainult see, kui neile korralikult keskenduda ja need ära teha. Mul oli väga awesome kitarritund täna, kuigi ma ei jõudnud selleks eriti õppida. Karl tegelikult on väga awesome. Te peaks nägema, kui suur naeratus mul alati näole tuleb, kui ma mängin Sweet Child O' Mine'i harmooniat ja siis Karl teeb soolokitarri. SEE ON LIHTSALT HEAVEN :D See kõlab nii hästi, meow. 

Homme on keemiaolümpiaad. Ma ei valmistunudki vist selleks, lähen ja vaatan mis mu puhas intelligents teha suudab. Samas võimalik, et need keemiaalased raamatud, mida ma lugenud olen ja muu selline on natuke mu keemiaalastele teadmistele kaasa aidanud. 

Tantsimine on nüüd läbi ja mu koondhinne oli 4/5. 

Since te ei näe mind kunagi eriti mingi bubbly keep smiling naeratusega :D Sest ma lihtsalt ei tee seda kunagi :D

Mis veel? Meil hakkab korvpall reedest ja kuna ma kurtsin Joosepile, et ma olen korvpallis kohutav, siis ta vist tõesti kavatseb mu korvpalli mängima vedada. How cool is that?! Ja ergomeetrit lähen ka järele vastama. Ma siiski kavatsen viied saada see trimester kõik. Miks? 'Cause I can! 

Ma vist ei öelnud teile veel, et mu emps kavatseb minuga oktoobris New Yorgi maratonile minna. Mis on kirjeldamatult äge, aga see tähendab, et ma pean suvel kõvasti jooksmas käima. See reminds me, et ma tahaks suve :]

Sunday, January 15, 2012

my very own Popi ja Huhuu

Fun fact. Mul on uued naabrid. Nad kolisid mõned päevad tagasi sisse ja erinevalt mõnest teisest kaaskodanikust pole ma otseselt akna peal luuret teinud, et kes ja kui palju ja mismoodi. Täna läksin hommikukohvi tegema nägin, et kaks pärdikut jooksevad aias ringi. Kaks koera. Üks neist oli taks ja teine vist unise hinnangu järgi mops. Mõlemad on sellised hüperaktiivsed. Siinkohal pean mainima, et kohustuslik kirjandus ehk siis Tuglase "Popi ja Huhuu" on mu alateadvuses kõik taksikoerad automaatselt Popideks nimetanud.
absoluutselt tekstiga mitte ühtiv pilt :D

Niisiis see 'Popi' tuli aia äärde ja tabas ära, et ma köögis liigun ja hommikukohvi teen (ma ei tea, mismoodi) ja siis ta haukus mu peale mingi mõnusad viis minutit, kuni ma oma kohviga ühel pool olin. See mops, nimetagem ta siinkohal siis Huhuuks, ei viitsinud mingi suvaka naabripifi ehk siis minu peale klähvida ja läks hoopis maja juurde tagasi. Anyhow on mul uued naabrid kahe aktiivse (üks neist hüperaktiivne) koeraga, kelle olen ametlikult ristinud Popiks ja Huhuuks. Ma loodan, et mu naabrikoerad viina jooma ei hakka ega maja õhku lase (mitte, et mu varasemad naabrid seda teinud oleks, vaid nii juhtus raamatus... igaks juhuks mainin). Neil on vist laps ka, mingi pisike... mitte koertel... naabritel. Aga nädala jooksul on siin küll vähemalt seitse last liikunud, kellest vähemalt üks alatasa nutab. Õnneks on talv ja mul on aknad kinni koguaeg :)
PS: Pilt on illustreeriva tähendusega ega pole mõeldud sidumiseks ühegi postituses avaldatud faktiga st et see pole see maja, mis peatselt õhkulaskmisele kuulub ;)

Votnii. Kui ma nüüd peaksin eesti keeles tegema lugemistesti ja vastama küsimusele "Millist rolli esindas raamatus Popi/Huhuu? Kas tead kedagi sellist tavaelust? Kui jaa, siis võrdle neid," teaksin ma täpselt, mida sinna kirjutada :D

Bat Country

Enamus teist vist teavad, et aeg ajalt vaatan ma Bloggeri statistikat ja seal on välja toodud need Google'i otsingusõnad, tänu millele inimesed mu blogisse on jõudnud. Noh, enamasti on seal "paula johanna" ja "paulajohanna" ja muud sellist, aga hetk tagasi leidsin ma sealt sellise otsingusõna nagu

"excel suusakepid"

Okei, ma täitsa mõistan, et see Excel seal ees on firmanimi, aga mul on ainult üks küsimus.. Kuidas on selle otsingusõnaga võimalik minu blogini jõuda? Mind = Blown. Ja MUIDE, selle otsingusõna pealt on lausa kaks korda mu blogini jõutud. Ma peaks kiusu pärast blogisse mingeid absurdseid sõnu panema hakkama, et ma koguaeg Google'is vasteid annaks.

Muide, Paula fun factid on the way!

Kas te teadsite, et Teise maailmasõja ajal tehti Ameerikas Inglismaa jaoks hävituslennuk, mille nimeks oli P-51 Mustang. Noh, alguses tahtsid inglased, et ehitataks P-40 Kittyhawk hävituslennukeid, aga kuna tehases öeldi umbes, et need P-40'd on mingid mõttetud ja et neil on hoopis parem idee, ehitati hoopid P-51 ja nimeks pandi Mustang. Ja lõpuks oli P-51 Mustang üks perfektsemaid Teise maailmasõja hävituslennukeid, mida toodeti peaaegu 15 900 tükki. Votnii, ma küll ei tea, miks teil seda vaja peaks minema kunagi, aga jah... Fun facts!



Mul on pilte finally! Sellest, kuidas ennnuga Lõunakas käisime.
Raamatupoed on kõige ägedamad poed üleüldse. Ma võiksin seal lihtsalt tunde veeta. Ja Eneliga me seda tavaliselt teemegi. Kui mul veel aega lugeda ka oleks, oleks kõik lihtsalt perfektne!

Vaatamata nendele filmilikele lumehelvestele juustes ma siiski ei naudi talve absoluutselt. Mul on lihtsalt hea pokerface ;)

Ilmselgelt sajab lumi ainult Paulade peale.

UnBlockMeFree'le tehti automaatne uuendus ja kõik selle aasta füüsikatunnid kaotasid igasuguse kasulikkuse, sest Eneli lubas, et ta hakkab füüsikas kaasa kuulama, kui ta keskmisest tasemest läbi jõuab (1200 levelit), aga nüüd peame otsast alustama :(

Ma söön niiumbes kolm rohkem, kui Eneli. Ma sõin BigMac eine põhimõtteliselt (ma ostan neid asju eraldi nüüd, sest einega apelsinimahla ei anta ja kokat ma ei joo enam) ja ühe metsamarjapiruka, aga Eneli ainult põhimõtteliselt lasteeine, kus joogi asemel oli mingi hiigelsuur ja megamagus shokolaadi shake. Ja peale seda mõtlesin ma, et ma tahaks veel ühte lattet ka. Ja mina ei käi nädalas mitu korda suusatamas...

Tegime seitsmekümnendaid ilmselgelt. 

Selle nädala lugu vist. Mul on iPod katki, seega ma raputan seda koguaeg, et mingeid suvakaid lugusid shuffle'ida. Õnneks tuleb Avenged Sevenfold'i ja Bulletit ja Ironit ja Judas Priest'i üle keskmise tihti (aitäh iPod).

Homme vastan tantsimist järgi, käin kitarritunnis ja õpin Sweet Child O' Mine'i, viin füüsikaalase kirjanduse raamatukokku tagasi, õpin teisipäevaseks koolisiseseks keemiaolümpiaadiks ja kui teil hästi läheb, kirjutan sellest kõigest blogi ka. Ma tahaks Slashi ja Ozzy eluluooraamatuid lugeda, aga hetkel tundub, et esimene vaba periood on... suvel? Niuks. Aga mul pole hetkel ühtegi halba sõna keemiaalase kirjanduse kohta, sest see on nii huvitav.

Tsau, uus follower! :)
Ööd :)

Saturday, January 14, 2012

füüsikaolümpiaadi feedback

Ma olin eile õhtul füüsikast nii väsinud, et mu aju lihtsalt ei võtnud ühtegi füüsikaalast fakti vastu enam. Mõtlesin magama minna, aga just siis tundus mingi film ülihuvitav. Ma kusjuures olin näinud seda, aga ikkagi tundus see nii huvitav. Issiga vaatasime ja kirusime reklaamipause ning käisime võikumaratonil koguaeg. Ja siis mu vanaema ütles, et mismõttes ma ei vaata mitte kunagi telekat ja nüüd, kui ma pean vara magama minema, tundub mingi mõttetu põnevik äkki nii huvitav. Mis teha.

Magama jõudsin vist pool kaksteist. Anyhow läksin ma hommikul Reinikusse, nägin Erkit esimesena. Erki tundus selle olümpiaadi osas sama entusiastlik nagu mina ehk siis mingit erilist lootust pole. Rahvast oli kohutavalt palju, aga samas see oli mu esimene kord füüsikaolümpiaadil, seega võib-olla oli täiesti tavaline mass. Anyhow, meid oli mingi neli klassitäit vist.

talv on :(

Saime lehed ja viie minuti pärast, kui ma olin esimese ülesande niiumbes kaks korda läbi lugenud ja veidi andmeid ja muud sellist sirgeldanud mustandipaberile, kõndisid osad lihtsalt välja. Nii hull see siiski ei olnud. Okei, ma tunnistan üles, et seal oli enam-vähem 3 ülesannet, mille lahendamise kohta mul õrna ideedki ei tulnud ja kaks ülesannet, mis jäid vist põhiliselt valemite taha ja lõppvastuseid sain ma vist üldse ainult kolm tükki kätte. Aga vähemalt ma ei tulnud sealt esimese viie minuti jooksul ära, vaid istusin seal kolm ja pool tundi + tegin mõlemad eksperimendid ära.

Niisiis, kui hästi läheb, siis viimaseks ma ei jää, aga igasugused kohaootused on küll väga väga fishy :D Ja no matter what, isegi kui ma olen mingi tagant kolmas, siis ma olen at least enda üle uhke, et ma 1) sinna üldse läksin 2) et ma kuus tundi puhast füüsikat õppisin 3) et ma tühja lehte tagasi ei andnud

Pärast käisime Ergoga Metros, rääkisin talle oma füüsikaolümpiaadi muljetest ja värki. Ta siiski ütles mulle, et ma olen tubli juba puhtalt selle pärast, et ma sinna minna julgesin.

So yeah, ma tahaks suve. Paula out.


AA, muide...

ja nüüd.. paula out :)

Friday, January 13, 2012

le füüsika

Ma olen hukule määratud, for real. Ma vaatasin eelmiste aastate füüsikaolümpiaadide ülesandeid ja olgem ausad, mul pole seal küll homme mitte midagi teha. Aga ma käisin raamatukogus ja võtsin hulgaliselt füüsikaalast kirjandust. Niiet mu kirjutuslaud näeb välja umbes selline:

  • Füüsikaõpikud, teatmikud, ülesanneteraamatud, vihikud, väljaprinditud ülesanded, valemitega kaardikesed
  • Keemiaalased raamatud (selle viktoriini jaoks), keemiaõpik
  • Matemaatikavihik, joonlauad, sirklid, nurklauad, kalkulaator, harilikud
  • Palju lahendatud ülesannetega lehti ja väga palju neid lehti, millel on küll tohutult lahenduskäike, aga mitte vastuseid
  • Õunad, mandariinid, kohv, šokolaad
  • Arvuti, kõlarid, telefon

Aga ma ütlen ausalt. Kõik see, mis ma homme viie tunni jooksul sinna paberile kirjutan, on algusest lõpuni tänase päeva jooksul õpitud. Sest kuigi ma arvasin, et ma oskan füüsikat, siis ma leidsin mingist 8. klassi õpikust (raamatukogust võtsin) selliseid asju, millest ma varem mitte midagi kuulnud polnud. Soovige edu mulle. Või siis ärge soovige. I'll do my best igatahes. 

Käisime Liisuga Panges. Ta sünnipäeva puhul või nii. Nomnomisime ja rääkisime sügavatel teemadel. Täitsa okinormi oli. 

Ja nüüd ma õpin füüsikat edasi, sest ma siiski tahaks seal hästi esineda, kuigi ma olen absoluutselt igasuguse lootuse kaotanud.


Ja pärast kuute tundi füüsika õppimist, kui aju enam lihtsalt ei võta ühtegi fakti, vaid korrutab, et magada tahaks ja midagi muud peaks tegema, siis juhtub nii: