Pages

Monday, December 31, 2012

2012

Eelmisel aastal postitasin ma aasta lõpus suure kollaaži minu jaoks kõige tähtsamatest sündmustest või lihtsalt väga headest mälestustest aastast 2011. Sellel aastal pole ma seda paraku teinud ja ühe õhtuga seda kokku ei pane, peale selle on mul pildid ilmselt igal pool laiali ja väga paljudest kõige tähtsamatest üritustest polegi pilte. Seega ma lihtsalt kirjutan.


Aasta 2012 jääb kindlasti väga hästi meelde, sest ma päris kindlasti õppisin palju. Siinjuures ei mõtle ma ainult neid arvukaid olümpiaade-viktoriine. Ma näiteks sain aru, kui kiiresti osad inimesed, kes sulle ühel hetkel väga igapäevased ja tähtsad tunduvad, võivad lühikese ajaga väga kaugeks jääda. Tuleb tõdeda, et näiteks oma vana klassiga olen suhelnud minimaalselt. Selle eest on mul uus klass, kellelt olen õppinud, et selline asi nagu ühtne klass päriselt eksisteerib ja ma ootan väga järgmist kahte aastat kas siis selle või loodus-reaali seltskonnaga. Nagu igal aastal, suutsin ka sellel midagi valesti teha ja sellest õppida. Samas mõistsin, et kõik on lahendatav, sõna otseses mõttes. Ja kui muidu ei lahene, lahendab ilmselt aeg, ükskõik kui cheesylt see ka ei kõla.


Ma ise tahaks loota, et võrreldes eelmise aastaga olen ma nüüd natuke suurem (khm) ja kohusetundlikum Paula, kes oskab rohkem, teab natuke rohkem ja tahab veel rohkem teada. Kindlasti olen ma endiselt sama estonglish, kui aasta aega tagasi ja puhtas eesti keeles kirjutamine muutub inglise keele kallakuga koolis käies üha keerulisemaks. Kuigi tuleb tõdeda, et ma olen oma koolivalikuga meeletult rahul, nagu ilmselt ka eelmisest lõigust aru sai. Ma ei kahetse seda absoluutselt ja ootan huviga ülejäänud gümnaasiumiaega. Pealegi tundub mu klassijuhataja olevat unustanud pisikese vestlusel toimunud apsaka. Ma ilmselt olen teile sellest juba rääkinud, aga igaks juhuks tuletan meelde, et vestlusel tuli juttu raamatute lugemisest. Ma viisin jutu kohustuslikule kirjandusele, sest muidu ma eriti raamatuid ei lugenud ja ütlesin, et hetkel on käsil kohustusliku kirjanduse raames Mati Unti väga huvitav teos "Hüvasti, kollane koer". Üle laua istunud eesti keele õpetaja, kes on nüüdseks mu klassijuhataja, parandas mind rutem, kui ma ise jõudsin. Edaspidi ei kavatse kollaseid koeri ega kasse enam kunagi segamini ajada :)


Ma olen nüüdseks käinud Patarei vanglas; veetnud päris puhkuse Itaalia rannikul; õppinud selgeks pisut prantsuse keelt; teinud läbi rebaste retsi; õppinud selgeks suure osa interneti ajalugu ja saanud enda jaoks enam-vähem selgeks, kuidas see kõik toimus; Joosepiga kalal käinud ning Pirita muulilt vette hüpanud; elanud üle maailmalõpu; lõpetanud edukalt põhikooli; sõitnud Nivaga; tähistanud oma esimest anniversaryt; teinud läbi järjekordse õpilasvahetuse (KAKS TÜKKI!); sõitnud Tallinnast ülima tuisuga Tormasse, teinud samal ajal autos Joosepi-nimelise plakati ja sellega mängul talle kaasa elanud; pidanud 3 aastat blogi (peaaegu 4); käinud Härma ballil (soon to be kahel ballil) ja palju-palju muud, mis mulle kohe meelde ei tule.


Igatahes soovin ma kõigile ilusat kahe tuhande kolmeteistkümnendat :)

Hunnik pilte, mille ma oma 2012. aasta postitusi läbi vaadates leidsin ja mis mulle kõige rohkem silma jäid. 


Sunday, December 30, 2012

Ma lihtsalt ei viitsi jõuludest kirjutada. Mitte selle pärast, et mul poleks toredad jõulud toredate inimestega olnud, vaid puhtalt selle pärast, et see on nii väsitav olnud. Väsitav selles mõttes, et ma ei taha pühade ajal enam kordagi poodi minna ja mõnda aega kavatsen süüa ainult puuvilju või midagi taolist. Pool oma vaheaega olen lihtsalt maha maganud, sest õues on külm ja pime suuremalt jaolt. Natuke aitab kaasa ka poolhommikuste NBA mängude vaatamine, kuigi ma pole kordagi ühtegi päriselt lõpuni vaadanud. Tahaks jubedalt minna pilditripile, aga väljas on nii vastik ja külm ja libe, et mul pole piisavalt motivatsiooni. Ja varsti on jälle kool, mis tähendab eelkõige ajalooarvestust ja bioloogiatunde kõige väsitavama õpetajaga. Aga õnneks ka keemiat ja eesti keelt (st mitte et mulle eesti keel niiväga meeldiks, aga vähemalt pole see kirjandus). 

Igatahes pole mul õrna aimugi, kust ma kolmanda perioodi jaoks motivatsiooni võtan ja kuidas ma selle talve üle elan. Pildid on armsa Cassy sünnipäevast. Ja meeleolu aastavahetuse vastuvõtmiseks on suhteliselt laes, tuleb tõdeda =)



Monday, December 24, 2012

Sunday, December 23, 2012

Maailmalõpupostitus vol 2


Täpselt nädal aega tagasi lubasid EMT kutid, et Paula uus telefon on esmaspäeva hommikuks Tartu Kaubamaja EMT esinduses. Kui me esmaspäeval peale kooli Joosepiga EMT esindusse jõudsime, ripsmed härmas, öeldi et telefon jõuab teisipäevaks. Niisiis läksin teisipäeva õhtul tagasi ja pika otsimise peale öeldi, et kesklaost pole ammu midagi tulnud ja et äkki tuleb homme. Ka kolmapäeval läksin EMT'sse tagasi, siis öeldi täpselt sama targalt, et telefoni ei ole. Neljapäeva õhtul jõudsin pärast koogisöömist ja kirikus laulmist Tallinnasse, kus selgus, et telefon on teisipäeva õhtust Tartu Kaubamajas, aga et nad panevad selle kiiresti posti ja reede hommikuks on telefon Viru Keskuse EMT esinduses. Reedel selgus aga, et telefoni ikkagi ei ole, kuigi see väidetavalt Tartust teele oli pandud. Ka reede õhtuks polnud telefonist midagi kuulda, kuid lubati, et laupäeva hommikuks on kohal. Laupäeva hommikuks polnud keegi telefoni ikkagi näinud, kuid selle eest jõudsid Viru Keskuse EMT'sse uued iPhone'id, seega õhtuks sai pisike Paula oma iPhone'i ühelt komminäoga EMT kutilt kätte, kelle viimased sõnad olid: "Kui midagi on, siis helistage." Just saying, et selle nädala jooksul olime empsiga EMT telefoni ootejärjekorras kokku ilmselt paar tundi ja kõik, milleni me jõudsime oli: "Hetkel on ootejärjekord pikem kui viis minutit, palun oodake," (7 korda). Seega jaa, te võite ette kujutada, kui õnnelik ma selle telefoni üle nüüd olen, eksole.

5,6 kg

Maailmalõpp möödus siin rahulikult. Väidetavalt lõppes see 13:11, kuid umbes tund aega hiljem kõlas kusagilt toanurast Rene ahastav: "Rotid, me oleme maailmalõpu maha maganud." Tegin ebamäärase lõpu puhul isegi red velvetit. Küll aga otsustasime täna lõpule päriselt joone alla tõmmata ja tegime maailmalõputeemalise lauamängu. Pärast mitmeid läbimängimisi ning paranduste tegemisi oleme kindlad, et sellest võiks saada suur hitt ning see vajaks päris kindlasti patenti. Mängu põhimõte erineb teistest päris kõvasti, aga enne patendi saamist ei saa ma siseinfot loomulikult jagada :))



Sunday, December 16, 2012

Maailmalõpupostitus

Vaatamata sellele, et maailmalõpp suurele osale inimkonnast puhtalt reklaamitrikk, suur naljanumber või hoopis miski tabu on, võtab meie pere seda tõsisemalt kui tõenäoliselt keegi teine, julgen arvata. Juba pikemat aega oleme kas nädalavahetuseti õhtuste kaardimängude kõrvalt, hommikusöögilauas pudru kõrvale või siis lihtsalt õhtuste Skypeisessioonide ajal arutlenud maailmalõpu üle.

Esialgu oli plaanis suur põgenemine poolusele, sest poolused on maailmalõpu puhul kõige ohutumad kohad, kuhu põgeneda. See muidugi oleneb, millisest lõputeooriast lähtuda, sest teooriaid on rohkem kui muinasajal Eestis erinevaid ristiuske (võrdluse üle ühke).

Kui ma oma eelmist maailmalõpupostitust kirjutasin, mida võib näha siit (kahe aasta tagune), lähenesin ma sellele eelkõige skeptiliselt ja lugesin kiiruga läbi hunniku ufo-meteoriidi-yellowstone'i teooriaid, millest suur osa tunduvad kusjuures ülimalt loogilised, kui nendesse süveneda. The thing is, et nende teooriate järgi oleks maailm võinud lõppeda ka tuhat aastat tagasi ja keegi ei saa välistada, et see ka tuhande aasta pärast juhtuda ei võiks. Mida aeg edasi, seda rohkem tuli igalt poolt lagedale uusi ja uusi teooriaid.

Keegi tiibeti (?) tark väitis, et Maa läbib selle aasta lõpus ala, kus puuduvad aeg ja ruum ning selle perioodi jooksul kaob mitmeks kuuks valgus ja elekter ja palju muudki. Isegi, kui see juhtuma peaks, tähendab see küünlavalgel paastumist, koolivabu talvenädalaid ning pikki-pikki unetunde, pärast mida saab maailm täiesti uude aega ning ruumi, mis on juba iseenesest väga huvitav kogemus. Ühtlasi tähendaks see ilmselt seda, et kõik jumalasse uskuvad inimesed käseksid kõigil teadusinimestel ameti maha panna, sest kui nad ei suuda selgitada aja ja ruumi puudumist, siis kuidas saakski nad tõestada, et jumal on olemas. See oleks juba iseenesest maailmalõpp, ma usun...

Järgmine teooria kerkis päevakorda üsna hiljuti. Nimelt lendas mitukümmend varest end vastu just seda seina surnuks, mille taga töötab ainus inimene, kes üldse suudaks end maailmalõpu eest päästa - Rene. Mitmes artiklis mainiti selgitamatut juhtumit, kus varesed salapärasel kombel end lihtsalt vastu majaseinu surnuks lendasid. Seda teooriat ei uskunud me eriti kaua, sest põhjendus, millega linnuteadlased ja loodusuurijad peatselt lagedale tulid, kõlas üpris asjakohaselt. Nimelt arvati, et linnud sõid hunniku käärima läinud marju, jäid purju ja ei saanud päris hästi aru, mis toimub :)

Muidugi on läbi käinud ka teooriad UFOdest ja zombiedest, kuid UFOd on pigem minu ja Vallo teema ning soodne võimalus Marsile pääseda, seega maailma ei lõpetaks need armsad olevused küll päris kindlasti. Renega oleme jäänud kindlaks siiski päikesetormiteooriale, millele annavad kinnitust Saaremaal nähtud virmalised, sest tegelikult oli see puhas päikesetormikiirgus. Neile, kes Vällikult füüsikatunde pole saanud - Päike on tegelikult roheline. Aga nagu öeldakse: "Don't put all eggs in one basket", seega on Rene otsustanud end varustada ka juhuks, kui maailmalõpp tähendaks zombiede, UFOde või kasvõi dinosauruste invasiooni. 

teemakohane kitarripilt!
See, millest ma teile tegelikult enne sellist suursündmust, nagu maailmalõpp, rääkida tahtsin, ei puuduta kuigi palju küsimust kuidas või millal see lõpeb, vaid hoopis küsimust kuidas mina selle üle elan. Ja põhjus, miks ma selle postituse ettenägelikult varem postitan, on lihtsalt see, et kui maailm tõesti peaks lõppema, pole kuigi palju neid, kes mu kogemusest lugeda saaksid. Enne maailmalõppu toimetatakse mind kõige ohutumasse ja kaitstumasse tsooni üldse, mida võiks nimetada näiteks Rotibaasiks. Rotibaasis on olemas kõik vajalik, mida ühe maailmalõpu puhul vaja võiks minna. Seal on MRE'sid (meals ready to eat), millele tuleb lisada ainult vett, mida Rotibaasi lähedal asuvas veehoidlas on rohkem kui küllalt. Seal on kümnete liitrite viisi kütust igaks elujuhtumiks. Seal on generaator. Seal on varustust tulirelvadest külmrelvadeni ja puudu ei tule ka laternatest ja rakettidest. Seal on kahte inimest mahutav megakelk, mida veab see, kes parasjagu väsinud pole, juhul kui tuleb kuhugi põgeneda. Ühesõnaga on seal garaažitäis varustust ja valmispakitud seljakotte ja selle kõige kõrval oleks maailmalõpp puhas lapsemäng.

Ůhesõnaga, kui seda maailmalõppu nüüd tulema ei peaks, oleks see puhas mõnitamine. Selle aja jooksul, kui ma seda postitust kirjutasin, on üks väike poiss 43 korda edasi-tagasi mööda rongivaguni vahekäiku jooksnud. Jah, ma lugesin. 44...

Sunday, December 9, 2012

“Life can only be understood backwards; but it must be lived forwards.” S. Kierkegaard


Käisime eile Joosepi familyga kelgutamas-suusatamas. Teistel oli väga lõbus tõukerattasarnase asjaga mäest alla lasta ja poole tee peal pikali käia (Joosep jõudis isegi hüpekate ja flippideni) ja mina rohkem lõbustasin ennast mäel istumise ja jälgimisega ning vahel lasime Joosepiga koos mäest alla (jah, me isegi mahtusime ühe kelgu peale, kuigi see kiskus lõpuks väga metsa ja kõik lõppes lumega saapasääres). Igatahes oli superlõbus ja tagasi jõudes tegi Joosepi emme pannkooke, niisiis oli kõik väga vinge.


Õhtul käisime veel Joosepiga poes, sest Coca oli otsas ja vaatasime poolteist osa "Star Wars'i", kusjuures meil on veel 2 ja pool osa vaatamata. Muuseas demonstreeris Joosep mulle säraküünlaid, mida ma kusjuures esimest korda elus nägin ja millest ma meeletult vaimustuses olin. 


Hommikul kell üheksa käisin Karu pargis Teelele modelliks, seetõttu on piltidel kerge padi ka. Kell 11 oli matemaatika talvine lahtine võistlus, kus loodetavasti läks enam-vähem hästi. Kella kahe paiku nägin Karu pargis klassi jõulupeofilmi filmimist ehk siis "Lumivalgekese" valmimist. Eva oli ikka veel unine ja ütles, et nad tulid Pöial-Liisit filmima, aga mis seal siis ikka... Peale seda, kui Joosep oma 20-punktise võiduga mängult naases, käisime Metros ja arutasime mataülesanded läbi. Siis tulin koju ja õppisin. 


Kolmapäeval vastame kehalises akrobaatika kava ja tasub mainida, et nende kolme (?) nädala jooksul sain ma selgeks tagurpidi tireli. Esialgu õpetas seda mulle tüdrukute kehaliseõpeta, siis poiste kehaliseõpetaja ja siis Joosep. Ja juba teist nädalat on suure toa põrandal suur madrats, mille peal Paula õhtuti tagurpidi tireleid teeb :D

Saturday, December 8, 2012

Neljapäeval oli advendikontsert, mis tähendas jälle üht pikka pausi proovi ja kontserdi vahel, seega käisime tüdrukutega hiinakat söömas. Kontserti ise väga ei näinud, sest meid ei lubatud rõdule vaatama ja meie esinemise kohta ei oska ka midagi öelda, aga ilmselt kõige hullem ei olnud ega midagi.

Koolis on kõik muidu täitsa fun, järgmine nädal on viimane, mis tähendab palju-palju õppimist ja üleüldse pinget. Ajalooarvestus lükkub minu jaoks jaanuari, sest ma olen õigel päeval hoopis Treffneris (?!?!?!?) viie kooli kohtumisel. Võite siis pöialt hoida, et eesmärk, millest me juba üheksanda klassi lõpust saati Joosepiga rääkinud oleme ehk siis võit Treffneri üle viie kooli kohtumisel, täituks. Harjutamise mõttes lähen homme (pühapäeval) talvisele matemaatika lahtisele. Rohkem teen seda küll nende 2 protsendi pärast, mis mu mata kusrsusetöö pääst võivad, aga noh...

Joosep lubas mu isiklik modell olla, seega üks deep pilt, wii.

Ja siin on fototõestus sellest, et mu päkapikud loevad mu blogi, seega reedel koju tulles leidsin köögist sellise armsa üllatuse :)



Wednesday, December 5, 2012

holidays are coming


Pühapäeval oli meil neidudekooriga esinemine, kuhu kohale jõudmine oli paras õnnetus, sest ma suutsin kahest bussist maha jääda. Seega seisin Pauluse kiriku juures ja üritasin aru saada, kuidas sinna kohale jõuda (Peetri kirkusse). Kogu see arusaamine jõudis Anna Marinini, kes ütles, et see on Jaani kirikus. See tegi olukorra palju paremaks, sest minuti pealt jõudsin Jaani kiriku ukse ette proovi alguseks. Küll aga selgus, et Jaani kiriku uksed on lukus ja proov toimub siiski Peetri kirikus. Lõpuks jõudsime täpselt lavale mineku ajaks Paula isaga (teise Paula) kirikusse ja keegi ei saanud arugi =) Igatahes oli see väistav :D

Peale proovi oli meil hunnik vaba aega, seega läksime tulevase Eesti presidendi ja tulevase maailmakuulsa moedisaineriga Metrosse sööma ja peale seda otsustasime Werneris tassi teed juua. Werneris arenesid meie jututeemad kuni abieluni välja ja selleks ajaks, kui me lauast püsti tõusime ja Cassy oma jutu väga selgekõlaliset lõpetas, lausega: "18-aastaselt ma päris kindlasti abielluda ei tahaks, see on ikka selline commitment ja.. mkmm!" misjärel kõik inimesed meid vaatasid ja muigasid. Aga mis seal ikka... Minust ei saa ei presidenti ega moedisainerit, seega ei tasuks vist selle pärast hetkel küll muretseda :)


Esineminest endast ei oska suurt midagi rääkida peale selle, et kui ma olin enam-vähem endale sisendanud, et mu muusikaajalooõpetaja, kes seda üritust teadvustas, ei tunne mind ära, kukkusid mul kaante vahelt kõik noodid välja ja ta heitis mulle sellise: "Oh, sa oled ju alati Nümfide koori ja Carmeni avamängu segamini ajanud, mis sust ikka loota!" pilgu.

Muidu läheb mul hästi, matemaatikaõpetaja lootus minusse on peaaegu taastunud ja üritan seda veidi päästa ka pühapäevase talvise matemaatika lahtise võistlusega. Inglise keele olen juba põhimõtteliselt päästnud, mis on väga rõõmustav ja nüüd tuleb hoolt kanda veel ajaloo eest. Füüsikas on üsna safe, kui me just viimastel tundidel veel mõnda kontrolltööd ei tee ning kirjanduses peaks kõik hästi minema, kui ma "Siddharta" korralikult läbi loen, mis idee poolest ei muudaks enam midagi, aga eks see keskmine hinne ole viimasel ajal tähtsam, kui su nimi või miski muu isikutunnistus. Just kidding.


Vahepeal märgiks, et koolikell on muutunud from Beethoveni Viiulikontsert D-duur op. 61 rondo (allegro) to Coca-Cola reklaamilooni "Holidays Are Coming", mistõttu on tundide lõpud veel toredamad, sest Paula saab lõbusalt kaasa laulda. Ja tundi heliseb Greg Lake'i "I Believe in Father Christmas", mis on ka väga vinge.

Homme on advendikontsert, oh seda rõõmu ja üleüldse lähevad need viimased koolinädalad jube tihedaks, tuleb tõdeda. Pealegi on maailma parimate mandariinide aeg ehk siis Paula peab koolistressile vastu ainult tänu kilodele mandariinidele. Cassy küsis täna, et kas mul päkapikud käivad ja ma ütlesin, et praegu poleks kedagi, kes käiks, mispeale ta soovitas suure kummiku aknalauale panna, sinna hunniku magusat sisse toppida ja siis igal hommikul unise peaga sealt miskit välja koukida. Ma töötan selle kummiku kallal hetkel. Ahjaa, fun fact - kui mul veel päkapikud käisid, siis jätsid nad mulle kirju ja mu päkapiku nimi oli Joosu ;)

Saturday, December 1, 2012

5 fun facti

Kiire faktipostitus 
  • Mu parimad/halvimad koolipäevahommikud on need, kui Lakersi mäng on USA aja järgi piisavalt hilja, et Eestis saaks nende lõppusid hommikuti jälgida. Tavaliselt lõppevad need siis umbes täpselt kella kaheksa paiku ja kuigi mul League passi ei ole, siis ma refreshin skoori lihtsalt iPadis. Seega olenevalt sellest, kas Lakers kaotab või võidab, olen ma esimeses tunnis (mis viimasel ajal juhtub tihtipeale olema matemaatika) väga entusiastlik ja hõiskan Annabelile, kui hästi kõik on või siis kuulan Patriku parastavaid kommentaare ja püüan enda kurbust matemaatika alla matta.
  • Meil Annabeliga on matemaatikatundidest välja kujunenud omaette loometund. Selle põhjuseks on vist see, et me käsitleme teemat, millest kumbki meist kuigi hästi aru ei saa ja siis me veedame aega kuidagi enda tuju üleval hoides ja mitte kursusetöö peale mõeldes. Kuna teema alla käivad tekstülesanded, joonistame me kõiki tekstülesannete tegelasi või siis olusid. Seega on täiesti tavaline, kui me tunni ajal rõõmsalt hõiskame: "Jee, nüüd saab skuutrit joonistada!" ja siis peale seda ütleb Annabel: "Ma skuutrit ei oska, aga ma teen lihtsalt paadi!" 



Füüsikas saab nii näiteks vektorite liikumist kujutada ;)
  • Mängisime ükspäev Joosepiga NBA 2K13 kahekesi, tema klaviatuuriga ja mina puldiga, et vähe ausam oleks. Pärast väga pingelist mängu ja "mitmeid-setmeid liidripositsiooni vahetusi" võitis ta siiski 7 punktiga. Kusjuures mul oli Shaq. Ja Kobe. Ja ma ei juhtinud vist kordagi. 
  • Vaatasime Joosepiga kaks osa "Star Warsi" ära ja tuleb tõdeda, et kui ma USA's sellest nö kõige esimesest osast vaatama hakkasin, siis mulle ei meeldinud, aga kronoloogiliselt esimesest osast peale on supervinge. Ilmselgelt oli kõige armsam koht see, kui little droid spaceshipi korda tegi üksi ja kõige vingem tegelane on Jar Jar Binks ja Yoda on niiii armas :D Can't wait, et kolmandat vaadata.
  • Ma hakkasin endale hommikuti putru tegema, see on väga tähtis etapp mu elus ja ma olen selle üle kohutavalt uhke. 

Thursday, November 29, 2012

Superman




Leppisime juba nädala alguses Joosepiga kokku, et läheme koos saali, ma teen pilte ja ta mängib kossu, täna tegime ära ka. Mul oli väga lõbus ja erinevalt Joosepist oli minu töö eelkõige rahulik ja mõnus, istusin saalipõrandal ja ainsaks ülesandeks oli Joosep kaadrisse saada ja üritada mitte palliga pihta saada. Mul oli väga lõbus ja Joosep väitis ka, et tal oli tore. Olgugi et piltide valgusega eriti kiidelda ei saa, siis vinged näevad need välja ikkagi. Ma ei teagi, kas ta oli suurema osa ajast õhus või maa peal, kui nüüd aus olla.


Muidu ei toimu suurt midagi. Eile oli järjekordne mälumängu voor, kus oleme peale eilset neljandal kohal. Oleksime suure tõenäosusega vähemalt teisel, kui me poleks arvanud, et Londoni olümpia jaoks ehitatud McDonald's lammutati hiljem maha ja kui ma poleks pidanud vahepeal kodus käima ja oleks saanud öelda, et aasta puu on õunapuu ja kui me oleks jokerdanud oma laitmatult vastatud teadusvooru. Aga voore tuleb ilmselt veel ja tõenäoliselt peame selle korraldamise samuti järgmisest aastast üle võtma, nii et eks näis. 


Bioloogia koolivoorus suutsin teisele kohale venitada ennast, mis on taaskord üllatav. Bioloogiaolümpiaadid on nimelt alati valikvastustega (suuremas osas) ning Raatuses läks mul nendel ka alati hästi, seega tuleb vist tõdeda, et mul on lotoõnne või midagi. Aga tegelikult olen ma oma teise koha üle päris õnnelik, arvestades et ma suurest osast sõnadest arugi ei saanud (:

66


Paulal on kerge lipsufetiš. Kusjuures ma mõtlen siin eelkõige lipsukujulisi detaile absoluutselt kõikide asjade juures, sest need teevad kõik lihtsalt nii palju armsamaks. Alustades juukseklõpsudest ja lõpetades... kõigega :D

Monday, November 26, 2012

65


Kuuekümne neljandast on küll tükk aega möödas, aga mis seal siis ikka. Red velvetid on maailma kõige vingemad cupcake'id, sest nad on kõige ilusamat sametpunast värvi ja nende peal on kõige parem creamcheese topping. Estonglish, aga okei. Igatahes võite te ette kujutada, kui õnnelik oli pisike Paula, kui ta emme talle USA'st kõik vajaliku red velvetite tegemiseks tõi. 

Saturday, November 24, 2012

24.11.2012

Umbestäpselt siis, kui ma olin välja mõelnud, mis ma Joosepi anniversarykingituseks teen, sain ma teada, et heelium püsib õhupallides 10 kuni 12 tundi, seega ainus võimalus need armsad pallikesed valmis seada jäi reedese koolipäeva lõpu ja kella kuue vahele. Niisiis läksingi otse koolist Lõunakeskusesse ja ütlesin, et mul oleks vaja 24 heeliumiga täidetud õhupalli, mille peale paluti umbes poole tunni pärast tagasi tulla. Selle aja peale olin enam-vähem aru saanud, et õigeks ajaks nende pallidega kohale jõuda, et neile veel pikad lindid ja pildid külge panna, on suhteliselt võimatu, sest ilmselgelt ei mahtunud 24 suurt õhupalli mitte ühtegi autosse, bussi ega taksosse, mis tähendas, et pisike Paula kõnnib 24 õhupalliga ilusasti koju. Päris pika maa...


See kujunes aga üsna huvitavaks protsessiks, esiti selle pärast, et kõik vaatasid mind nagu ilmaimet, paljud lasid signaali, osad soovisid häid jõule ja osad vaatasid altkulmu. Kolm õhupalli läksid vastu puuoksi katki, seega oli mu maagilise arvu mõte juba põhimõtteliselt unustatud. Vaksali tänavas tulid mulle vastu umbes kolmeaastane pisike poiss koos oma emaga, kusjuures esimene küsis kutsikasilmadega ja maailma kõige härdama häälega, et kas ma ei tahaks ühte õhupalli talle anda. Ma ei suutnud kuidagi vastu panna, sest ma mõtlesin, et ma murraks muidu ühe pisikese õhupallifänni südame, seega jäi palle alles 20. Kui ma nendega kooli juurde jõudsin, jooksid mulle järele veel kaks pisikest poissi ja tahtsid väga teada, kas ma saan nendega lennata ka. Tunnistasin, et lendamiseks oleks vaja umbestäpselt tuhat korda nii palju õhupalle.
Kui ma viimaks nendega korteriuksest sisse sain, otsustasid kaks palli lambi külge hõljuda, seega jäi palle alles 18. 
Vaatamata sellele jõudsin oma pallimaaniaga õigeks ajaks valmis... 




Pärast õhtusööki ja poeskäiku sain ma Joosepi üllatuse osaliseks, mis oli muidugi übervinge, seega ma tönnasin paar minutit selle üle, kui ilus see välja nägi ja ajasin Joosepi ilusa paikapandud kava rumbat tantsida täitsa sassi. Lõpuks me ikkagi tantsisime rumbat kui enam-vähem ainsat tantsu, mida me mõlemad tantsida oskame. Kui tantsutunde ei korraldata, kavatseme ka eelseisval ballil justnimelt rumbaga särada. Igatahes oli see ilma pikema jututa üks väga, väga vinge õhtu. Ilmselgelt on mul vaieldamatult kõige vingem poiss üldse


Hommikuks oli Joosep igatahes haige, seega pärast seda, kui ta hommikusöögiks südamekujulisi vahvleid teinud oli, sundisin ma teda teki sees olema, tegin talle tass tassi järel teed ja vahel kuuma kohvi, ajasin talle mingit kurgurohtu sisse ja vahetevahel lubasin teda arvuti taha NBA 2k13 mängima, mis tal väga hästi välja tuli. Aeg-ajalt hingasime veel viimast heeliumi sisse, enne kui see pallidest täiesti välja läks ja muuseas vaatasime mitu filmi lõpuni.



Lisan Johani tehtud vinge planeedi ka siia, sest see oli ka osa Paulapoolsest pallimaaniast.

Tuesday, November 20, 2012

MUFFINID

Siin või vähemalt ühes neist kolmest majast elab üks vanem mees, ma tahaks öelda, et ta on miskit 70-aastane ja tavaliselt jalutab ta hommikuti oma koera, sellist pisikest kõverate jalgatega kutsut. Igatahes sattusin teda täna peale kooli Kawasaki selga istumas nägema, lilleline kiiver peas. Just a fun fact või nii, nägi väga vinge välja kusjuures.

Ükspäev tegin red velveteid Joosepile, natuke selle pärast, et ma mängin viimasel ajal liiga palju nba 2k13 ja jätan talle mõnikord msnis liiga pikalt vastamata, aga natuke selle pärast ka, et viimane kord, kui ma talle küpsiseid teha püüdsin, kukkusin ma armetult läbi ja ma pidin tõestama, et ma pole küpsetamises päris lootusetu (mida ma VIST ka tõestada suutsin).

Koolis on kõik kontrolli all. Naudin kirjandust, sest Kaare tunnid tulevad meelde ja kõik need funfactid, mida ma veel aasta tagasi täiesti kasutuks pidasin, tulevad nüüd selles mõttes kasuks, et ma saan neid tasakesi sosistada ja siis mingit oma skoori pidada, palju õigesti läks. Täna oli üldse mingi day full of fun facts, sest ma rääkisin Annabelile, kuidas Tšaikovski enesetapu (arvatavasti) sooritas, sest ta oli gei. Noh, tegelikult on see kaheldav selles mõttes, et üldiselt väidetakse, et ta suri koolerasse, aga see on päris väheusutav, kuna ta oli küllaltki heal elujärjel ja koolerasse surid üldjuhul siiski vaesemad inimesed. Besides oli see väga hea ettekääne, kuna koolera oli tol ajal väga levinud ja keegi ei hakkaks seda edasi uurima, aga tõenäoliselt suri ta arseenimürgitusse, kuigi keegi pole päris kindel, kas see oli enesetapp või kellegi teise salakaval plaan, igatahes on fakt see, et homoseksuaalsus oli tol ajal tabu ja selle eest võis sattuda vangi või koonduslaagrisse ja arvatakse, et keegi tähtis sai sellest teada ja ta kutsuti ilmselt mingi komisjoni ette. Kust ma seda kõike tean? 33. keemiaviktoriini teema oli 33. element ehk arseen ja kusagil ainete raamatus oli sellest põhjalik kokkuvõte :)

Nu igatahes, ma pikalt ei kirjuta ja lasen teil vaadata pilte seeriast kuidas-Paula-muffineid-tegi. Võinoh.. selgus, et mina, Casandra ja Saskia peame neid cupcake'ideks, Palm ja Joosep aga muffiniteks. Me Casandraga väitsime, et cupcake'idel on teistsugune tekstuur ja neil on üldiselt mingi fierce topping, aga isiklikult pole mul midagi nende muffiniteks nimetamise vastu.






Saturday, November 17, 2012

JAGATUD MATARÕÕM ON TOPELT MATARÕÕM!

Mitte, et ma mingi random mataga obsessed piff oleks, aga ma lahendasin just ära ühe ülesande kuuest, mis mul Teaduskooli jaoks vaja lahendada on ja mul kulus selleks kõigest 11 vihikulehte, 5 päeva ning ma lugesin selleks läbi Teaduskooli õppematerjali, abimaterjali, matemaatikalaagri materjali JA õpikumaterjali. Ja ma lihtsalt tahtsin teiega rõõmu jagada. Here's another pic, wii




Mis toimus Paula elus within see üks nädal?

Eelmisel reedel õppisime Joosepi ja Kalmusega väga edukalt keemia lahtiseks võistluseks, mis tähendab, et me tegime läbi mõned eelmiste aastate ülesanded, häälestasime mu kitarri, õpetasime Kalmusega Joosepile e-moll akordi selgeks ja kuulasime head muusikat. Õhtul tegin läbi veel niiumbes ühe aastakäigu ülesanded ja olin üsna kindel, et kui ma väga tahan, siis ma oskan neid ülesandeid.


Laupäeval oli keemia lahtine võistlus, kus selgus, et ma siiski ei oska neid ülesandeid ka parima tahtmise juures, seega kirjutasin sinna lihtsalt hulgaliselt toredaid asju, mis mul pähe tulid, tegin igasuguseid tehteid, mis nägid head välja ja leiutasin sellise aine nagu KTiCl, lihtsalt selle pärast, et tühjaks jätta oleks kuidagi imelik ja midagi targemat nagu pähe ei tulnud..

Mom tõi Vespa tassi mulle, niuniu

Pühapäeva veetsin Tallinnas, tehes hulganisti kodutöid, mängides vahepeal seltskonnaga kaarte ja siis tehes veel kodutöid. Ja pühapäeva õhtuks olin tagasi Tartus, veetes terve õhtu Joosepiga via nett matat tehes, kuna me arvasime, et esmaspäeval on matemaatika raskete ülesannete lahendamise tund ja viisakas oleks mõnigi vastus kätte saada.

Esmaspäeval aga ei olnud matemaatika ülesannete lahendamise tundi, oli hoopis füüsika, kus me lahendasime edukalt jõhvikate ülesande, mõtlesime kaua miskit metallplaatide ülesannet ja siis tegime benji-hüppe ülesannet, mille eesmärgiks oli leida vajalik nööripikkus, et inimest mitte ära tappa. Olgugi et õpetaja pikapeale aru sai, et ma absoluutselt asjast aru ei saa, suutsin ma ära lahendada ühe ülesande ning õpetaja ise pidas seda ühe blondi jaoks päris edukaks tulemuseks. Ülejäänud aja kuulasime, kuidas preili Prass füüsikaolümpiaadil rongiülesande Pythagorase teoreemiga lahendas, kui ta veel Pythagorase teoreemi õppinud polnud.

Teisipäevast ei mäleta ma paraku suurt midagi.

Kolmapäeval tegime Heinsaare novellide peale arutleva rühmatöö, mis vist üldkokkuvõttes kurvastas õpetajat, sest suurem osa meist leidis, et nende puhul on tegu haiglase fantaasia ja väga eriskummalise mõttekäiguga, millest keegi päris täpselt aru ei saa. In case ma blogisse mingeid Heinsaareklikke saama hakkan, siis ma ütlen, et mulle meeldis üks novell. "Oliver Helvese lugu". Mitte selle pärast, et seal kass ära tapeti või selle pärast, et Aleksander Ploomil silm välja rebiti, aga üldiselt selle pärast, et see oli kurb ja samas kind of armas. :)
Eile oli mõnus lühike päev, mis oli ühtlasi värvidepäev, kusjuures kümnendikud pidid triibulised olema. Kool ise oli lühike, aga peale kooli käisime empsiga Shakespeare'is ja peale seda õpetas Joosep mulle võrkpalli ja korvpalli. Siinkohal tuleb tõdeda, et poisil on raudsed närvid ja et lõppkokkuvõttes oli sellest ajast päris palju kasu. Vähemalt sain ma komplimendi, et ma mängin korvpalli, nagu ma tantsiks. Annabeliga otsustasime seda komplimendina võtta.

Reede oli masendavalt pikk, lugesime Joosepiga kooli lõpuni tunde ja kaks viimast saksa keelt päeva lõpus ei teinud asja paremaks.

Anywho, pilte on mõnevõrra rohem, kui tavaliselt, wii, mostly Paulast aga no mis seal siis ikka.

Kui keegi veel mäletab neid pisikesi tibulinnusid mu vanaema pool Kambjas, siis tasub mainida, et sel nädalal leidsin külmkapist esimesed tibulinnude munad :) Ehk siis nagu andekalt öeldi, et Joosepi ja Paula munad. Pole ise kahjuks Kambjasse jõudnud, seega ma pole päris kindel, kas Joosep juba korralikult kireda oskab, aga kui endiselt ei oska, peaks sellest blogisse helifaili tegema, sest see kõlas nii vingelt lihtsalt.

Ahjaa, mu klass mängib üldiselt vahetunnis Slendermani.. ja nad teevad seda kõik koos.  

Thursday, November 8, 2012

1084

Ma vabandan ennast ilusasti tiheda kooliprogrammiga välja, et ma nii kaua kirjutanud pole once again. Kool on fun, kui aus olla. Järgnevat tuleks võtta igasuguse pahameeleta ja pidada meeles, et see on Paula blogi, mis koosneb Paula mõtetest ja tähelepanekutest (ja fun factidest!).

Guess who mulle pelmeene tegi :)

Ma usun, et neid inimesi, kes minu käest selle aasta kevadest kuni tänaseni on küsinud, miks ma küll Härmat Treffnerile eelistasin, on olnud rohkem kui punkte minu Teaduskooli kontrolltöö tulemustelehel, mis täna mu postkasti potsatas. Ja neid, muide, oli üllatavalt palju ühe pisikese koolist rihmaks tõmmatud pärdiku kohta. Siinkohal tahaks mainida, et mu ema ütleb mulle ka vahest rott ning mõnikord kraaka, aga sellele vaatamata on meil väga soojad suhted ja lahe on see tõepoolest. 

Tulles nüüd tagasi selle kooliküsimuse kohta, tahaks öelda, et tänaseni pole koolivaliku üle kordagi kahelnud. Isegi siis, kui härmas tuviskandaal levis või kui matemaatikaõpetaja mulle müüjaks hakkamiseks loa andis. Muidugi ei oska ma seda Treffneriga selles mõttes võrrelda, et ma pole kunagi Treffneri õpilaste nimekirja otseselt kuulunud, aga tõtt-öelda ei oska ma leida ühtegi asja, mis Härma juures Treffile alla võiks jääda. Ja kuni oma elupäevade lõpuni olen valmis ümber lükkama kõiki kuulujutte, mis Härma kohta levivad, sest kust iganes need tekkinud on, ei vasta need tõele seni, kuni sa ise midagi valesti pole teinud.

Ja fun on koolis tõepoolest. Kehalises mängime vahel millimallikat ning saksa keeles üritan kuulamiste ajal mitte uinuda. Ma polegi vist veel maininud, et õpime saksa keeles õpiku järgi, mille eelmisel aastal läbi võtsime ning üleüldse on see üks tore ja vahva tund kontrollimaks, palju mul 7 aastast saksa keelest veel meeles on. Matemaatikarongist jäin selle perioodi alguses kohe maha ning hetkel ootan järgmist :) Koorilaulus oleme tagumise reaga kooriõpetaja ilmselt lõplikult välja vihastanud, kuid esimeste sopranite peale ei saa keegi kunagi kaua pahane olla. Ajalugu on tohutult huvitav ning treenib käelihaseid, sest ma pole kunagi üheski aines nii palju ning nii kiiresti kirjutanud ning vähe sellest kogu teksti kindluse (ja loetavuse) mõttes kodus arvutisse ümber trükkinud. Füüsika on tore juba ainuüksi selle pärast, et ma saan seal esimest korda elus arvutusülesandeid tehes õigeid vastuseid :') Käisime oma klassi ning tarkade aakatega teatris, mis oli üpris huvitav (rohkem nagu selle pärast, et sai ilusasti riidesse pannab ning vaadata, kuidas kõik(1) ennast pliiatsseelikutesse ning ülikondadesse pressinud(2) olid).
(1) - rohkem nagu mõned, aga see oleks kuidagi kuri tundunud, mis polnud eesmärk
(2) - kunstiline müra ;) ;) 

Muidu elust veel nii palju, et teha on kohutavalt palju ja vaikselt olen Coca-Cola PURE mahlade vastu vahetanud :)

Friday, November 2, 2012

Matalaagrist

Kuna mul uusi pilte ei ole, siis saate hunniku vanu, mille ma välist kõvaketast taasavastades leidsin :)


Matemaatikalaager oli mu elu esimese laagri kohta väga vinge. Esimesel päeval käisime Maantemuuseumis, kus meid autoga katusele keerati, misjärel pidime end sealt vabaks päästma ja välja ronima. Lisaks sellele saime mingeid drunk-goggles'eid kanda, kusjuures pidime mööda sirget joont kõndima, palli püüdma ja teisi teretama. Tuleb tõdeda, et ma ei saanud ühegagi hakkama. Peale selle oli Maantemuuseumis endiselt palju vingeid autosid.


Siis sõitsime Taevaskotta, kus sõime hunniku võileibu ja võtsime siis kõik koos läbi hommikul lahendatud olümpiaadiülesanded. See osa laagrist oli huvitav, aga samas kohutavalt masendav, sest ma polnud ilmselt ainus, keda selle pooleteise tunni jooksul tabas kurb tõsiasi, et olümpiaad läks küllaltki halvasti. Õhtul mängisime paar tundi hundimängu, mis on vaieldamatult üks mu lemmikmänge, kus õpetajad saavad panniga pähe ja kus kuuleb vaimukaid kaitsekõnesid.


Teisel päeval alustasime kohe peale hommikusööki pikema matasessiooniga, milles käsitleti matemaatilist induktsiooni. Algul ei saanud vist keegi suurt aru, aga mida aeg edasi, seda rohkem jõudis kõigile kohale ja peale pooltteist tundi lubati meid kõiki pooletunnisele vaheajale. Me Joosepiga otsustasime matamõtetest eemale saada, tehes ühe väiksese jalutuskäigu värskes õhus. See lõppes sellega, et ma nägin seent. Lähemal vaatlusel ütles Joosep, et see on sitaseen (nagu me kõik teame, nimetatakse nii kõiki seeni, mis ilusad välja ei näe või mida ei tunta, olgugi et selline liik on päriselt olemas ja selle liiginimi on anellaria fimiputris - Paula blogi möödapääsmatud fun factid!). Seejärel hakkasime arutama, et kas matemaatilise induktsiooni põhjal saaks väita, et kõik seened on sitaseened. Niisiis, nagu te arvata võite, ei tulnud pausist suurt midagi välja :)

Igatahes, teine osa meie toredast matasessist möödus geomeetria seltsis, mis oli kusjuures päris huvitav. Tavaliselt mulle geomeetria ei istu, aga kogu see vektorite ja erinevate teoreemide teema tundus päris huvitav. Pealegi õppisin ma selgeks umbes kaks viisi, kuidas oleks võinud lahendada eilset olümpiaadiülesannet, mis on ka pisut irooniline. Kui mul nüüd ainult oleks natuke aega ja viitsimist kogu ülejäänud laagrimaterjal läbi vaadata, võiks matemaatikalaagri täielikult õnnestunuks lugeda.