Pages

Sunday, November 6, 2011

Pilves olekust Paula moodi

Caution: Deep talk ahead. 


Ma avastasin, et sõbrad mängivad meie elus kohutavalt suurt rolli. Mitte, et ma seda varem poleks teadnud, aga nüüd see lihtsalt jõudis eriti suure pauguga kohale nagu BOOYAH.

Sõpru on väga erinevaid, nagu me teame, eksole. Ma kirjutasin eile kirjandi saatusest ja panin sinna sisse (algul lihtsalt sellepärast, et see tundus sügavamõtteline), et kõik inimesed, kes meie elus mingit rolli mängivad, keda me kohtame, on mingis mõttes saatuse poolt ette määratud ja me (olgugi kui valusalt või ebareaalselt või ebaõiglaselt see ei kõla) oleme sunnitud oma kogemustest nendega õppima. Ja siis ma sain aru, et see on vist tõsi, et see polegi lihtsalt sügavamõtteline materjal kirjandi täitmiseks.


Seega, osad on selleks, et sa õpiksid piljardit mängima, head muusikat hindama, nautima kvaliteetaega koos nendega ja üldse igasuguseid muid asju. Cmon, ma läksin muusikakooli, sest ma tahtsin mängida seda lugu, mis Oskar mulle kunagi saatis. Liisu hakkas My Chemical Romance'i kuulama (kunagi väga-väga-väga ammu, vana teema), sest ma saatsin talle puhtjuhuslikult ÜHE loo. Ühesõnaga, kõik need asjad on seotud ja nende sõpradega on sul lihtsalt fun olla ja nad põhimõtteliselt hoiavad ära sinu asotsialiseerumise ehk siis tekitavad tunde, et sa pole päris forever alone.

Ja siis on need, kellega sa saad rääkida telefonis tundide kaupa ja halada oma raskest elust ja rääkida kõik sõlmed lahti. Need, kellele sa saad nädal aega lihtsalt rääkida ühest ja samast teemast, sest su aju on väga faaahrraded up. Kusjuures nad kuulavad su ära ilma igasuguse virisemiseta, sest nad teavad, et sa pead selle protsessi läbi elama ja siis nad lihtsalt patsutavad sulle õlale, joonistavad su vihikunurkadele naerusmaile ja kirjutavad õpikukaantele "Just Do It" koos Nike märgiga.

Ma avastasin, et kogu see jama, mille pärast ma siin nädal aega neile halanud olen, on sellepärast, et mingi hetk mul ei olnud neid. Ma olin tülis nendega mingi totaalselt tühise asja pärast ja sain aru, et koos nendega oli pool mu ajust ka kusagil palmi all puhkamas (ilmselgelt mitte selle palmi all, mille all mina tol hetkel oma teise ajupoolega olin). Sellest tulenevalt mõtlesin ma ennast kuhugi pilve peale ja polnud mitte kedagi, kes mu sealt alla tooks. No ja siis ma mõtlesingi, et suva see reaalsus, ma jään siia pilve peale elama ja vaatan, kuidas linnud mulle laulavad ja lennukid kõrvalt mööda sõidavad ja kuidas päike mulle paistab, isegi siis, kui see maapinnale ei jõua.

Seni kuni ma sealt pilve pealt alla kukkusin.

Ja nüüd ma tahan oma reaalsust tagasi.

Ma tean, et te ei saa teiste kogemustest õppida, aga palun jätke meelde, et ühtegi otsust ei tohi teha, kui emotsioonid on laes ja et pilve pealt kukub lõpuks alla. Ja kui teil on pilve-tunne, siis otsige enda sõbrad üles, need kellega tundide kaupa lihtsalt rääkida saab. Isegi siis, kui te olete väga-väga tülis, teil pole eriti muud võimalust.

Emme, kas sa saaksid mu kõnepaketis selle tasuta numbri Liisu numbriks vahetada? See on aeg-ajalt lihtsalt hädavajalik ja kokkuvõttes säästab sellega palju-palju raha.
(Sorry selle tunnise kõne pärast ka :$)


Pildid on eilsest, mul oli vaja kuidagi mõtted lahti mõelda ja kuna ma polnud ammu conceptual'i teinud, siis siin mu aknalauakatsetused on :)

2 comments:

Kristin Eichenberg said...

Realllyyy cool blog and pictures:) Love it love it love it.

feel free to check out my blog here:
http://www.somesummertimeclothes.blogspot.com
follow if you'd like:)

Anonymous said...

tuleb tuttav ette see potsatamine pilvedelt, ikka allapoole ja allapoole, kuni elu põhiväärtused paistma hakkavad