Pages

Monday, October 17, 2011

Sõpradest ja igavesest sõprusest

Ma arvan, et see inimene, kelle pärast ma selle postituse kirjutan, sai juba pealkirjast aru, et see temale on. Sellegipoolest ma usun, et leidub veel mõni follower, kellele see huvitav tundub :) Tsau uutele followeridele ka! :)

Mu esimene parim sõber oli mu naabritüdruk Avely, kuigi mina polnud mitte kunagi tema parim sõber teatud põhjustel. Ma lihtsalt olin temast nii vaimustuses, et ma ei lasnud tal koju kohustuslikku kirjandust lugema minna ja siis ta sai need tööd kolmed. Sellele vaatamata olid meil väga toredad ajad koos. Ma raudselt olen teile rääkinud, kuidas me puukuuri taha oma luurekeskuse tegime ja sinna samblast ja sinisest hambapastast tehtud "maakaarte" peitsime. Me mõtlesime isegi välja oma salakeele ja panime üksteise postkastidesse kirju (üks põhjuseid, miks ma väikesena pikka aega arvasin, et postkastid töötavadki nii, et keegi tuleb ja paneb sulle sinna kirja, mis ta sulle saata tahab, mitte ainult postiljon). Barbied ja moevõistlused olid samuti teemas. Ma julgen öelda, et meil olid koos väga ägedad suved ja nädalavahetused. Aga siis mingil hetkel, kui Rate räigelt teemas oli, pani Avely sinna pildi oma 64'st parimast sõbrast ja ma polnud seal ja oi mis draama sellest tuli. Nojah, üldse, me kasvasime lahku. Avely kolis ära jne.

Lasteaias mul vist polnudki parimat sõpra. Ma mäletan, et ma ei saanud tüdrukutega eriti läbi seal. Eriti mitte Karolinaga, sest ta oli nii kuri mu vastu alati :D Aga samal ajal kui nemad juuksurilaua taga mässasid ja kodu mängisid, ehitasin mina poistega klotsidest onni alati :)

Koolis oli mu esimene pinginaaber (siis oli mingi teema ju, et igas tunnis oli sama pinginaaber) mu lasteaiakaaslane Laura. Esimene aasta ma miskipärast vihkasin teda, sest ta rääkis liiga palju ja selle pärast saime me alati õpetaja käest pahandada. Aga muidu oli ta siiski kohutavalt armas ja me mängisime vahetundide ajal koos keksu ja vahel käisin ma tal ka külas keksu mängimas ja tema minu pool Barbiedega mängimas. Tal oli haigelt nunnu kass, kes oli punane, paks ja nimega Miu. Ja ta magas tavaliselt nende vannitoas.

Kolmandas klassis läks Laura ära ja mu maailm oli üsna collapsed. Esimesel koolipäeval läksin kooli ja istusin üksi pinki. Olin peaaegu leppinud sellega, et ma istun üksi ja olen forever alone, kui äkki astus klassi uus õpilane, kes pandi minu kõrvale istuma. Ma kusjuures ei mäleta väga palju sellest, mida ma mõtlesin. Ilmselt mitte midagi väga head. Aga meid ühendas Liisuga armastus Vanilla Ninja vastu ja hiljem ka huvi fotograafia vasu, nii et me saime üsna ruttu headeks sõpradeks kuigi minu arust pole meil Liisuga kunagi mingit BFF-buumi olnud. Me vist lihtsalt, oleme. Aeg ajalt. Mida klassid edasi, seda vähem me suhtlesime ja kui veel viiendas istusin ma temaga vist küll kõigis tundides, siis see aasta ei istugi ma temaga üheski tunnis. Ja mõnes mõttes on sellest kahju, sest kui me vahel väljas käime, saan ma jälle aru, et mitte ükski inimene ei suuda mu mõtteid käigupealt lugeda, nagu Liisu.

Kolmandas klassis hakkasin ma suhtlema oma klassivend Oskariga, kes oli tol ajal msnis kohutav smailipede (teate küll ju, sellel ajal oli meeletult populaarne, et sul oli iga tähe jaoks eraldi liikuv emotikon). Aga sellelegi vaatamata mäletan ma, et meil olid mingid sellised vestlused, kus me lihtsalt kordamööda küsisime küsimusi. Et mis su lemmikvärv on ja kelleks sa saada tahad ja kes on su lemmiknäitlejad. Lõpuks said küsimused otsa ja ega me siis vahepeal väga ei suhelnud ka minu arust. Aga see kõik viis sinnani, et seitsmendas klassis sai Oskarist minu parim sõber. Ma küll ei tea, millal mina ta parima sõbranna tiitli ära teenisin ja kas üldse, aga nii ta oli for sure.

Seitsmendas klassis käisin Greta sünnipäeval ja sain tuttavaks Marieli ja Mariisaga. Mingil imekombel tulid nad uuest õppeaastast minu kooli ja hakkasid elama põhimõtteliselt minu majast üle tee. Ja siis me hakkasime rohkem suhtlema, käisime pilte tegemas koos, mängisime minu pool Wiid ja nii sai Marielist mu parim sõbranna. Nii oli umbes kaks aastat vist, aga siis läks Mariel uude kooli ja me ei saanud eriti kokku enam.

Vahepeal sain tuttavaks Aveliisiga, keda tegelikult teadsin juba sünnist saati, aga polnud kümme aastat näinud. Ja siis sai Aveliisist minu uus parim sõbranna, sest Marielist polnud väga kuulda enam midagi. Ja siis oli meil Marieliga üks kurine vestlus millalgi ja mitu asja sattusid kokku ja ühesõnaga pole peale seda temast midagi kuulnud. Aveliisiga läksime ka tülli mingi aeg ja siis oligi selline tunne, et tüdrukutest on haigelt kõrini ja et nendega on võimatu tükk aega korralikult läbi saada.

Siis leppisime Aveliisiga jälle ära, kui seda nii saab nimetada. Ja nüüd on aasta 2011. Mina, Paula, ei oma mitte ühtegi sõbrannat, keda kavatseksin nimetada oma parimaks sõbrannaks, aga see-eest on mul mitu head sõbrannat ja üks parim sõber juba viimased kaks aastat - Oskar. Meil on Oskariga igast perioode olnud. Üks eestivihkamise periood, kus me lihtsalt vihkasime Eestit ja lõpuks leppisime kokku, et see teema on ennast ammendanud. Üks Hawaii ja Austraalia periood, mis kestab siiamaani. Tülitsenud oleme ka, sest ma olen ikkagi nii bitch, aga ma arvan, et ta teab, et ma virisen ta kallal ainult selle pärast, et ma ta pärast muretsen. Kaks musta huumori perioodi - üks, kus mina talle musta huumorit tegin ja mis lõppes mõni aeg tagasi, kuna mul hakkas temast kahju ja teine, kus tema mulle musta huumorit teeb ja mis kestab tänaseni (fml). No ja meil on üldse Oskariga kirju minevik. Aga ma pole temaga kunagi väga kaua tülis olnud. Üks kord ma ei rääkinud temaga nädal aega, aga see on ka kõik vist... Üleeile ma ei rääkinud temaga 16 minutit, ka päris suur asi ju... Ah, Oskar on lihtsalt parim parim sõber, I must say.

Seega igavesest sõprusest ei tea ma midagi ja pole sellesse kunagi uskunud ka, sest inimesed muutuvad ajaga kohutavalt palju. Tekivad uued tuttavad, uued inimesed, uued huvid ja uued vaatenurgad maailmale. Ja kui need on erinevad eelnevatest, siis kasvavad inimese lahku ja sinna pole midagi teha väga. See ei tähenda ju, et keegi kedagi reetnud oleks või midagi, nii juhtub lihtsalt. Kui tänaval oma vana parimat sõpra näed, siis ütled ju ikka "tsau" ja naerad kõige selle üle, mis sul meelde tuleb. Kui see kunagine parim sõber pole just nii hingepõhjani solvunud ja sind vihkama hakanud, et ta ei ütle sulle "tsau" vastu (seda juhtub ka, räägin kogemusest).

Ehk siis, miskipärast ma arvan, et umbes kümne aasta pärast võiks seda blogipostitust jätkata veel niiumbes kahekümne tüdrukunimega, aga kaldun arvama, et Oskarist kirjutaksin sellele vaatamata endiselt. Aga eks paistab siis :)

2 comments:

Martina said...

sa kirjutad ikka HALEhästi. vau.

Paula said...

Awwies :)
Seda juhtub harva, kui mul deeptalk-tuju peale tuleb ;)