Pages

Monday, October 31, 2011

Mau :)

Okei, emme, ma kirjutan sulle oma igavast elust (sest mina ei istu Londonis ja ei igavle (tõtt-öelda poleks mul Londonis kunagi igav)), aga sa pead siis kommentaari ka jätma :)


Nagu kiuste tõsteti uue tunniplaaniga kehaline esmaspäeva esimeseks tunniks ja mu lemmiktund - kõnekeel Oxeniga - viimaseks. Kehalises viskasime palli, olgugi, et mu pole tänu geenidele mingit šanssi sellele korvpallilauale keskjoonelt pihta saada. Kuulitõuge on mul siiani tegemata, tänu ilmadele (jah, nendele vihmastele ja poristele). 


Ajaloos ei saanud me endiselt kontrolltöid kätte, sest õpetaja party hardis kogu vaheaja ja ainus vabandus, mille ta klassi ees kähku välja suutis mõelda oli välja väänatud jalg, mille tõttu ta kooli tulla ei saanud. Vot siis. Aga neljapäevaks lubati Mussolinid ja Hitlerid ära parandada. Ja täna tehti tunnikontroll, sest õpetajale ei meeldi rääkida. Noh, talle ei meeldi rääkida, kui teised räägivad, aga ta pole veel meie klassi piisavalt kaua tundnud teadmaks, et meie klassis ei eksisteeri selliseid hetki. 

Eesti keeles tuleb kirjandihullus. Mulle on kirjandid alati meeldinud, aga mul on üks nõrk koht nende koha pealt ja selleks on sõnakordused. Täna tehti selgeks - hea kirjand on see, kus kõiki sõnu kasutatakse vaid üks kord. See teeb siis kokku vähemalt 200 erinevat sõna, mille abil tuleb moodustada sisukas kirjand, õige ülesehitusega, täpselt teemasse ja vähe sellest - tuleb ka aja sisse mahtuda. Nii palju siis kirjanditest ja meeldivusest nende vastu, eksole...

Enne keemiat istusin nagu mingi õnnetusehunnik koridoris, Liisu ühel ja Oskar teisel pool. Mõlemad tegid pai ja üritasid mingeid nalju teha ja ma seal lihtsalt... Ee... Olin morjendatud sellest, et elu nii raske on?
Keemias, nagu juba ütlesin, räägiti sellest quadruple-olümpiaadist, kuhu ma loodetavasti minema ei pea. Ülejäänud tunni joonistasime süsinikuühendite skeeme ja hiljem panime neid mingitest nuppudest kokku ka. 


Ja siis tuli minu lemmiktund, nagu juba mainitud sai. Kuna terve kool oli täna päris jahe, oli Oxeni klassi temperatuur ainus hea asi selle tunni juures - soojem, kui teistes klassides. Ja millega tund algab? Mantliga Oxen räägib meile, kui vastuvõetamatult külm meie kool on. Hehe. Hea, et ta keemiaõpetaja pole, seal on temperatuur ka suvekuudel alla nulli, mul on tunne. Anyways, siis ta rääkis meile mingist rahvusvahelisest kõnevõistlusest, mille mingi eesti tüdruk oli kinni pannud. Peale seda tegime rühmatööd ja ma sain iga lause eest loengu, mis on zieheni ja umzieheni vahe. Ja ega ei saanud olemata olla ka see lause: "Die Paula Johanna (tal ei tulnud mu nimi meelde alguses), die immer sich provoziert fühlt." Kui ma selle lause valesti kirjutasin, siis mind üldse ei üllata, sest ma ei õpi seal tunnis m i t t e m i d a g i. Peale selle muidugi, et ma ameeriklane olen ja et Kristi iga tund vaatamata õpikute raskusele elus on ja et Markus kodutööde tegemise asemel angeln geht

BAAH. 



Siis tulin koju ja panin muusikakooli jaoks asjad kokku. Kitarritund oli täna väga super, põhiliselt selle pärast, et mul oli kodutöö tehtud ja Karl ütles, et seda ei näe eriti tihti kitarriõpetaja töös. Tunnistuse saan, nagu ikka, paar nädalat peale uue veerandi algust, kui hästi läheb (eelmine aasta sain tunnistuse kaks korda aastas: peale kolmandat ja neljandat veerandit). Rääkisin talle Lenna kontserdist, lubasin talle järgmine tund Lenna plaati laenata ja ta lubas Epliku plaate vastu laenata. Sõnakordused, booyah. Teil on õigus mu blogile suur ümmargune null stiilipunktide eest anda, üldse ei põe. 


Pilte pole, sest aega pole, sest kool on. AGA.. Ma käisin pühapäeval Kätriini ja Elerit pildistamas, niisiis paar pilti saate ikkagi.

demodemo.

Okei, siin on väike tõestus teile, et ma päriselt ka üritan seda lugu salvestada teile ja ainus põhjus, miks see veel teieni jõudnud pole on see, et ma suudan iga kord salvestades mingi kohutavalt lolli vea teha. Ja ma tahan, et see oleks as good as possible. Mingi random klipp seega.



Kool on killer. Hakkame kirjandit kirjutama ja mingi keemia-geograafia-bioloogia-terviseõpetuse olümpiaad tuleb ja kogu mu panus läheb eesti keele õpetajale, kes loodetavasti ei lase mind kirjanditunnist ära. Ma reaalselt ei tunne, nagu ma peaks minema kuhugi... sellisele... olümpiaadile. Ja üldse, kes viitsiks klassikirjandit järele vastata?? Nonsense. Aga kitarritund läks hästi täna.

Ja pikka postitust ei tule, sest ma lubasin, et ma masepostitusi ei kirjuta ;)

Saturday, October 29, 2011

photobomb

Ma ei viitsi teile oma elust kirjutada, aga pildid räägivad minu eest :) Ja pilte viitsite te pigem rohkem vaadata kui lugeda mingit totaalset nonsense'i mu elust, eksole...

 Õpetasin talle noodivõtme tegemist ja nootide kirjutamist ;)

 Tal on suht geniaalne bowlingustiil, as u can see. 
 Talle meeldisid mu teksad, seega teksad on approved totaalselt..


Ja paar pilti Liisu-shootist..

Ta silmad... woah 

Faktipostitus

* Ma olen kübermaailmas kuulus. Nimelt kirjutas mu ema raamatu, tegelikult seeria, mille nimi on vist Frameworks for International Cyber Security (googeldage) ja ühes neist raamatutest (helesinises, kõige paksemas) on minu öeldud fraas. Nimelt tol õhtul, kui emps seda raamatut kokku pani, oli mul mingi suur probleem ja ma ausalt öeldes ei mäleta, mis värk sellega oli, aga fakt on see, et ma kirjutasin Skype'i sõnad: "ma olen 14 ja saan ise oma asjadega väga hästi hakkama" (võinoh, midagi sellist) ja mingi aeg hiljem, kui nad olid 500 eksemplari välja trükkinud, siis avastas Liis keset koosolekut, et leheküljel 419 on keset mingit küberjuttu Paula sõnad: "ma olen 14 ja saan ise oma asjadega väga hästi hakkama". Õnneks on ülejäänud raamat inglise keeles ning enamus lugejaskonnast ei saagi kunagi teada, et ma 14-aastaselt oma asjade ajamises väga võimekas olin... Olen siiani, by the way ;)




* Nägin teisipäeval vähemalt kolme und ja mäletan neist hetkel kahte.. Üks oli selline, et me läksime kooli ja algas uus õppeaasta mingi valemiga. Kogu klassi koosseis oli sama, aga oli uus tüdruk. Selleks tüdrukuks oli meie armas JANE! Ja õpetaja küsis Janelt, mis ta nimi on, et see tahvlile kirjutada, aga ta ei kuulnud Janet ja siis hakkasid kõik segiläbi ta nime karjuma ja õpetaja oli lõpuks nii segaduses, et kirjutas tahvlile suurelt PUDELLA. That doesn't even make sense.. aga nii oli..
Teine uni oli, et pidime minema klassiga matkama ja ma olin hiljaks jäämas. Põhjust ma ei mäletagi, aga vaatamata sellele olin päris kindel, et jõuan õigeks ajaks. Väravast välja joostes nägin tänavaotsas tervet kooli mind ootamas ja Endla Kaart. Kaar hakkas mulle rääkima, kuidas hilinemine on kõige koledam viga, mida inimesed teha võivad.. Palun vabandust, et ma meie unekooli matkale hilinesin... :((
Kolmas oli ka, aga ma ei mäleta seda enam.

* Olgugi, et Maris kirjutas oma blogis, et kooli pannakse üles tema ja Liisu pildid, siis ma mainin ära, et minu lillepildid pannakse ka sinna üles. Mitte, et mul neid väga palju oleks. Mulle ei istu eriti loodusfoto. Mulle meeldivad inimesed ja liikuvad asjad ja suuremad plaanid näiteks linnad ja majad ja muu selline.
Ja ilmselt polegi mu fotod seda näitust väärt üldse, aga ma siiski pidin mainima, eksole.

* Mis värk Vyou's selle "oops, ma ei märganudki, et recordib" asjaga on? Dude, sa vajutad "Record" nuppu ja see loeb 3 sekundit aega maha ja hakkab siis selle aja jooksul salvestama. Ja kui su msni piuksud seal vahel on, siis sa ei saanud mitte kuulda ka.. Sa ei saa seda kolme sekundiga ära unustada, kui sul just raskeid probleeme mäluga pole. Just sayin', et see on VÄGA imelik, kui sa teed näo, et OIH MA EI NÄINUD MA SIIN TEGIN OMA MATAÜLESANDEID/MEIKISIN/PANIN RIIDESSE JA SEE VYOU TULI JA HAKKAS ISE RECORDIMA, VOT KUS LOPS.
No... bitch, puh-leaseee...

Olen Põlvast tagasi muidu ja teha on haigelt palju ja ma ei viitsi üldse, aga peaks. Niiet.. jah.. mõtlesin mingi giveaway teha, mitte kohe nüüd, aga millalgi... ideid? Tsau uutele followijatele ka :)
Pildid on Tallinnast.

Wednesday, October 26, 2011

Suchowola

Ma jagan ühe supertoreda blogi linki, mida ma olen juba varem ka teinud, aga kuna Björn tegi nüüd giveaway, siis tasub uuesti jagada. Ja see blogi on lihtsalt väärt igat klikki, uskuge mind. Ja ma ei pane seda LINKI siia ilmaasjata. LINGID on selleks, et neid KLIKKIDA. Kui ikka kohale ei jõudnud, siis KLIKI nüüd ;)






Ja korraliku Tallinna-blogi saate äkki homme... või hiljem.. ;)
Ja tsau uutele followeridele ja HÄSTI SUUR aitäh ka :)

Monday, October 24, 2011

las möllab torm ja voolab veri...

Täna oli väga tore päev. Hommikul käisin trennis ja ma reaalselt nautisin igat hetke sellest 55-st minutist. Alguses tegime sammukombinatsiooni, mis oli viis korda keerulisem, kui tol korral kehalise õpetajaga käies. Kuigi ma pool ajast üritasin sammu pidada, võtsin viimaste korduste ajal end siiski kokku ja sain hakkama. Ja olgugi, et need kilosed lisaraskused jalgade küljes + viiekilone bodypaar tundus trenni lõpuks tonnisena ja käed värisesid, siis mates, ma tegin kõik kordused kaasa! Ja kõhu- ja seljalihaste trenn on absoluutne lemmik mul, sest mul puuduvad mõlemad, khihi.




Trennist tulles oli igatahes iluskenatore olla ja mõtlesin õhtuks sättima hakata. Aveliis ja ta emme pidid mu peale korjama, et itaaliakasse sööma minna. La Dolce Vita on mu uus lemmikrestoran. Võinooh.. Igatahes üks lemmikutest. Pang ja Dolce on väga erinevad kohad, niisiis võivad nad mõlemad mu lemmikud olla. Igatahes oli meil superlõbus ja lisaks maitsvatele pastadele ei puudunud meie õhtust üks banana split, millele Aveliisiga kahepeale otsa peale tegime. Gelato, mi amore, ti voglio bene! 


Peale seda veeresime, kõhud täis Genialistide Klubi poole. Täiesti uskumatult ilus koht. Seda küll mitte klassikalises ilu võtmes, aga see on selline mõnusa stiiliga hubane kohake, mis oleks ideaalne koht fotosessioonideks ja kõiksugusteks üritusteks. Mul on ülimalt hea meel, et ma seal nüüd ära olen käinud.



Täna esinesid seal Lenna Kuurmaa ja Mihkel Raud. Esitamisele tulid siis Lenna plaadi ning ansambel Mr. Lawrence'i albumi "Swing" lood. Kvaliteetaeg selle sõna kõige õigemas mõttes. Ma võiks teile siia positiivseid omadussõnu loetlema jäädagi. Lenna oli nii armas oma maasikablondi bobisoenguga ja Mihkel oli lihtsalt väga omas mullis ja äge. Trummar oli mu lemmik sellegipoolest, olgugi, et ta õhtu jooksul eriti sõna ei võtnud, lemmik oli siiski. Ja sellised üritused püstitavad Paulas alati küsimuse: "Miks mina ei võiks kunagi nii kitarri mängida?"

Tänane päev - igati kordaläinud ja tõestas, et eestlased oskavad igati head muusikat teha.
Tänane lolluse tipp - unustasin kontserdipileti koju, mis tähendab, et Jaana sai kvartali ümber ringe teha ;)

Eile oli meil Liisuga üks väga märg ja väga lühike fotosessioon. Pikka juttu polegi, panin teile pildid kokku ;)


Friday, October 21, 2011

bittersweet



Veel mõned aastad tagasi jooksin ma veerandi viimasel päeval tunnistusega koju ja olin sellest kõigest nii vaimustuses. Sõime kooki ja sugulased tulid külla. Viimastel aastatel pole ma tunnistust saanud, kui siis ainult viimasel veerandil. Seda puhtalt paberipuuduse tõttu. Sel aastal tehti koolisüsteem nii ümber, et tunnistusi tuleb printida ainult kolm korda aastast ehk siis õppetöö toimub trimestritena. Seetõttu ei jäägi meil muud üle, kui Twitterist teiste hinnete ja tunnistuste kohta lugeda, nädal aega puhata ja oma esimese, alles novembris trükitava tunnistuse jaoks ränka vaeva näha. Ma ei oska seisukohta võtta, kas see on hea või halb, aga mingit vaheajavaimustust mul ei esine. Ma olen väsinud, tüdinud, tujutu, laisk ja igasuguse inspiratsioonita. Selle pärast ma kavatsengi ühe blogi kirjutada ja siis alla teleka ette kuduma minna, sest vaheaja lõpuks pidi sall valmis olema.

Peale kooli käisime Arcticus ja homsest saaksin trenni minna. Nagu kiuste pole homseks mitte mingeid ägedaid rühmtreeninguid kavas. Aga äkki läheks jõusaali ja laseks mingil guidol endale kava kokku panna? Ma natuke kardan jõusaali. Ma tean, et sellega on suhteliselt riskantne, et kui seal käid ja käima ei jää, siis rikub lihtsalt ära kõik. Ja pealegi ei põleta sa jõusaalis rasva, vaid treenid lihast ja kuna lihas kaalub rohkem, kui pekk, siis sa lõpuks oledki 2 korda suurem, raskem ja noh, 2 korda tugevam ja kiirem ka. Mind see kiirus ja tugevus väga ei paelu. Ega mul just kuigi tihti ei tule stalkerite eest põgeneda või mägesid liigutada.

Rühmatreeningud tunduvad lõbusad, toredad ja piisavalt väsitavad. Aga mul on ka võimalus minna logeleda basseinis või kusagil. Mulle igatahes meeldib mõte sellest, et ma saan minna ja olla ja teha midagi, mis on kasulik ja teeb tuju heaks.

Pärast seda spordiklubivärki sain Aveliisiga kokku. Olen nüüd taas täieõiguslik eesti kodanik ja oman passi. Ning ühte bleiserit, mis mulle ei istu. Lisaks sellele olen sadade kalorite võrra rikkam, sest ma usun, et ühes Hesburgeri juustueines leidub neid hulgi.

Pilte on ka ja Martini shooti pildid pole ka veel teieni jõudnud, niiet ENJOY!

Minu vaheaeg? Raske öelda.

Piljardit pidin härra Oskariga mängima minema, kui tal liiga kiire pole. Esmaspäeval on Lenna ja Raua kontsert. Teisipäeval lähen juuksurisse ja lasen endale blonde triipe teha nii, et on tehtud (täna öeldi, et mulle sobivad triibud). Täna kõik igatsesid mu eilseid küüsi ka, mille kohta ma arvasin, et kõigil on nagu "ew-wtf-gurl-ur-sick" ja võtsin õhtul maha. Täna kõik igatsesid... niuniu. Mingi osa nädalast olen Tallinnas. Ühesõnaga, vaba ruumi on, lihtsalt andke teada, kui mul veel sõpru on. Eks paistab.

Thursday, October 20, 2011

b-day edition


Palju õnne, Siim ja Remo! :)

Deeptalki teemasid pole kusagilt võtta hetkel, aga viimased uudised on: Sain eesti keeles ühe kontrolltöö eest viis hinnet - neli viite ja üks neli. Lähen homme saksa keelt järele vastama, jah, just nii. Vahetundide ajal lastakse Danza Kuduro muusikavideot ;). Homme on reede! Saan Aveliisiga kokku, käin raamatukogus. Esmaspäeval Lenna ja Mihkel Raua kontserdile. Teisipäeval Tallinnasse juuksurisse (can't wait, ausalt). Ja ülejäänud vaheaeg on suhteliselt planeerimata. Oskariga pidin piljardit mängima minema, aga who knows... 

Monday, October 17, 2011

Sõpradest ja igavesest sõprusest

Ma arvan, et see inimene, kelle pärast ma selle postituse kirjutan, sai juba pealkirjast aru, et see temale on. Sellegipoolest ma usun, et leidub veel mõni follower, kellele see huvitav tundub :) Tsau uutele followeridele ka! :)

Mu esimene parim sõber oli mu naabritüdruk Avely, kuigi mina polnud mitte kunagi tema parim sõber teatud põhjustel. Ma lihtsalt olin temast nii vaimustuses, et ma ei lasnud tal koju kohustuslikku kirjandust lugema minna ja siis ta sai need tööd kolmed. Sellele vaatamata olid meil väga toredad ajad koos. Ma raudselt olen teile rääkinud, kuidas me puukuuri taha oma luurekeskuse tegime ja sinna samblast ja sinisest hambapastast tehtud "maakaarte" peitsime. Me mõtlesime isegi välja oma salakeele ja panime üksteise postkastidesse kirju (üks põhjuseid, miks ma väikesena pikka aega arvasin, et postkastid töötavadki nii, et keegi tuleb ja paneb sulle sinna kirja, mis ta sulle saata tahab, mitte ainult postiljon). Barbied ja moevõistlused olid samuti teemas. Ma julgen öelda, et meil olid koos väga ägedad suved ja nädalavahetused. Aga siis mingil hetkel, kui Rate räigelt teemas oli, pani Avely sinna pildi oma 64'st parimast sõbrast ja ma polnud seal ja oi mis draama sellest tuli. Nojah, üldse, me kasvasime lahku. Avely kolis ära jne.

Lasteaias mul vist polnudki parimat sõpra. Ma mäletan, et ma ei saanud tüdrukutega eriti läbi seal. Eriti mitte Karolinaga, sest ta oli nii kuri mu vastu alati :D Aga samal ajal kui nemad juuksurilaua taga mässasid ja kodu mängisid, ehitasin mina poistega klotsidest onni alati :)

Koolis oli mu esimene pinginaaber (siis oli mingi teema ju, et igas tunnis oli sama pinginaaber) mu lasteaiakaaslane Laura. Esimene aasta ma miskipärast vihkasin teda, sest ta rääkis liiga palju ja selle pärast saime me alati õpetaja käest pahandada. Aga muidu oli ta siiski kohutavalt armas ja me mängisime vahetundide ajal koos keksu ja vahel käisin ma tal ka külas keksu mängimas ja tema minu pool Barbiedega mängimas. Tal oli haigelt nunnu kass, kes oli punane, paks ja nimega Miu. Ja ta magas tavaliselt nende vannitoas.

Kolmandas klassis läks Laura ära ja mu maailm oli üsna collapsed. Esimesel koolipäeval läksin kooli ja istusin üksi pinki. Olin peaaegu leppinud sellega, et ma istun üksi ja olen forever alone, kui äkki astus klassi uus õpilane, kes pandi minu kõrvale istuma. Ma kusjuures ei mäleta väga palju sellest, mida ma mõtlesin. Ilmselt mitte midagi väga head. Aga meid ühendas Liisuga armastus Vanilla Ninja vastu ja hiljem ka huvi fotograafia vasu, nii et me saime üsna ruttu headeks sõpradeks kuigi minu arust pole meil Liisuga kunagi mingit BFF-buumi olnud. Me vist lihtsalt, oleme. Aeg ajalt. Mida klassid edasi, seda vähem me suhtlesime ja kui veel viiendas istusin ma temaga vist küll kõigis tundides, siis see aasta ei istugi ma temaga üheski tunnis. Ja mõnes mõttes on sellest kahju, sest kui me vahel väljas käime, saan ma jälle aru, et mitte ükski inimene ei suuda mu mõtteid käigupealt lugeda, nagu Liisu.

Kolmandas klassis hakkasin ma suhtlema oma klassivend Oskariga, kes oli tol ajal msnis kohutav smailipede (teate küll ju, sellel ajal oli meeletult populaarne, et sul oli iga tähe jaoks eraldi liikuv emotikon). Aga sellelegi vaatamata mäletan ma, et meil olid mingid sellised vestlused, kus me lihtsalt kordamööda küsisime küsimusi. Et mis su lemmikvärv on ja kelleks sa saada tahad ja kes on su lemmiknäitlejad. Lõpuks said küsimused otsa ja ega me siis vahepeal väga ei suhelnud ka minu arust. Aga see kõik viis sinnani, et seitsmendas klassis sai Oskarist minu parim sõber. Ma küll ei tea, millal mina ta parima sõbranna tiitli ära teenisin ja kas üldse, aga nii ta oli for sure.

Seitsmendas klassis käisin Greta sünnipäeval ja sain tuttavaks Marieli ja Mariisaga. Mingil imekombel tulid nad uuest õppeaastast minu kooli ja hakkasid elama põhimõtteliselt minu majast üle tee. Ja siis me hakkasime rohkem suhtlema, käisime pilte tegemas koos, mängisime minu pool Wiid ja nii sai Marielist mu parim sõbranna. Nii oli umbes kaks aastat vist, aga siis läks Mariel uude kooli ja me ei saanud eriti kokku enam.

Vahepeal sain tuttavaks Aveliisiga, keda tegelikult teadsin juba sünnist saati, aga polnud kümme aastat näinud. Ja siis sai Aveliisist minu uus parim sõbranna, sest Marielist polnud väga kuulda enam midagi. Ja siis oli meil Marieliga üks kurine vestlus millalgi ja mitu asja sattusid kokku ja ühesõnaga pole peale seda temast midagi kuulnud. Aveliisiga läksime ka tülli mingi aeg ja siis oligi selline tunne, et tüdrukutest on haigelt kõrini ja et nendega on võimatu tükk aega korralikult läbi saada.

Siis leppisime Aveliisiga jälle ära, kui seda nii saab nimetada. Ja nüüd on aasta 2011. Mina, Paula, ei oma mitte ühtegi sõbrannat, keda kavatseksin nimetada oma parimaks sõbrannaks, aga see-eest on mul mitu head sõbrannat ja üks parim sõber juba viimased kaks aastat - Oskar. Meil on Oskariga igast perioode olnud. Üks eestivihkamise periood, kus me lihtsalt vihkasime Eestit ja lõpuks leppisime kokku, et see teema on ennast ammendanud. Üks Hawaii ja Austraalia periood, mis kestab siiamaani. Tülitsenud oleme ka, sest ma olen ikkagi nii bitch, aga ma arvan, et ta teab, et ma virisen ta kallal ainult selle pärast, et ma ta pärast muretsen. Kaks musta huumori perioodi - üks, kus mina talle musta huumorit tegin ja mis lõppes mõni aeg tagasi, kuna mul hakkas temast kahju ja teine, kus tema mulle musta huumorit teeb ja mis kestab tänaseni (fml). No ja meil on üldse Oskariga kirju minevik. Aga ma pole temaga kunagi väga kaua tülis olnud. Üks kord ma ei rääkinud temaga nädal aega, aga see on ka kõik vist... Üleeile ma ei rääkinud temaga 16 minutit, ka päris suur asi ju... Ah, Oskar on lihtsalt parim parim sõber, I must say.

Seega igavesest sõprusest ei tea ma midagi ja pole sellesse kunagi uskunud ka, sest inimesed muutuvad ajaga kohutavalt palju. Tekivad uued tuttavad, uued inimesed, uued huvid ja uued vaatenurgad maailmale. Ja kui need on erinevad eelnevatest, siis kasvavad inimese lahku ja sinna pole midagi teha väga. See ei tähenda ju, et keegi kedagi reetnud oleks või midagi, nii juhtub lihtsalt. Kui tänaval oma vana parimat sõpra näed, siis ütled ju ikka "tsau" ja naerad kõige selle üle, mis sul meelde tuleb. Kui see kunagine parim sõber pole just nii hingepõhjani solvunud ja sind vihkama hakanud, et ta ei ütle sulle "tsau" vastu (seda juhtub ka, räägin kogemusest).

Ehk siis, miskipärast ma arvan, et umbes kümne aasta pärast võiks seda blogipostitust jätkata veel niiumbes kahekümne tüdrukunimega, aga kaldun arvama, et Oskarist kirjutaksin sellele vaatamata endiselt. Aga eks paistab siis :)

Tuesday, October 11, 2011

artwork

Kool on nüüd palju lahedam. Nüüd, kus ma olen see, kellest gossipitakse ja kus ma olen muutunud mingiks eelmise aasta üheksandike stereotüübiks :D Aga ei, muidu on väga okinormi, huvitav on vähemalt. Täna näiteks joonistasin terve päeva igasuguseid awesome asju. Ühiskonnas hakkas Fred cereal guyd joonistama ja ma otsustasin me gusta ette võtta. Piltide pealt on näha, mis ma kõik kokku joonistasin. Üks Oskari me gusta on ka seal, ise leian, et päris artistlik, teie arvake mida tahate.

Muidu pole midagi väga toimunud vist. Koolis on haigelt kiire koguaeg ja mul on koolist suht kõrini juba, aga varsti on vaheaeg, yay.

Muide, vlogi on kinnine, aga ma täna isegi vlogisin midagi. Kui ära editin ja uploadin, võite homme või täna õhtul jälle vlogi tsekata. Ja formi kustutasin ära, sest te olite nii laisad ja igavad, et ei küsinud midagi. Shootige vyousse siis ;) 

Võin teile homme deeptalki ka kirjutada, täna liiga väsinud..

Sunday, October 9, 2011

Tallinna jõulud

Tallinna hilise jõulupeo kirjeldamiseks on kõige parem lihtsalt panna hunnik pilte ja natuke kirjeldusi. Seega VÄGA PALJU pilte :)

Vega - Mu ema kõige totakam kass, kellel on üliilusad silmad, kes on mõnusalt paks ja kes on mentally awkward, sest ta joob ainult jooksvat vett ja põgeneb all the time

Interjööripilt. Ma olen saanud kõvasti küünlaid põlema panna siin olles, mulle meeldib! :D

Tegime Liisile kui taimetoitlasele peedirisottot kitsejuustuga ja kuigi Rene käskis selle ära visata, läks lõpuks vist üsna hästi, sest Liisile meeldis. Ehk siis risottopallid parmesanis paprika-porgandi wokiga. 

Bond ehk siis mu ema teine kass, kes on priceless, kui talle catnip kätte anda. 

Filmipakkimine by Rene

Hundipuder ehk pudrumägi, kapsamägi, verivorstid ja sealiha ploomidega - OMNOMNOM



Onu sai paki, säras teine

Sain pakiliblikad pähe endale :D


Minu leiutis ehk siis kirju koer serveeritud küünlaga. Ja need apelsinilõigud andsid kõrbedes apelsinilõhna ja neist kumas küünal läbi. Ma olen nii genius, ma tean. 

Titepilt 1

Titepilt 2

Mau

Maumau

:D

Moosinäod

Kassid paanikas

Moosinäoga digi-onu

Komminaeratusega digi-onu

Liblikad olid teemas ilmselgelt :P

Filminaeratused for the win