Pages

Friday, September 30, 2011

The best thing about the future is that it comes one day at a time.

Olin täna terve päeva kodus ja veetsin kvaliteetaega oma basskõlariga. Ja nüüd otsustasin teemablogi kirjutada, kuna mul pilte :) Pildid on eilsest fotoshootist koos Liisuga ja enamus pilte tema tehtud. Ei lähe teemaga kokku, aga vähemalt on teil pilte :D
Mõtlesin, et millest ma veel kirjutanud pole ja kuna see on viimasel ajal nii in teema, siis why not. Kuna ma olen nüüd üheksandas klassis, siis varsti tuleb otsustada, mis eksam teha ja kuhu kooli edasi ja mis üldse edasi. Ja see on hirmutav, ausalt. Sest nendest valikutest sõltub põhimõtteliselt kogu mu ülejäänud eksistentsi aeg siin planeedil Maa. Niisiis, mõne lühema või pikema aja tgant kerkib koolis jälle üles teema, kus kõik räägivad oma plaanidest. Umbes nagu vangid, kui nad siseõue lastakse ja räägivad, mida nad edasi teevad, kui välja saavad. Noh, et osad lähevad oma perede juurde tagasi ja otsivad kusagilt taskust laste pilte, osad hakkavad uuesti narkot müüma, osadel mingi hull äriplaan, osad kavatsevad uuesti alustada and then there's me. Ma olen nagu see vang, kes istub seal ja mõtleb, et mul pole õrna aimugi. Mul pole aimugi, kuhu poole ma astun, kui värvavast välja lastakse. Koolis on niisamuti: kes Treffnerisse, kes Poskasse, kes kutsekasse, kes kuhugi mujale gümnaasiumisse, kes välismaale, kes Tallinnasse and then there's me. Istun seal, vaatan ringi ja mõtlen, et ma ei tea, mis must saab. Arvestades, et massi, mille arvelt sisseastumiskatseid teha, mul nagu ajus isegi on, aga ma lihtsalt ei tea, mida ja kuidas. See tundub nii ebaaus, et osad teavad juba lasteaiast saati, et nad tahavaks saad näiteks ärijuhiks või juristiks; osadel on lihtsalt tohutu anne kas joonistamise, fotograafia, muusika või millegi muu arvelt ja osad on lihtsalt nii huvitatud mingist teemast, et tahavad seda süvendada... then there's me. Ma oskan üht-teist küllaltki hästi, aga mitte ükski asi ei paista nii välja, et ma võiks selle järgi oma tulevikku kujundada. 

Mulle meeldib matemaatika, ausalt. Ma näeks ennast vabalt mingi statistiku või kellegina. Enne kui te unfollowite, sest ma mingi freak olen, siis oli meeldiv teid oma followeride hulgas näha! Mulle meeldib bioloogia, sest mind reaalselt huvitab see ja kuna ma olen oma viieteistkümne eksisteerimisaasta jooksul nii palju arstidega kokku puutunud, tean ma ka sellest üsna palju. Mulle meeldib keemia, sest see on peaaegu nagu matemaatika, aga seal on värvilised vedelikud, plahvatused, reaktsioonid ja praktika ka. Mulle meeldib eesti keel, sest ma enam-vähem oskan seda, kuigi kirjandus mulle eriti ei istu. Mulle meeldib inglise keel, kuigi ma saan koguaeg mingeid sarkastilisi kommentaare, kuidas mul on ikka selline ameerika aktsent... Oh, tõesti või? Pärast kahe suve pikkust praktikat Ameerikas päris ameeriklastega? POLEKS ARVANUDKI. Mulle meeldib saksa keel ka, vahel, kui ma tunnen, et ma seda päriselt õpin ja kui mu õpetaja mind tunnist tundi ei mõnita. Mulle meeldib ajalugu ka, aga ainult õpetaja pärast, nii et ajalugu on üks mu nõrku külgi ilmselgelt. Siis mulle meeldib ühiskond, sest see on huvitav ja lihtne. Geograafia tekitab vastakaid tundeid - mulle meeldib see riikide ja majanduse osa, aga mingitest loodusvöönditest ja ordoviitsiumi ajastu kivimitest ma küll rääkida ei viitsi. Kehaline on okinormi, sest kui vähegi pingutada, saab normaalse hinde. Käsitöö on elatav, sest see valmistab ette vanaduspõlveks, kus sa istud oma sõbrannadega ja klatšid kõrvalmaja naisi taga. Muusika on lihtsalt lebo. Muusikakool on ka okei, kuigi ma õpin solfedžo jaoks neli korda rohkem kui kui kitarri jaoks ja kui nüüd aus olla, siis ma läksin sinna siiski kitarri pärast. Muusikalugu on üsna huvitav, sest kuna klassi keskmine vanus on 8 aastat, kuulavad nad kõik õpetajat nagu jumalat ja kuna õpetaja räägib kõike nagu unejuttu väikestele lastele, saab kõik hästi selgeks. Ühesõnaga, ma oskan kõike, mingil määral, aga mitte ükski neist ei määra midagi. 

Mingil põhjusel arvab mingi osa mu tutvustingkonnast, et minust saab arst. Esimene, kes selle väga otsekoheselt välja ütles, oli mu kullakallis käsitööõpetaja, kes ütles, et nägi mind unes. Olin tal külas käinud ja öelnud, et olen nüüd arst. Üsna kahtlane, kui peaksin kümne aasta pärast tunnistama, et mu käsitööõpetaja oli selgeltnägija. Teine oli vist mu vanaisa, kuigi mida rohkem ma selle peale viimasel ajal mõtlen, seda vähem suudan ma meenutada, kas ta päriselt seda kunagi öelnud on. Aga ma nagu mäletan, et on... Kolmas oli vist mu vanaema, kes on seda aeg-ajalt mulle sisse süstinud since 1996. Ma arvan, et mu ema arvab ka, et minust saab arst, olgugi, et ma seda temalt kunagi küsida pole julgenud. Sest kui mu ema mulle ütleks, et minust saab arst, tekiks mul tõesti tunne, et muud võimalust pole. Kui ma ükspäev Oskarilt küsisin: "MIS MUST SAAB?" vastas ta, "Arst.." ja lisas kiiresti, "aga mitte lastearst..." Tal on mingi point jutus vähemalt. Ma ei salli väikeseid lapsi, seega ei peaks ma eksisteerima ülejäänud oma elust, kui nende elu võib sõltuda minust.. Kahanahk... 

Põhjus, miks ma ise seda arsti seisukohta pole võtnud, on üsna lihtne. Ma kardan, et ma poleks piisavalt hea. Kui ma tõesti õpiks kõik need aastad arstiks, tahaks ma saada kellekski, kes oma tööd tõesti tõsiselt võtab, mitte nagu need 90 röntgenitädi, kelle juurde ma om 16ne luumurruga sattunud olen ja kes mu käsi-jalgu väänanud on, nagu neis ei eksisteerikski enam mineraalaineid ja neid võiks väänata mistahes pidi. Ma tahaks olla keegi, kes ei vihkaks oma tööd ja teeks tõesti seda, mida ta tahab ja oskab. Aga kui minust sõltub inimeste elu ja kogu see asi on nii vastutusrikas, siis kas mina, Paula, saaks sellega hakkama, kui ma isegi eesti keele asjad koguaeg koju jätan ja oma saksa keele õpetajat sellega närvi ajan, et ma inmitten kolm korda lahku kirjutan. 

Ühesõnaga, minu plaan tulevikuks on esialgu selline, et ma käin kevadel iga päev katsetel ehk siis kõigil katsetel, mis mul vähegi pähe tulevad. Olgu need siis Tartu või Tallinna koolides. Samuti käin läbi kõikide koolide lahtiste uste päevad. Siis valin hoolega gümnaasiumi ja omandan 3 aastat midagi, millest ülejäänud elu elus püsida. Suveti teen kõvasti tööd ja peale kaheteistkümnendat, kui ma oma muusikakooli ka olen lõpetanud, sõidan Austraaliasse mandariinide pealt tulevikku ennustama ja mõtlen välja, mis minust edasi saab. Ja kui aus olla, pole Hawaiigi Austraaliast enam nii kaugel. Ja kui ma kõikide mandariinide tulemused kokku olen liitnud ja tulemustest vastavad paraboolid valmis joonistanud, tulen ehk siia Eestisse tagasi ja lähen õpin ülikoolis seda, mida õigeks pean. 

Ja kui ma ülikooli kunagi lõpetanud olen, kavatsen ma tööle minna ja elada täiesti draamavaba elu. Mitte ühtegi väikest last. Mitte ühtegi inimest, kelle jaoks ma oma pool elu pühendama peaks. See on minu elu ja mul on seda ka ainult üks... Pealegi teeks ta ka raudselt teismelisena blogi, vihkaks oma elu ja vanemaid, kooli ja riiki ning viriseks tuleviku üle. Mitte, et ma selline olen, aga mul on koolis VÄGA PALJU väikeseid lapsi ja uskuge mind, nad ei ennusta head. 

Midagi teil ometi on selle teema kohta öelda ju? :)

12 comments:

Liisu said...

peaks mainima, et kirjutada oskad sa ka.

thumbs up (y)

Paula said...

awwies, aitäh :)

Jane . said...

Ohhh kui sa peale 12ndat Austraaliasse lähme , siis suure tõenäosusega seal näeme :D mul on ka plaan sinna minna.
Mul oli ka pikka aega mõte minna Värskast ära Tartusse mõnda kooli kus on nagu loodusesuund . aga siis sain aru ,et milleks .. ja jään ikkagi 12nda lõpuni Värskasse ja lihtsalt õpin bioloogiat-geograafiat rohkem . A muidu sa oskad ülihästi joonistada ja ennustaks sulle kunstnikuametit . Tegelt ka !

Anonymous said...

Armas Paula! Sa oled nii noor ja nii normaalne!:))))) Mina olen umbes sama vana kui Su ema ja Sinu blogi juhtusin lugema täiesti juhuslikult. Otsisin netist üht teist Paulat:) Aga see selleks. Arsti elukutse osas tahaksin lisada, et Su mõttekäik on väga õige. Ma olen kindel, et kui Sulle meeldivad keemia, bioloogia ja matemaatika, saad Sa seal hakkama ja see valdkond võiks Sulle väga hästi sobida. Samuti on mõistlik, et kui teha, siis teha hästi. See pool nõuab aga täielikku pühendumist, paljust loobumist (mis ei ole raske, kui oled motiveeritud ja suunad pilgu tulevikku). Mõnda aega peaksid elama justkui omas mullis. No muidugi ei ole Sa seal mullis üksi, Sul on seal ka kursakaaslased. Aga ilmselt jääks muusika, fotograafia, keelte ja muu jaoks oluliselt vähem aega. Nii et põhiküsimus on, kas oled valmis täiel määral pühenduma.
Kui ma ise peaks 9. klassi lõpetama, siis teeksin sama: teeksin igale poole katseid, valiksin seejärel parima võimaliku. Siis jääb Sul veel kolm aastat aega vaagida ja mõelda. Austraalia puuviljad on alati variant:)
Ma olen täiesti kindel, et Sa saad hakkama ja teed õigeid valikuid. Potentsiaali igatahes on, sest mõtled 9. klassi inimese kohta väga arukalt ja see pole argument, et eesti keele asjad maha unustad:)
PS. Väga hea, et Sulle väiksed lapsed ei meeldi. Kui otsustad arstiks õppida, on Sul palju aega ümber mõelda:) Ja miks peaks Sinu laps olema sama tüütu kui teiste omad?:)
Niisiis nagu kirjutas mu vanaisa mu vanaemale õnnesooviks (sobib suurepäraselt Prillitoosi-saatesse): jaksu hingele, pea vastu elupingele!:))))))

Paula said...

Jane: See oleks tõesti irooniline, kui me kahekesi, kaks eestlast, kes muidu mõnekümne kilomeetri kaugusel elades üldse kokku ei saanud, ühtäkki teises maailmaotsas koos oleksime. Aga ootan põnevusega :)
Mina ja kunstnik? Sa vist ei teagi, et matemaatikas asju alla joonides on minul kõige kõveramad jooned ja paraboole ühendades kõige kõveramad kaared. Aga ma tänan sind komplimendi eest, armas Jane :)

Anonüümne: Aitäh ilusate sõnade eest! :) Nii motiveerivat kommentaari pole ma vist kunagi saanud ja nii mõtlemapanevat samuti mitte. Kui ma kunagi jälle ummikus peaks olema oma mõtetega, tuletan seda kommentaari meelde :)

Anonymous said...

Minu nõu oleks järgmine: kui sul tekib lõpuks mingi oma sisetunne, siis ära lase ennast segada teadjate inimeste jutustustest, et mingi töövaldkond on halb- näiteks sellepärast, et nädalavahetused on kinni vms. jura. See nõuanne ei tööta ja ei tee kedagi õnnelikumaks.

Paula said...

Võtan teadmiseks, aitäh :)

Monika said...

Tere, Paula :)
Valikut lihtsustab pisut see, kui mõelda välja juba see, kas valida humanitaar- või reaalvaldkond. See peaks asja veits koomale tõmbama. Kui Sulle meeldib väga matemaatika, siis see räägiks reaali kasuks. Ja ega see tähenda, et Sinust tulevikus kindlasti statistik saaks. Igasugu analüütikuid on ju olemas. Räägitakse ju, et matemaatika õpetab eeskätt mõtlema. Ja kui oskad mõelda, siis on Sul peale gümna lõppu ikkagi kõik teed valla :)
PS: meie pere liikmel, AP tütrel, oli aasta eest sama dilemma. Proovis ka Tartus mitmesse kohta, aga valis siis Nõo Reaalgümnaasiumi. Selline intriga koht, nagu Ühikarottides :D Aga sealt on tulnud ka igasugu tarkpäid, nagu minu ja Su ema kursakaaslasest Riigi peaprokurör näiteks :) Et kui kunagi peaksid tahtma Nõo kohta rohkem infi, siis anna teada :)

Paula said...

mulle juba kusagilt öeldi, et reaali mitte minna, et mul saab isegi humanitaari laiast matemaatikast täiega kõrini. ma ise pole veel midagi otsustanud, eks ma siis mõtlen sellele.
heh, annan teada ;)

Martin said...

Monika räägib õiget juttu - juba see, kui sa otsustad ära, mis suund sind rohkem tõmbab, ahendab gümnaasiumite ringi tuntavalt. Ja ära arva, et kõik teavad, mida nad tahavad. Tuhkagi :D
Ma läksin treffi katsetele loodussuunda, mis praegu meenutades tundub totaalne lollus, arvestades minu suhet keemiaga. Aga millegipärast kukkus täitsa hästi välja ja sattusin hummi. Mõte on see, et ära muretse liiga palju ka ;) Vaatad rahulikult kõik võimalused läbi ning võtad ühe asja korraga.

Paula said...

HE HE HE Martin, humm sobib sulle ilmselgelt nagu valatud, if u know what i mean *evil laugh* :D:D:D

Aga aitäh Sulle ka :)

Martin said...

:DD got it