Pages

Friday, September 30, 2011

The best thing about the future is that it comes one day at a time.

Olin täna terve päeva kodus ja veetsin kvaliteetaega oma basskõlariga. Ja nüüd otsustasin teemablogi kirjutada, kuna mul pilte :) Pildid on eilsest fotoshootist koos Liisuga ja enamus pilte tema tehtud. Ei lähe teemaga kokku, aga vähemalt on teil pilte :D
Mõtlesin, et millest ma veel kirjutanud pole ja kuna see on viimasel ajal nii in teema, siis why not. Kuna ma olen nüüd üheksandas klassis, siis varsti tuleb otsustada, mis eksam teha ja kuhu kooli edasi ja mis üldse edasi. Ja see on hirmutav, ausalt. Sest nendest valikutest sõltub põhimõtteliselt kogu mu ülejäänud eksistentsi aeg siin planeedil Maa. Niisiis, mõne lühema või pikema aja tgant kerkib koolis jälle üles teema, kus kõik räägivad oma plaanidest. Umbes nagu vangid, kui nad siseõue lastakse ja räägivad, mida nad edasi teevad, kui välja saavad. Noh, et osad lähevad oma perede juurde tagasi ja otsivad kusagilt taskust laste pilte, osad hakkavad uuesti narkot müüma, osadel mingi hull äriplaan, osad kavatsevad uuesti alustada and then there's me. Ma olen nagu see vang, kes istub seal ja mõtleb, et mul pole õrna aimugi. Mul pole aimugi, kuhu poole ma astun, kui värvavast välja lastakse. Koolis on niisamuti: kes Treffnerisse, kes Poskasse, kes kutsekasse, kes kuhugi mujale gümnaasiumisse, kes välismaale, kes Tallinnasse and then there's me. Istun seal, vaatan ringi ja mõtlen, et ma ei tea, mis must saab. Arvestades, et massi, mille arvelt sisseastumiskatseid teha, mul nagu ajus isegi on, aga ma lihtsalt ei tea, mida ja kuidas. See tundub nii ebaaus, et osad teavad juba lasteaiast saati, et nad tahavaks saad näiteks ärijuhiks või juristiks; osadel on lihtsalt tohutu anne kas joonistamise, fotograafia, muusika või millegi muu arvelt ja osad on lihtsalt nii huvitatud mingist teemast, et tahavad seda süvendada... then there's me. Ma oskan üht-teist küllaltki hästi, aga mitte ükski asi ei paista nii välja, et ma võiks selle järgi oma tulevikku kujundada. 

Mulle meeldib matemaatika, ausalt. Ma näeks ennast vabalt mingi statistiku või kellegina. Enne kui te unfollowite, sest ma mingi freak olen, siis oli meeldiv teid oma followeride hulgas näha! Mulle meeldib bioloogia, sest mind reaalselt huvitab see ja kuna ma olen oma viieteistkümne eksisteerimisaasta jooksul nii palju arstidega kokku puutunud, tean ma ka sellest üsna palju. Mulle meeldib keemia, sest see on peaaegu nagu matemaatika, aga seal on värvilised vedelikud, plahvatused, reaktsioonid ja praktika ka. Mulle meeldib eesti keel, sest ma enam-vähem oskan seda, kuigi kirjandus mulle eriti ei istu. Mulle meeldib inglise keel, kuigi ma saan koguaeg mingeid sarkastilisi kommentaare, kuidas mul on ikka selline ameerika aktsent... Oh, tõesti või? Pärast kahe suve pikkust praktikat Ameerikas päris ameeriklastega? POLEKS ARVANUDKI. Mulle meeldib saksa keel ka, vahel, kui ma tunnen, et ma seda päriselt õpin ja kui mu õpetaja mind tunnist tundi ei mõnita. Mulle meeldib ajalugu ka, aga ainult õpetaja pärast, nii et ajalugu on üks mu nõrku külgi ilmselgelt. Siis mulle meeldib ühiskond, sest see on huvitav ja lihtne. Geograafia tekitab vastakaid tundeid - mulle meeldib see riikide ja majanduse osa, aga mingitest loodusvöönditest ja ordoviitsiumi ajastu kivimitest ma küll rääkida ei viitsi. Kehaline on okinormi, sest kui vähegi pingutada, saab normaalse hinde. Käsitöö on elatav, sest see valmistab ette vanaduspõlveks, kus sa istud oma sõbrannadega ja klatšid kõrvalmaja naisi taga. Muusika on lihtsalt lebo. Muusikakool on ka okei, kuigi ma õpin solfedžo jaoks neli korda rohkem kui kui kitarri jaoks ja kui nüüd aus olla, siis ma läksin sinna siiski kitarri pärast. Muusikalugu on üsna huvitav, sest kuna klassi keskmine vanus on 8 aastat, kuulavad nad kõik õpetajat nagu jumalat ja kuna õpetaja räägib kõike nagu unejuttu väikestele lastele, saab kõik hästi selgeks. Ühesõnaga, ma oskan kõike, mingil määral, aga mitte ükski neist ei määra midagi. 

Mingil põhjusel arvab mingi osa mu tutvustingkonnast, et minust saab arst. Esimene, kes selle väga otsekoheselt välja ütles, oli mu kullakallis käsitööõpetaja, kes ütles, et nägi mind unes. Olin tal külas käinud ja öelnud, et olen nüüd arst. Üsna kahtlane, kui peaksin kümne aasta pärast tunnistama, et mu käsitööõpetaja oli selgeltnägija. Teine oli vist mu vanaisa, kuigi mida rohkem ma selle peale viimasel ajal mõtlen, seda vähem suudan ma meenutada, kas ta päriselt seda kunagi öelnud on. Aga ma nagu mäletan, et on... Kolmas oli vist mu vanaema, kes on seda aeg-ajalt mulle sisse süstinud since 1996. Ma arvan, et mu ema arvab ka, et minust saab arst, olgugi, et ma seda temalt kunagi küsida pole julgenud. Sest kui mu ema mulle ütleks, et minust saab arst, tekiks mul tõesti tunne, et muud võimalust pole. Kui ma ükspäev Oskarilt küsisin: "MIS MUST SAAB?" vastas ta, "Arst.." ja lisas kiiresti, "aga mitte lastearst..." Tal on mingi point jutus vähemalt. Ma ei salli väikeseid lapsi, seega ei peaks ma eksisteerima ülejäänud oma elust, kui nende elu võib sõltuda minust.. Kahanahk... 

Põhjus, miks ma ise seda arsti seisukohta pole võtnud, on üsna lihtne. Ma kardan, et ma poleks piisavalt hea. Kui ma tõesti õpiks kõik need aastad arstiks, tahaks ma saada kellekski, kes oma tööd tõesti tõsiselt võtab, mitte nagu need 90 röntgenitädi, kelle juurde ma om 16ne luumurruga sattunud olen ja kes mu käsi-jalgu väänanud on, nagu neis ei eksisteerikski enam mineraalaineid ja neid võiks väänata mistahes pidi. Ma tahaks olla keegi, kes ei vihkaks oma tööd ja teeks tõesti seda, mida ta tahab ja oskab. Aga kui minust sõltub inimeste elu ja kogu see asi on nii vastutusrikas, siis kas mina, Paula, saaks sellega hakkama, kui ma isegi eesti keele asjad koguaeg koju jätan ja oma saksa keele õpetajat sellega närvi ajan, et ma inmitten kolm korda lahku kirjutan. 

Ühesõnaga, minu plaan tulevikuks on esialgu selline, et ma käin kevadel iga päev katsetel ehk siis kõigil katsetel, mis mul vähegi pähe tulevad. Olgu need siis Tartu või Tallinna koolides. Samuti käin läbi kõikide koolide lahtiste uste päevad. Siis valin hoolega gümnaasiumi ja omandan 3 aastat midagi, millest ülejäänud elu elus püsida. Suveti teen kõvasti tööd ja peale kaheteistkümnendat, kui ma oma muusikakooli ka olen lõpetanud, sõidan Austraaliasse mandariinide pealt tulevikku ennustama ja mõtlen välja, mis minust edasi saab. Ja kui aus olla, pole Hawaiigi Austraaliast enam nii kaugel. Ja kui ma kõikide mandariinide tulemused kokku olen liitnud ja tulemustest vastavad paraboolid valmis joonistanud, tulen ehk siia Eestisse tagasi ja lähen õpin ülikoolis seda, mida õigeks pean. 

Ja kui ma ülikooli kunagi lõpetanud olen, kavatsen ma tööle minna ja elada täiesti draamavaba elu. Mitte ühtegi väikest last. Mitte ühtegi inimest, kelle jaoks ma oma pool elu pühendama peaks. See on minu elu ja mul on seda ka ainult üks... Pealegi teeks ta ka raudselt teismelisena blogi, vihkaks oma elu ja vanemaid, kooli ja riiki ning viriseks tuleviku üle. Mitte, et ma selline olen, aga mul on koolis VÄGA PALJU väikeseid lapsi ja uskuge mind, nad ei ennusta head. 

Midagi teil ometi on selle teema kohta öelda ju? :)

kulinapostitus

Juba ammu lubasin ehtepostituse teha ja nüüd siis teengi. Mu blogi EI OLE stiiliblogi, aga aeg-ajalt eksib siia mingit totaalset girl-stuffi ära, sorry kutid. Kuna ma täna kodus olin ja toitusin põhiliselt Lotte shokolaadidest ja Nesteast, polnud mul muud targemat teha (kudumine ka, loomulikult). Siin on valik mu lemmikehetest siis. Enjoy. 

1. Mom tõi usa'st kunagi, linnu ja mingite muude kulinatega.
2. Ostsin Forever21'st suvel. Muidu mulle need Eiffeli-asjad eriti ei istu, aga mõned on väga nummised.
3. Stradivariuse karuselliga kaelakee, Aveliisil on teine :)
4. Liisu kinkis sünnipäevaks, pole seda ammu kandnud, aga ilus on. 
5. Mom tõi kunagi usa'st kaks kaelakeed, ühe krooni ja teise lipsuga. Liisu sai lipsu endale, ma krooni.
6. Niagara joalt eelmine aastat ostetud, pole üliammu kandnud, aga seal on Paula ikkagi ;)
7. Selleks sünnipäevaks sain Avely&Karmeli poolt, hästi armas :)

Ma armastan sõrmuseid, aga mul on neid alati liiga vähe :D

1. Liisu kinkis sünnipäevaks.
2. Sama lugu, mis esimesega, aga seda tiibadega olen rohkem kandnud (lill jääb alatu kuhugi kinni :$). Aga Liisul on ka selline tiibadega, yayay. 
3. ja 4. Selle suve Forever21' tulemus, nunnud mu meelest :)
5. See oli kunagi mu empsi oma, aga siis ma sain selle mingi valemiga endale ja nüüd ilma selle sõrmuseta ringi käia ei oskagi eriti..
6. Accessorize'ist ostsin kunagi, aga see on haigelt suur mulle, mis tähendab, et ei saa kanda seda, muidu on üliarmas. 

Kõrvarõngaid kannan ja oman kõige rohkem, ilmselgelt..

1. ja 2. Kevadel Saksamaa reisilt H&M'ist sain, siniseid kannan rohkem, aga mõlemad on nummid :)
3. Ostsin need tegelikult kellelegi teisele, aga juhtus nii, et ma ei saanud neid talle kunagi kinkida ja lõpuks võtsin selle paki lihtsalt lahti :D Aga üks on katki, as u can see. 
4. Mu daddy tõi mulle need Egiptusest, nunnud on :)
5. Kui ma oma ameerika-family'ga Hyattis käisin, oli seal mingi suveniiripood ja mulle jäid need silma. Ära ei ostnud ja pärast oli hullult kahju sellest, aga viimasel päeval tegid nad mulle kingituse nende kõrvarõngaste näol :)
6. Ärandasin Aveliisi öökullikesed ja need on ühed mu lemmikkõrvarõngad sellest ajast saati.
7. Sulgedega mannavaht. Emme tõi mulle need.. ee.. Saksamaalt?
8. Kanadast ostsin, kui Niagaral käisime. Indiaanlaste käsitöö ja haigelt ilusad on :)
9. Jääääätisekõrvarõngad eelmise aasta usa-tripist. Need on nii armsad lihtsalt :D
10. Üks esimesi oste usa'st sellel aastal.
11. Käisid 1. ja 2. paariga kokku, H&M
Mul olid ühed sulgedega kõrvarõngad veel, mille ma peale Comeniuse projekti lõppu Accessorize'ist ostsin, aga need on kadunud :'( Need olid mu lemmikkõrvarõngad reaalselt. 


Käevõrusid ma ei kanna eriti, kuigi olen alati millestki sellisest unistanud:
...aga mul pole piisavalt sõbrannasid, kes tunneks vajadust mulle mõni selline teha. Ja ise tehes pole need nii specialid :) Niiet, tehke mulle sünnipäevaks kõik üks käevõru ja ma olen happiest kid here on the Earth...


1. Neid oli rohkem, aga andsin osad Annile. Garage'ist ostsin see suvi. 
2. Mu ülimegasuperkäekell, mis on üks õnnestunumaid oste so far. Ma armastan seda käekella totaalselt.
3. BFF käevõrud, mau :)
4. Patsikumm on tegelikult mu kõige fashionistam käevõru üldse, sest kui ma seda kaasas ei kanna, lähen seda raudpolt alati vaja. 

See on lihtsalt nummine :D :

Wednesday, September 28, 2011

Venemaast ja koolist ja Haribost ja üldse toredatest asjadest.


Avastasin täna, et koolile lähedal on ikka megahea elada. Kui sul ikka hommikul printer tööle ei hakka ja sul on väga vaja seda kirjandit päeva jooksul, jõuad 15 minutiga koju ja kui hästi läheb, leiad veel paki Haribosid, mida tagasikõndides Oskariga õhku loopida ja suhu püüdmist õppida. Oskar on mõmmipaaritaja ja ta oskab kahest mõmmist kolm teha, sest ta on tegelikult üleloomulike võimetega. Oxenile ilmselgelt meeldis minu entusiasm Haribo üle ja ta ütles selle peale ilusti: "Oo, Haribo macht Kinder froh!"*


Sain täna teada, et klassireis tuleb võib-olla Venemaale ja sellest tekkis küsimus. Kui klassis on kaks inimest, kes oskavad vene keelt puhtalt päritolu pärast ja ülejäänud oskavad vene keeles ainult ropendada, siis mis mõttega me sinna läheme? Me õpime võõrkeeltena inglise ja saksa keelt, kas poleks loogilisem minna kuhugi, kus me otseselt surma ei saa kohe? Saksamaa (lõunaossa me ju pole jõudnud veel), Austria, Šveits, Inglismaa, kasvõi Luksemburg oleks palju loogilisemad valikud. Aga ei, Venemaa teeb lapsed rõõmsaks, isad-emad lõbusaks. Minu ettekujutus Venemaast seni on selline poole maakera suurune lahmakas ala, mille ühes nurgas kusagil on Moskva, teises Peterburi ja keset Venemaad on kaks toredat onu. Ühe nimi on Medvedev ja teise nimi on Putin. Inimesi ma sinna juurde ei kujuta tavaliselt, sest minu meelest elavad kõik venelased mööda maailma laiali ja turismimaaks nimetatakse seda atlastes vaid selle pärast, et kõik venelased korra elus ka oma kodumaa ära tahavad näha ja seega sinna reisivad. Seda selle mõtte kõige positiivsemas varjundis. Ühiskonnaõpetus ehk suudab aasta jooksul minu nägemust Venemaast muuta, ma loodan. Nad võiks meile tundi mõne toreda venelase tuua, kellega me kõik tuttavaks saaks, sest seni pole ma ühtegi kohanud..

Õpin vahel.

Peaks jooksma minema, aga õues on nii külm ja paha, et üldse ei kutsu. Aga siiski, peaks. Mul praegu toaski külm, mida ma sinna välja võimlema ronin? Võib-olla pärast poole.. 

Kuduma peaks ka, sest homseks ennustab eKool suurt tormi, kui pole veerand töö täismahust valmis. Aga ma riskin nende kõrg- ja madalrõhkkondadega ja vaatan, kas pärast telekast tuleb midagi, mida vaadates normaalne kududa oleks. Oskar ütles, et see pole teleka vaatamine, kui ma koon samal ajal. Ma ütlesin, et on küll, sest ma saan kõigest aru ja siis öeldi, et ma olen teleka jaoks liiga arenenud.
Kuna ma kuulsin täna, et blogis mainimine tekitab tähtsa tunde, siis palun väga, mulle meeldib inimeste tuju heaks teha:
Eneli, mulle meeldivad su papud ja kõrvarõngad.
Liisu, ma tulen sinuga homme pildistama, sest sa oled awesome, kuigi ma ei tea veel, kuhu...
Maris, kuna sa oskad klaveril seda ilusat laulu mängida, siis ma üritan sulle vastu panna ja ütlen, et kunagi oskan ehk minagi seda NII kitarril mängida ;) (loe: never gonna happen)
Ma ei tea, kes mu blogi veel loevad... Andke teada, ma kirjutan hea meelega teist :D
Ajalooõpetaja, mul on nii hea meel, et te terveks saite! (ma ei tea, kas ta loeb mu blogi või ei...)

*saksa k. "Haribo teeb lapsed rõõmsaks!"

Monday, September 26, 2011

kepikõnd is a lifestyle and we're livin' it =)





Tänane päev piltides põhimõtteliselt (:

Kes juba aru pole saanud, siis koka-mitte-joomise-projekt on väga faily. Eile tõi iss mulle kokat ja täna võtsin ühe kooli kaasa. Aga see polnudki nii hea, sest alguses kukkus see mul maha (okei, ma viskasin selle maha, kogemata...) ja pärast pani Oskar sinna koolamentose sisse ja see rikkus maitse ära. Niisiis ma ei teagi, mis sellest sai. Oxeni tunnis oli nagu ikka, masendav. Aga ma õppisin ära sõna "beeindrücken" ehk siis mõnitama saksa keeles. Seda mu õpetaja ju teeb :) Keemia oli ka paras surm, ma tegelesin sellega, mis asub üleval teisel pildil ja aeg-ajalt ütlesin paar numbrit. Kehalises tegime me kepikõndi, jah, te lugesite õigesti. Meile anti kepid ja pidime kooli juurest ümber Anne kanali ja tagasi kõndima. Väga norms. Peale kooli viskasin koti koju ja läksime Oskariga Fastersisse. Mul jäi kitarr ära täna. Ma olin selle üle õnnelik isegi, sest ükskõik, palju ma seda Melodisches Stücki ka ei harjuta, 100 beats per minute ei tule välja noh. Harjutan veel, pole ullu. Aga jah, Fastersis sõime juustuburksi (VÄIKEST) ja mingi hetk tuli Remo sinna. Polnud ammu näinud, rääkis meile elust Poska gümnaasiumis. Ma ei oskagi seda juttu kokku võtta kuidagi, oli väga häid külgi (valikainetena fotograafia ja loogika; paaristunnid, mille järel 40 minutit pausi, mida veel tahta?) aga oli ka nõmedaid asju (ei mingeid õpikuid, raske geograafia, halb koolitoit jne). Ja siis tulin ära koju põhimõtteliselt.

Aga sain oma kirjandi valmis eile ja olen haigelt õnnelik. Hallik parandas täna ära ka ja nüüd ma vaatan veel üle, mis värk mul nende minevikkude ja asjadega on (kell 1 kirjandit kirjutades väga ei mõtle ajavormide peale, it's a fact).

Viimase pildi peal on mu uus to-do-listide märkmik. Lihtsalt näeb ilus välja ja sisaldab sadat asja, mis on vaja ära teha. Agajah, uusi pilte saab arvatavasti varsti ;)

MARIS: See lugu, mille ma lubasin blogisse panna ja mida ma enne keemiat laulsin like a boss.


Friday, September 23, 2011

Teadlaste öö :)

Hommikul kogesin väga piinlikku momenti, aga mida rohkem ma inimestele seda rääkisin, seda vähem piinlik see tundub. Mu isa nii kui nii teadis juba, et ma laulda ei oska. Aga ma vlogisin sellest siiski, võite uurida. Koolis oli okinormi.
Mata - Ruutfunktsioon for the win
Kehaline - Harjutasime 2000m jooksuks ja mu 3-nädalane jooksupaus andis tunda: mul pole mitte kunagi nii hullult pistnud. Ma olin mingi pikali maas seal suht, fun fun fun.
Ühiskond - Rääkisime väärtushinnangutest ja Eestis elavatest rahvustest. Üsna masendav tund oli, hull draama oli majas nah.
Füüsika - Tegime energiaringi ja saime särtsu. Ma alguses väga ei igatsenud ühegi suraka järele, sest kunagi empsi pool PS3'e ühendades sain sellise suraka, mis läks ikka mööda kätt õlani välja ja meelest pole veel läinud.. Aga ringis eriti ei tundnudki midagi õnneks ;)
Inglise keel - Euroopa viktoriin 9.a moodi. Tsiteeriksin Paulat: Ainult ühes asjas oleme me head ja see on ka cheatimine...
It's not even my school... 


Peale kooli oli muusikakool, mille Toomas haledalt üle lasi, niisiis istusin ma üksi ja kirjutasin nukralt diktaati. Aga ma kirjutasin selle üheksa peale, niiet aplaus mulle. Mul tavaliselt ei lähe diktaadid nii hästi ;)
Siis sõitsin bussiga Aveliisi juurde, kus oli armas, nagu alati. Tal oli kokat ja ta emme tegi mingit kooki, mis lõhnas reaalselt nagu heaven. Siis kõndisime Tamme Gümnaasiumi juurde, kus nägime teisi Aveliisi klassikaaslasi ka, polnud ammu kedagi näinud, särkivärki. Seal oli üliawesome igatahes. Järjekorda ma ei mäletagi enam, aga ma mäletan, et Mikku nägin!! Ja ta tegi suure vea, pakkudes mulle neeru lahkamise võimalust, mille ma muidugi vastu võtsin ja siis sada aastat neile sellega närvidele käisin ja vlogida üritasin. Homme teen teile mingi teaduste ööd kokkuvõtva vlogi ka, stay tuned ;) Note to self: Õpi vasakut silma pilgutama...






Nägime veel munaroboteid ja siis mingit armsat kutsurobotit, kes tuli plaksutamise peale kohale. Ja siis veel Paula Joanna ägedat saagrobotit. Igasuguseid koduloomi leidus seal ka. Ja seeni. Ja mingid kutid tegid katset koka, siirupi ja ploomimahlaga, uurides nende looduslike või keemiliste värvide sisaldust. Loomulikult öeldi, et kokas on kõik keemia ja seda ei tohi juua. Nad ilmselt ei mõistnud, kes selle kohta uuris. Soovitasid hoopis ploomimahla juua... Vot siis!

Siis liikusime mingi hetk teadusbussiga linna, lauldes bussi Sepapoisse, Põdra Maja, Teenage Dream'i ja Oh, Kuusepuud. Bussijuhil oli ikka haledalt kõrini meist, aga mis teha, 9 teismelist omasid rõõmsat laulutuju. Me Kerstiniga rääkisime saksa keeles natuke aega, oli hea praktika :D


Raekoja platsis aeti telgist minema, misjärel me Aveliisiga läksime Hesburgerisse (teepeal nägime Kerstit, kes läks City'sse, nagu korralikud linnakad ikka) ja sõime veereni täis ennast. Siis liikusime Toomemäele. Käisime Tähetornis, kus kohtasin kahte väga viisakat ja sõbralikku neiut selle väljendi kõige iroonilisemas võtmes ja lisaks veel Marist, kes oli armas ja ütles, et ma näen ilus välja.

Peale Tähetorni liikusime anatoomikumi, kus oli korraga kohutavalt huvitav ja samas väga õõvastav. Kahesaja aastased inimesed purkidesse topitult ja kahe peaga vasikad. Kui keegi tõesti oleks seal majas kõik tuled ära kustutanud, oleks see olnud maailma kõige jubedam hetk, believe me. 


Seejärel lippasime Olla ja Aveliisiga Brendale ning Taurile vastu, mööda pimedat Toomemäge. Oli üsna põnev. Siis nägin Brendat, kes oli iluskenatore ja siis läksin koju. Tee peal kuulasin muusikat ja vaatasin umbes 90 miljonit korda selja taha, sest stalkers gonna stalk, u know..






Aga see oli minu esimene teaduste öö ja loodetavasti mitte viimane :)

Aveliis enne ja pärast :)

Wednesday, September 21, 2011

spordipäev ftw


Meil oli täna spordipäev, kus pidin kohtunik olema. See tähendas kella poole üheksast äratust ning lõpptulemus oli tükk aega passimist staadionil. Aga ma sain palliviskealale tähiseid panna, mis oli väga põnev. Ühesõnaga viie tunni jooksul sain palju jooksjatele järele joosta ja perekonnanimesid küsida ning 400m jooksus sain öelda kõigile, et tuleb järjekorda võtta. Vahel hängisin Karli juures, kes umbes iga poole minuti tagant sai karjuda: "ÜLE!" ning vahel vaatasin niisama, kuidas lapsed kaugust hüppavad. Siinkohal peab ära mainima, et Oskar hüppas 4,98 kaugust ja ta vihkab elu lõpuni number kahte, sest tal jäi kaks sentimeetrit puudu. Ja siis ta jäi veel neljasajas meetris ka teiseks, niiet kahevihkamine jätkus. Ma pean kellestki rääkima ju, sest ma ise ei teinud midagi seal. Entertainisin rahvast vahepeal ja tegin pilte. Üldiselt nägin väga masendav välja, niisiis ma ei rõõmusta fakti üle, et Kesklinna koolil seal kehalise tund oli ja et kõik mind nägid (ja et keegi peale Maarja ei tulnud "tsau" ütlema). Sorry, ma ei mõelnud mitte millegi muu peale, peale soojuse :D

Peale spordipäeva trippisin koju üsna kohe (Oskar ostis mulle kokat ja seega te ei saa mind süüdistada koka joomises) (vahet pole, suva see kokavabadus) (ma joon seda nii harva, et enamus inimesi maailmas kahjusatab oma tervist seitse korda rohkem iga päev) (näiteks Oskar) ja siis tuli Aveliis külla. Ma polnud teda mingi sadamiljon aastat näinud ja selle pärast siis. Rääkisime, vlogisime, kuulasime head muusikat, trollisime, rääkisime, sõime-jõime ja siis ma saatsin ta bussi peale. Ma tegelikult avastasin, et mul on kõik saapad kõrge kontsaga ja see fakt ei rõõmusta mind üldse, sest ma ju pole mingi over a kilometer pikk, eksole. Miks ma ei võiks lühem olla? Nagu mingi meeter kuuskend kolm näiteks. Või neli. See oleks oknorm. 163 on üsna ilus number ka. 167 on lihtsalt liialdatud. Võtaks mingi tüki ära vahelt. Maitea, teeks midagi selle pikkusega...

Pilte on ka, enamus on fotkis üleval. Enda pilte ei toppinud sinna :D

Sunday, September 18, 2011

who says, who says you're not worth it

TSAUU, mu uued followerid :)




Tallinnast tagasi, üritan oma tohutult pikka to-do listi (enda kohta) harvendada ja mõtlesin teile ühe blogi ka kirjutada, sest vajadus teiega oma elu jagada (absoluutselt mitte mingil asjalikul põhjusel) on nii suur. Sõitsin siis bussiga Tallinnasse laupäeval ja niitsin Tallinnas muru ilusti ära (nasa jumpsuit for the win!). Vahetasin ise muruniidukil bensiini ja tõmbasin ise käima, haigelt tubli, ma tean.
E vedas mulle Saksamaalt 12 purki kirsikokat ja sellest ajast saati ma jällegi joon kokat. Noh, ses suhtes, et ma ei joo seda nii palju enam, aga ma ei saa ilma kokata ka päris. Nii on :D Niisiis, ma joon seda mõõdukas koguses, ausalt. Oskar ütles selle peale, et ma olen nõrk, aga no mis teha. Eks ma siis olen :D
Õhtul tegin pannkooke ja need said üle ootuste head, R ütles, et kuna neid nii vähe, tekib pannkoogikriis. Ma ausalt öeldes kartsin, et neid jääb alles kõvasti, aga kõik söödi ära. Selle üle on mul muidugi ainult hea meel. Note to self: Ma lubasin Oskarile kunagi pannkooke teha. 
Hommikul tegelesime aias põõsaste ja orhideedega ja mingi hetk käisime Solarises. Võtsime Vapianost pastat ja Komeedist vaarikebeseerulle, läksime tagasi koju ja õgisime ennast liiga täis. Siis toppisin kõik alles jäänud 8 kirsikokat (ma ei joonud nelja üksi ära, ausalt, R ja E aitasid) kotti ja veeresin bussi peale. Siis nägin Oskarit, andsin talle kokat, olime niisama vahvad ja toredad. Lõpuks veeresin koju oma üliraske kotiga.
Kodus tegelesin oma to-do listiga, nagu ma juba mainisin. Mul on kirjutamisega ilmselgelt probleeme, kronoloogilise järjestuse mõttes...

Kitarrilugu (Melodisches Stück by Mauro Giuliani) 
C-duuri kadents 
pildid Jürimäele 
8 lehekülge saksakeelset teksti noorteprobleemidest läbi töötada
teha märkmed kirjandi jaoks
Oxeni quiz netist (ei tulnud mul lahti, fyea!)
käsitööõpetaja juurest läbi käia ja muster küsida (esmaspäev)

Friday, September 16, 2011

danza kuduro



Just arutasime täna enne kekat või peale kekat chikadega, et no mis mõte on kirjutada iga päev oma elust kuhugi internetti, kui sellest nii kui nii mitte midagi ei saa ja ega teised ka ei saa. Aga noh, me jõudsimegi sinnani, et kõik ikkagi kirjutavad ja mingil veidral põhjusel kõik loevad ka. Mis saate sellest? Have no idea.

Hommikul läksin teiseks tunniks. Lugesin sealt lastekoori sildilt, et on oodatud senised ja uued lauljad ja mõtlesin korra, et äkki oleks nagu ka pidanud minema, aga nojah. Mulle tegelikult meeldib, kui mu laulmise tase jääb vyou küsimuste vastamise tasemele :D Jah, ma laulsin seal mingi 4 sekundit, ma pole veel seda maha võtnud suure negatiivse tagasiside pärast, aga nüüd te loodetavasti rohkem ei küsi ka laulmisevyousid :D

Meil oli kaks matemaatikat täna. Ühes tunnis tegime kontrolltööd. Füüsikas tegime töövihikut, ma sain pihta ja värksärk. Kehalises mängisime saalihokit, suhteliselt surm oli, ma ei osanud üldse. Liisu lendas pikali ja vigastas põlve - reaalne sport meil seal ju... Inglise keeles kirjeldasin pilti, väga põnev oli.

Peale kooli läksin muusikakooli, nägin Toomast. Toomas peale solfi oli armas:
T: Sa õppid kitarri, jah?
P: Jep
T: Miks sa laulmist ei õpi?
P: Sest ma ei oska laulda
T: Oskad
P: Ja kust sina tead?
T: Ma kuulsin ju
P: Sa kuulsid kuidas ma a-mollis intervalle laulan ja sa arvad, et ma oskan laulda?
T: Oskadki!
Siis ta saatis mind natuke Riia mäest ja siis ma nägin Anxut ja siis ma läksin linnakate juurde ehk siis Ossu, Fred, Sandra ja Ott, aga kuna neil oli kõigil mingi oma teema ja plaanid, siis ma veeresin ära koju põhimõtteliselt. Hessist hüppasin läbi - keegi geniaalne inimene on ühe McDonald'si graffiti teinud hessi maja peale. Ma ei tea, arvake graffitist mida tahate, aga minu jaoks on see teatud hetkedel lihtsalt NII GENIUS või NII GORGEOUS. Ma vist olen seda väga vähestele rääkinud, aga mu mingi kõige suurem dream on, et keegi teeks mulle graffiti, kuhugi ägedasse kohta ja väga inside'i... Ma tean, et seda ilmselt ei juhtu mitte kunagi, aga kui juhtuks...




Pildid on eilsed. Tänaseid pole. Homme lähen Tallinna ja võtan fotoka kaasa, luban, et teen palju pilte ;)

Thursday, September 15, 2011

that's why i smile :)

Tsau mu uued followerid, luv yah.

Ma pole tükk aega kirjutanud, aga ma siiski loodan, et kõik mu "kirjuta-iga-päev-muidu-ma-ei-loe" followerid siiski on veel alles :) kusagil :)

Üleeile loobusin ma muusikast. Kaasaskantaval moel vähemalt ehk siis andsin oma iPodi ja kõrvaklapid Oskari kätte. Mina harjutan maailmaga suhtlemist ehk siis ei käi koguaeg klapid peas ringi ja Oskar harjutab kõrvaklappide mitte ära lõhkumist.
Eile loobusin ma Coca-Colast. Ning jah, paremal pool on taimer ajaga, mis ma olen ilma kokata elanud. Ning jah, ma olen teiega aus. Kui ma ikka ei suuda vastu panna, siis ega ma seda seal ei hoia ka. Praegu on täitsa okei. Täna jõin kohvi hoopis. Ja ühe Starteri.
Täna hommikul unustasin telefoni ka koju. Kui ma peaks elama ilma muusika, koka JA telefonita, siis see oleks lihtsalt loodusseaduste vastane - kolmandal vahetunnil käisin kodust läbi ja võtsin telefoni :D

Pinks for the win (ma näen mingi eriti freacko välja, sest mul on kaks nahktagi seljas ja Oskar lasi ns t-särgiga ringi, nagu näha)

Õhtul käisin linnas, tegin mingeid pilte, et saaks korralikult blogi kirjutada. Ilma piltideta ei saa ju. Käisin mäkist ka läbi. Ja siis nägin linnakaid ehk siis Oskarit, Magnarit, Pennarit ja Jani. Mängisime pinksi, ma õpin ka aeg-ajalt. Ei satu sinna piisavalt tihti, et mingist skillist rääkida saaks. Jan tegi meelelahutust meile ja mängis üksi pinksi. Mul video sellest, panen tänasesse vlogisse. Üks video on ajalooõpetajast ka. Oeh, ma fännan teda :D Ma loodan, et ta mu blogi ei loe, endiselt :D

Käsitöös oli Liisu minu kerilaud ja treenis käelihaseid. Aga see oli meeldiv, saime oma eludest rääkida ja catch up'ida. Mu lõng, millest salli tegema hakkan, on niii mõnus pehme lihtsalt. Ma peaaegu tunnen, et ma teeks sellest midagi hea meelega. Ooodake, varsti ma kirjutan, kui kõrini mul sellest on :D

Monday, September 12, 2011

you can do anything you set your mind to...


Esmaspäevade hommikud on toredad asjad, kas pole? Ärkasin üles, kraadisin (alapalavik oli, muide), jõin piparmünditeed ja tegin igasuguseid muid toredaid asju. Lõpuks, kui ma kõigi teiste arvates juba hiljaks olin jäämas, panin oma kõrvaklapid pähe ja kõndisin kooli mingis
 XXXL pusas, sest see on nii pehme ja soe. Niisiis läksin ära umbes 7.49 ja jõudsin täpselt 7.50 bussikasse, nägin nr. 13 bussi (see tähendab alati, et kõik on perfektselt ajastatud (ja et Oskarit näeb)).

Päev oli suhteliselt tavaline. Ma sain ajaloos ja eesti keeles viie. Muust ei viitsigi rääkida väga. Keemia oli paras surm. Kõik muu ka. Saksa keel näiteks.

Peale kooli (kohe peale kehalist) loivasin koju. Õppida oli kohutavalt palju, aga mingil kahtlasel põhjusel jõudsin kõigega ruttu valmis ja läksin muusikakooli. Seal ei toimunud midagi eriti... Peale seda kõndisin koju, pinksilauast mööda. Nägin Pennarit, Magnarit ja JANI! Tahtsid, et ma kitarri mängiks, aga no ega ma ju peale bossanoova etüüdide muud ei õpi seal, seega ma vabandasin välja. Pennar küsis midagi septakordide kohta ja ma tundsin ennast lollina. Jan ütles, et ta juba kuu aega kutsub linna mind. A no mis teha, et ma haige olen siin. Ma see nädal kavatsen jõuda.... VIST....

Ja siis kõndisin koju ja õppisin edasi. Mu hetke wishlist, mille järgi aega lihtsalt nii-nii napib :(

  • Pildistamine - tahaks kellegagi ühe korraliku fotoshoot'i teha, aga selleks peaks ma enne terveks saama ja kellegi leidma, kellega minna..
  • Jan - ma pean temaga kokku saama, juba kuu aega, pole normaalne...
  • Tallinn - nädalavahetusel sõidan Tallinnasse (võtaks kitarri kaasa?)
  • Aveliis - lubasin su külla kutsuda ja kutsun ka, kui me mõlemad terveks saame ;)
  • Pinks - kolmapäev-neljapäev pole mul muusikakooli ja ma lihtsalt pean linna jõudma sel ajal ja kellegagi ühe korraliku pinksi mängima... mau (linnakageen lööb välja)
  • KINO - aaah, ma pidin juba ammu kinno minema kõigiga.. siiani nulline 
  • Pokkeriõhtu - ma ei teagi, kas Ergo kutsub mõnele enam, ma olen kaks tükki üle lasnud juba (põhjusega!)
Mul võiks rohkem aega olla. Niu-niu. 
Ilmselgelt ma topin vanu pilte blogisse, sest uusi lihtsalt pole. :'(

Aaah, pildid sain ka kätte.. fyea



Tuesday, September 6, 2011

Jalgpall for the win

Kusjuures, ma pole kindel, kas see on tarkusehammas. Mulle öeldi, et see võib olla üks suvaline purihammas. Seega mu praegune terviseseisund võib olla halbade juhuste kokku langemine ehk siis külmetus + kasvav purihammas = valutav põsk, kurguvalu, peavalu ja väsimus. Palaviku kohta pole ma kindel, sest ma ei leia kraadiklaasi üles.
Koolist..
Füüsika - Päeva alustamine füüsikaga on kõike muud kui hea mõte. Aga see elektri teema on väga füüsikalik, seega igav ja iseenesest arusaadav, aga ikkagi igav.
Geograafia - Tunni alguses sain shoki, kui Kristi (mu geography-mate) ütles: "Oeh, lausa kaks geograafiat nädalas..." ja mina olin seal sellise kerge südamerabandusega: "MIDA, MIKS MINA SELLEST MIDAGI EI TEADNUD???" Aga jah, kaks geograafiat, järjest päevadel. Oh milline rõõm...
Matemaatika - Ma lugesin ära, mitu korda Oskar mu selja taga ropendas. Kahjuks ei ole tulemused täpsed, sest alustasin alles poole tunni pealt, kus ta oli juba nii närvis, et oli raske järge pidada. Sel korral jäi skooriks 4 erinevat sõna ja kasutuskordi tuli lausa 17! Ootame rekordit järgmistest matemaatika tundidest!
sest mulle ainult peeglireidikaid
teha meeldibki..
Inglise keel - Tegime mingeid dialooge ja kuna Oskar põhimõtteliselt magas, oli see üsna monoloogi moodi... Aga kui õpetaja ütles, et ta annab parematele hinded, küsis Oskar ilusti, et mis ta ütlema peab ja millal. Ta sai isegi hakkama, aga hindeid selle eest ikkagi ei saanud. Mina, kui Oskari motivaator sellel õppeaastal pean ütlema, et selline käitumine pole üldse hea, sest siis ta ei hakka isegi mitte hinnatavate tööde juures vaeva nägema, sest kunagi ei tea, kas töö on tegelikult hinnatav või mitte. Just saying...
Ühiskonnaõpetus - Fred, nagu õpetajagi, rääkis TERVE tunni ja lõpuks ma lihtsalt ignoreerisin teda. Sorry, Fred, ma tegelikult arvan, et sa oskad väga hästi apelsini joonistada ja et sinu õpiku kaanekujundus on väga kaunis, aga mida rohkem mina selles tunnis rääkisin, seda rohkem pidin vastama ma küsimustele, millele ma vastata ei osanud, sest õpetaja rääkis paraku vaiksemini kui Fred. Aga muidu oli okinormi.
Bioloogia - Me suutsime välja vihastada õpetaja, kelle kohta ma kuulsin sõnu: "Seni, kuni te teda välja ei vihasta, pole ta üldse karm..." Well, see selleks. Õppisime luustikku ja ma rääkisin Enelile kogueg umbes, et: "Aaa, see luu oli mul ka katki kunagi, jaa.." Ja Eneli istus seal sellise kõvera näoga ja palus, et ma vait oleks. Sorry, ennnu :)
Peale tundi arutasin Oskariga, et äkki minust ikkagi saaks arst. Oskar ütles, et kui arst, siis kindlasti mitte lastearst... True that..
Keemia - Väga. Masendav. Tund. Punkt.

Solfedžo ja muusikalugu olid täiesti normaalsed. Mul on uus klass nüüd ju. Astusin klassi sisse ja mul oli sellise ülbe tšiki tunne, sest kõik seal on umbes vanuses 10-12 ja fännavad kas Yu-Gi-Oh'd (ma ei tea, kuidas see kirjutatakse..) või Hello Kitty't ja mina astusin sinna oma needitud teksade ja nahktagiga, kulmupliiats ja ripsmetušš näos kinni. Istusin Georgi kõrvale, sest teda ma natuke teadsin (kõndisime mingi aasta solfi tundidest koos bussipeatusse).. vähemalt arvasin, et teadsin, aga tal oli oma semudega liiga huvitav teema pooleli (nad rääkisid vihikutest või millestki sarnasest...). No ja siis ma istusin seal, võtsin telefoni välja, mängisin seda ufolehma mängu kuni klassi sadas Toomas. Toomas käis minu koolis mõnda aega, aga siis sai ta aru, et see on suht 'mõtekas' kool ja nüüd käib ta Karlovas oma lauluhäält harjutamas.
Toomas istus minu taha ja me hakkasime suvest ja igast ägedatest asjadest rääkima, mispeale kõik need väiksemad poisid vaatasid, et OKOU, see on mingi äge vend, sest ta räägib selle ülbe tsikiga. Nojah, peale seda olid kõik minust äkki huvitatud... Aga Toomas oli ilmselgelt rohkem teemas kui Yu-Gi-Oh-kutid... Sorry, guys.

Mul on homme pildistamine, nii et ma tahaks varem magama jääda, aga mul on midagi unega väga katki, seega jään ma alles kell üks magama.
Pildid ja see gif on minu tehtud, jeh.