Pages

Sunday, August 21, 2011

privacy annotation ja münchen

MA ALUSTAN SELLEGA, MIDA MA TÜKK AEGA OLEN TAHTNUD VÄLJA ÖELDA
Kas ma olen kunagi kirjutanud oma blogis, kui kohutavalt halvasti ma suhtun kõigisse neisse inimestesse, kes selle asemel, et mu blogi lugeda-vaadata, arvavad, et neil on vaja minu elu elada ja majandada selle infoga? See on minu elu ja te keegi ei tohiks seda blogi ära kasutada lihtsalt selle pärast, et teil on mingi kahtlane ajusopike, mis arvab, et teiste elu on äge elada. Mu blogi ei ole selleks, et seda kusagil töö juures lõunapauside ajal kuulujuttude aluseks võtta. Mu blogi ei ole selleks, et minu ja kõigi teiste elusid kontrollida ja näpuga järge ajada. Mu blogi ei ole selleks, et teil oleks midagi teha (peale selle, et te lihtsalt loete ja vaatate ja võib-olla avaldate arvamust ja võib-olla saate inspiratsiooni (?) ja võib-olla peate mu eluga sammu, kui meie suhtlemine raskendatud on). Jah, mu blogi on avalik, jah, ma jagan seda teistega, aga enamus võõraid, kes siia satub ei tee pooltki midagi nii nõmedat selle infoga, kui need, kes mind rohkem tunnevad ja omavad mingit kontrollivajadust. Minu elu on võetud juba, teil kõigil on enda oma. Ma kirjutan, sest mulle meeldib kirjutada ja mind ajab ülimalt endast välja, kui te nõmetsete nii. Jah, Sina, Sina ja SINA. Ja mitte teie, kes te kõike õigesti olete teinud, sorry... :)

LET'S CHANGE THE SUBJECT!

Ma rääkisin inimestega ja nad ütlesid, et nad ei loe mu blogi enam eriti, sest ma ei kirjuta iga päev. Igatahes, ma nüüd siis üritan iga päev midagi kirjutada. Kuigi tegelikult on mul väike confusion. Ma kirjutaks küll, aga ma ei saa enam üldse aru, mis keeles teile kirjutada tuleb. Ma tahaks, et mul oleks selline kujundus, kus saaks ise valida keele ja siis ma kirjutaks kahes keeles ja inimesed loeks seda varianti, mida nad tahaks. Miumiu. Aga kunagi ma leiutan või otsin välja sellise HTML koodi, mis selle võimalikuks teeb. Igatahes...




Lendasime Münchenisse, mis oli tegelikult omamoodi üritus, sest lennuk passis lennujaamas kaks ja pool tundi. Põhjuseks olid idaranniku äikesetormid, mille tõttu pidid nad marsruudi ümber tegema ja pärast seda pidid nad veel lennukit tankima jne. Ja kogu see kaks ja pool tundi istusid kõik mitusada inimest palavas lennukis, kus oli mingi 2-aastane titt kes karjus kaks tundi järjest ja kelle emal oli temast ilmselgelt nii kopp ees, et ta ei viitsinud mitte midagi teha temaga. Aga elasime üle selle lennu. Mis siis, et 7,5 tunni asemel läks aega 10,5 tundi.

Müncheni lennujaam on awesome. Neil on vist kõige ägedam lounge ja ülesehitus. Tuli välja, et seal oli mingi surfiüritus ja nad olid keset lennujaama ala mingi võltslaine püsti pannud ja tohutu hunnik surfikutte surfasid seal. Ma tegin veidi pilte ja siis läksime IKEAsse sööma. Paar päeva tagasi käisime USA's IKEA's ja see on nagu megaawesome koht. Ja nende lihapallid on nagu nomnom. Ja Müncheni IKEA polnud absoluutselt halvem.

Peale seda tahtsime minna kohta mille nimi on English Gardens. See pidi suhteliselt linnas sees olema ja nii juhtuski, et me sõitsime sinna, parkisime auto ära ja jalutasime ringi. Selgus, et roosipõõsaste, kujunditeks pügatud hekkide ja nikerdatud purskkaevude asemel oli hoopis suur lage ala, mis oli päevitavaid sakslasi (ja kõiki muid rahvusi) täis. Keset parki jooksis mingi epic kiire vooluga jõgi ja ühes kohas oli mõnus laine, kus oli veel hunnik surfikutte. Mulle tundub reaalselt, et München on mingi saksa surfikuttide pealinn (me likey). Aga ma tahtsin ujuma minna. Kuna mul polnud ujumisriideid kaasas, siis ma mõtlesin riietega minna, et noh kui mind on riietega Emajõkke visatud, Valgejärve tiritud ja Pirita rannas lihtsalt lükatud, siis mis see Müncheni kesklinna kiirvooluline jõgi ära ei ole. Nii ma tegingi. Kõin münchenlased naersid, kes kalda ääres olid ja kui ma lõpuks kusagil 50 meetrit eemal kaldas püsti tõusin, siis oli ka selline mõnus naerukahin. Aga linnas ringi kõndides ei saanud keegi vist arugi. Skinny'd teksad jäid skinnydeks ja särk paistis natuke rohkem läbi, aga nojah.

Täiesti juhuslikult oli autos üks saunalina ja leidsime käsipagasist ühed teksad ja jaki (mitte ühtegi t-särki). Läksime üle tee olevasse kohvikusse ja ma suundusin WC-sse, millest väljusin oma uue riietusega. Äkki tuli ettekandja minu juurde ja ma olin nii scared, et ma kuulsin, et ta ütles: "Could you stand up, please?" ja ma olin nagu omg-omg-omg-jah-minu-pärast-on-see-üks-wc-kabiin-läbimärg-ja-see-ei-ole-nii-nagu-te-arvate... aga see tüdruk küsis hoopis, et kas ma tõusin püsti, sest mul oli midagi vaja ja mul oli kerge relief...

Ülejäänud osa päevast käisin ringi palava valge military-jakiga, samal ajal kui teised Müncheni kodanikud nautisid 30-kraadist suveilma t-särkide ja surfipükstega. Aga afterall oli väga lõbus.

2 comments:

Eneken said...

keegi on paulajõmmi kurjaks ajanud :D Nurr!

Paula said...

(n)urrjah :D