Pages

Friday, July 29, 2011

overexposed

WOAH, people, stop! I just realized something insane. Yeah, I'm genius, right?
So, I was checking my inbox and found an e-mail from a craft store where I used to order my handicraft stuff from. Anyways, for some reason I checked their home page (actually 'cause I was thinking that maybe their new homepage is better than the old one which I hated, 'cause I'm pretty obsessed with home pages and templates and graphics and all that stuff) AND I found their Facebook page which had a sweepstake going on and I just scrolled trough it and realized...

When I was making jewelry... (though I was not that obsessed with it or so good at it, but still), that was not just some overexposed hobby all the misses had out there. I knew like... to be honest, one person beside me, who actually did it as a hobby. And craft stores were really hard to find.

Now, it's totally overexposed. Every housewife and girl does it. They know everything about it. At the same time, I think if someone gave me some craft stuff right now, I would not be able to create anything extraordinary. I'm really not interested to it anymore and I think I finally realized why -- it got overexposed.

So right then, another thing popped up in my head. Photography. I'm really not as good at photography, as I could be or would like to be, but I know some stuff and it's actually pretty good to know how this stuff works so you'd actually have some pictures to share with people.. but guys, these days all the teenagers have a DSLR camera and I bet most of them don't even know what that means. When I started out with photography (sounds like I'm 82, right?), we had our friggin' piggy banks on the desks with our little DSLR savings. It wasn't a "hey mommyy, I WANT THAT, JUST 'CUZ EVERYONE HAZ ONE OF THESE THESE DAYS!!!"


I'm really happy that our society has gotten to a point, where you have to have everything the others have (and make sure it's bigger and better!) and you have to know how to make everything others make (and make sure you can make it better than they do!), but guys... If I will have the honor to meet one more person, who says that he/she loves photography and then lays his/her 'portfolio' with something that's supposed to be a MACRO of a FLOWER and is actually a focused refrigerator in the background, then you know.. I'mma RAGE. And what happened to all of those cute-ass handicraft stores out there, which were SO rare, but SO amazing. I'mma cry..



One more thing. Blogging. But I guess I have no rights to tell you about pointless blogs with stuff about a teenager who actually doesn't know anything or wants everybody to know everything he/she knows, 'cause hey, I own one...

Thanks for giving me a chance to feel myself like I was 82 and barely remembered my childhood, but yeah. I hope I can do all the stuff I love until all of it becomes overexposed. And thanks for the people who actually know, what to do with the cameras and the people, who can still make me smile with their self-made jewelry and not some mainstream stuff.

Baah, I'mma go sleep now.

***



WOAH, inimesed, pidage kinni korraks. Ma jõudsin just väikese järelduseni oma pisikeses peakeses ja ma tahaks sellest kirjutada natuke. 
Ühesõnaga, ma vaatasin oma postkasti ja leidsin sealt ühe meili Helmehaldjast, mis on käsitööpood. Ma kunagi tellisin sealt kogu selle käsitöömajanduse, mida ma omasin/oman. Ma sattusin nende kodulehele (sest ma tahtsin teada, kas nad on oma algelise kodulehega midagi ette võtnud, sest ma olen täielik graafika, kodulehe ja kujundusefriik) JA ma leidsin nende Facebooki lehe, kus neil oli mingi suur loosimine. Ma lihtsalt kerisin ja kerisin ja lugesin neid kommentaare ja sain aru...

Kui mina käsitööga tegelesin... (kuigi ma polnud selles nii hea, kui ma ehk oleks tahtnud), siis oli see lihtsalt hobi, mitte mingi faas, mille kõik koduperenaised ja sellele eelnevad vanusegrupid läbi pidid elama. Ma teadsin heal juhul üht inimest, kes sellega veel tegeles. Ja mis puutub käsitööpoodidesse ja nendesse pisikestese ise-tehtud-butiikidesse, neid oli haigelt raske leida.

Nüüd on kõigil mingi käsitöömaania. Kõik tegelevad sellega. Kõik teavad sellest kõike. Samas, kui keegi mulle täna hunniku materjali kätte annaks, ma ei oskaks sellest vist eriti midagi meeliülendavat teha. Ma lihtsalt tüdinesin sellest järsku totaalselt ära ja ma vist sain lõpuks aru miks... See ei olnud enam armas ja eriline..

Täpselt siis jõudsin ma veel teise järelduseni. Fotograafia. Okei, ma ei ole nii hea fotograafias, kui need inimesed, kes sellega raha teenivad ja selleni jõuda üritavad, aga ma tean midagi ja  ausaltöeldes on päris kasulik teada, mismoodi need asjad töötavad, et sul oleks inimestega jagada pilte, mis päriselt sisaldavad ka su mälestusi, mitte mingeid udukogusid :)))) Aga... tänaseks on igal teismelisel peegelkaamera ja enamus neist isegi ei tea, mida see tähendab. Kui mina fotograafiaga tegelema hakkasin (kõlab, nagu ma oleks 82, eksju?), meil olid effin hoiupõrsad laua peal koos peegelkaamera säästudega ja see ei olnud üks neist "emps, ma tahan seda, sest kõigil on see ja ma tahan äge olla" asjadest..

Mul on kohutavalt hea meel, et meie armas ühiskond on jõudnud sinnani, kus meil peavad olema kõik asjad, mis teistel on (ja parem oleks, kui need on suuremad ja paremad!) ja kus me peame teadma ja oskama kõiki asju, mida teisedki (ja parem oleks, et me oskaks ja teaks paremini!), aga halloo.. Kui ma peaksin veel ühe inimesega kokku puutuma, kes ütleb mulle, et ta hobiks on fotograafia ja laotab mulle seejärel oma portfoolio lauale koos piltidega, mis peaksid olema MAKROPILDID LILLEDEST, aga on hoopis udukogud koos taustal fokusseeritud külmkapiga, siis ma ei talitse ennast : ) Ja mis sai kõigist nendest ülinunnudest käsitööpoodidest, mis olid nii erilised ja ilusad ja nunnud ja ägedad....

Ja üks asi veel. Blogimine. Aga noh, mul vist pole siinkohal mingit sõnaõigust rääkimaks blogidest mis sisaldavad mõttetut materjali teismeliste elust, kes tegelikult ei te mitte midagi või siis tahavad, et kõik teaksid mida nemad teavad, sest jah.. Ma ju oman ühte sellist.

Aga aitäh, et te panite mind ennast tundma nagu 82-aastane ja oma lapsepõlve vaevu mäletav tädike. Ma loodan, et kõik need asjad, millega ma täna tegelen ja millega tegelemist ma naudin, ei ole homme ülespuhvitud ja ülekeeratud hobid. Ja aitäh teile, kes te päriselt oskate oma kaameraid käsitleda ja neile, kes teevad tänaseni selliseid ehteid, mis suudavad mind naeratama panna ja on erilised :)


Baah, ma lähen magan nüüd. 

6 comments:

Kikuu said...

Fotograafia on üks vägagi lahe asi. Mu isal on peegelkaamera ning ma kasutan seda suht tihti. Olen alles algaja, seega mu pildid on lihtsalt käeharjutused :D Aga mu jutu point on selles, et mul on hea meel, et sa fotograafia avastasid (või siis teadsid sellest juba ennem, kuid ei olnud nii huvitatud sellest). Mul endal on plaan isegi tulevikus fotograafiaga rohkem tegemist teha. Aga tore on kuulda, et neid, kellele fotograafia meeldib ja keda huvitab selline asi, on rohkemgi ;) :D

Anonymous said...

Väga hea postitus! Ma olen sama asja mõelnud, et mingil hetkel said kõigist suured fotograafid, käsitöölised, kirjanikud. Nagu see oleks mingi kohustus, et peab olema peegelkaamera ja kui on, siis see, mis sa teed, on kohe kõrgetasemeline fotograafia ja suur hobi. Mõttetu.

Aga sinu pildid ja su blogi ja isetehtud asjad.. on alati väga armsad. :)

Martin said...

I hear ya mate :) See teeb vahel tõesti tuju nõmdedaks, kui mõni rikkur, kes absoluutselt asja ei jaga, saab endale sellise varustuse, mida sa uneski ei näe ja siis on kõigil suu lahti "oo kui äge, sa fotograaf, ja?". Teisalt aga paneb see rohkem pingutama - mida aeg edasi, seda rohkem peab pingutama, et nendest 'teistest' nö futugraafidest eristuda ja tegelikult ongi tähtis progress. Et oleks sund ennast välja vedada ja minna nsm linna peale patseerima. Isegi siis, kui sa ei tea, kuhu.

Paula said...

Guys, suur aitäh teile kommentaaride eest ja veelgi enam - heade kommentaaride eest. Mul oli veido kahtlusi selle postituse osas, sest ma polnud kindel, kas keegi jagab minuga sama arvamust... :)

Jane . said...

whoaa ma arvan täpselt sama ,kõige kohta. Ja mina , kui emotsionaalne inimene , teades isegi mõnda ( ok ,paljusid) selliseid inimesi , kellel on kaamera ostetud sellepärast et " emme ,ta sai endale kaamera,MA TAHAN KA !!!!" siis see tegelt ka .. tekitab masenduse.
Ja siis nad teevad veel endale blogid ka , kus on ilma mõtteta pildid . for real .kurb.
Mitte et ma ise mingi proff või asi oleks , aga ma panen pilte blogisse ainult siis , kui mul tõesti midagi vaatamisväärset panna on .

davaikajamaica,mautsau!

Paula said...

Sa mõistad mind... Ma sulle mõeldes kirjutasin selle andekatele fotograafidele mõeldud osa, seega sa peaksid meelitatud olema.. Ja samal ajal frustreeritud meie ühiskonnast ;)