Pages

Tuesday, July 19, 2011

Keelepraktika ja FarmVille

Keele õppimine on päris pikk protsess, kui keegi just ei juhtu omama mõnd ägedat tabletti nagu see kutt filmis Kõrvalnähud, mis võimaldas omandada keeli ja muud sellist tundide või lausa minutitega. Ma kaldun arvama, et kõik mu blogilugejad on lihtsurelikud ja loodetavasti mitte sõltuvuses mingist imetabletist, mis neid vaikselt hävitab. Vaatamata sellele, see on hea film, soovitan ;)

Ma olen millegi pärast alati inglise keelt kõige tähtsamaks keeleks pidanud (võõrkeeltest) ja kui keegi poleks mind saksa keele kallakuga kooli pannud ning A klassi sebinud, oleksin ma päris kindlalt alustanud inglise keele õppimist enne saksa keelt. Kahjuks või õnneks ei saa ma seda kinnitada, aga kõik nad (need, kes on selles järjekorras keeli õppinud ja asjadest miskit vähegi teavad) ütlevad, et saksa keele õppimine teeb teiste keelte või vähemalt inglise keele omandamise lihtsamaks.

Isiklikult ma ei tunne ennast saksa keeles väga kindlalt, kuigi ilmselgelt oskan ma seda võrdlemisi hästi ja päris kolmeline saksa keeles ei ole. Siiski, saksa keel ja mina oleme väga ebakindel kooslus. Ma ei ole võimeline mõtlema artiklite pööramise ning häälduse ja lauseehituse ja kõige muu sellise peale korraga. Kes iganes mõtles, et artiklid on hea mõte, palun võta minuga ühendust ja selgita mulle, aitäh!

Üldse, kes keeled välja mõtles? Miks meil on 14 käänet ja inglise keeles ainult üks? Nagu.. Miks? Ja oh ei, lisaks sellele, et sakslastel on artiklid ja meil käänetehullus on mõnel mehel näiteks hiinlastel vaja veel täiesti oma moodi kogu seda asaj kirja panna - hieroglüüfid - geniaalne!

Niisiis, mingil hetkel elasid kõik need imelikud keeleleiutajad igaüks oma nurgas ja siis kui nad äkki maailma avastama hakkasid, leidsid nad lisaks uutele maailmaosadele ja uued inimesed uue keelega, millest nad mitte midagi aru ei saanud. Okei, selge.

Sellepärast õpime me siis keeli, i guess. Näiteks inglise keelt. Mulle lihtsalt meeldib inglise keel kõige rohkem. Mulle näiteks pole prantsuse keel kunagi meeldinud, kuigi enamus inimesi arvab, et see on nii lummav ja ilus ja blabla. Mhmh, tore.

Nüüd me põhimõtteliselt jõuame sinna, kuhu ma tahtsin jõuda. Kuidas me keeli õpime? Ma ükspäev mõtlesin, et kui ma peaks mõnele inglasele eesti keelt õpetama, siis ma ilmselt häviks, sest mul poleks õrna aimugi, kuidas seda teha. Seega ma väga hindan inimesi, kes seda teha oskaksid ja mul on neist natuke kahju, sest 14 käänet on ebanormaalsus.

Inglise keele tunnid. Okei, aga minu arvates ei õpi me seal kuigi palju uusi asju. Saksa keele tunnis olen ma veel võimeline omandama mingit sõnavara sarnast asja, aga inglise keeles on asi teistmoodi minu arvates. Telekas? Arvuti? Mina isiklikult olen väga õnnelik, et ma kunagi Mängukoopast sõltuvuses olin, sest just sealt õppisin ma lisaks oma perfektsele graafikaoskusele ka hunniku inglise keelset sõnavara. Ja otseloomulikult mu kallis Facebook koos FarmVille'iga, sest kuidas muidu teaks ma sõnu nagu daffodil, artichoke ja kõik muud asjad, mida seal kasvatada sai. Lisaks sellele aitab kaasa, kui sa oled piraat ja tõmbad tasuta filme alla. Eriti veab siis, kui oled piisavalt laisk, et subtiitreid mitte alla laadida, sest siis sa õpid veel natuke keelt. Ma ei tunnistanud, et ma ise seda teen. Mitte, et ma seda eitaks.

Ja lisaks kõigele sellele sõnavarale, mida ma iga päev Tumblr'ist, Facebookist, Twitterist, telekast, YouTube'ist ja WeHeartIt'ist oma pisikestesse ajusopikestesse salvestan, käin ma inglise keele tundides, kus ma üritan aru saada, mis vahe on kõigil minevikuvormidel ja nii edasi.

Ja siis kui olla eriti õnnega koos ja omada empsi, kes teab, mis on roadkill ja kes on su nõus aeg ajalt USA'sse toimetama, et sa sealsetega kogu selle hunniku sõnu ja minevikuvorme õigeteks lauseteks, vastusteks ja küsimusteks vormiksid, saad sa hea keelepraktika.

See on mu teine suvi USA's ja peab tõdema, et ma olen sellega ülimalt rahul. Ma ise kusjuures ei arva, et mu inglise keel kuigi hea on, lihtsalt selle pärast, et see pole nii hea, kui ma tahaks, et see oleks. Aga kuna ma saan tavaliselt kõigest aru, millest jutt käib; oskan vastata küsimustele; oskan ennast arusaadavaks teha ja saan pihta ka täiesti keelepõhistele inside-joke'idele, kuulen ikka vahel, kuidas keegi mu keeleoskuse üle üllatunud on.

Mu jutu point? Ma lihtsalt tahtsin selgitada, kui palju minu jaoks aitab lihtsalt see, et ma kogu selle kohutavalt pika kooliaja vältel selgeks õpitud sõnade ja reeglite hunniku reaalajas õigete inimeste peal rakendada saan. Ilmselt aitaks päris palju, kui keegi mind aastaks Saksamaale saadaks. Kuigi eksisteerib võimalus, et ma räägiks seal kõigiga inglise keelt ja lõpuks oskaks nii mõnigi sakslane paremini inglise keelt ;)

Ja nüüd ma jõuan sinna kuhugi, kuhu ma jõuda tahtsin. Mu emps soovitas mul blogi ja vlogi inglise keelseks teha. See on iseenesest päris hea mõte, sest lisaks oma praeguste lugejate inglise keele oskuse proovile panemisele saaks ma juurde ka uusi muukeelseid lugejaid, sest eesti keelt räägib inimkonnast mitu protsenti? Ilmselt mingi uskumatult pisike olematu protsent. Ja see ei tähenda, et ma mingi maailmakuulus tahaks olla, lihtsalt siis oleks neil inimestel ka kasu, kes mu blogisse kusagilt Argentiinast, Ameerikast, Austraaliast ja Aafrikast satuvad (Bloggeri statistikapõhine info). Lisaks sellele lahendaks see selle nõmeda estonglishi probleemi, mis paljudele ilmselgelt ajudele käib. Ja kõik need, kes inglise keelt ei mõista, peavad tutvuma a) translate.google.com'iga b) inglise keele õpikuga c) Paulaga isiklikult, sest ma võin vabalt mõlemas keeles ka kirjutada. Kuigi see oleks mu uue põhimõtte vastu, mille kohaselt ma ei veeda oma poolt elu Internetis.

Ma loodan, et me jõudsime kuhugi...
Head ööd :)

2 comments:

k3iti said...

Mulle tundub koguaeg, et sul on inglise keel 100 % selge.
Aga see on äge mõte inglise keeles kirjutama hakata! :)

Paula said...

hehe, siis näeksid, et see pole nii :D
aga aitäh arvamuse ja kommentaari eest :)