Pages

Wednesday, April 20, 2011

you give me butterflies deep inside

Täna on igas mõttes huvitav päev olnud. Noo... võib-olla mitte igas, aga ikkagi. Panin hommikul kooli minnes dressid selga juba, vältides hommikust külma riietusruumi. Rääkisin kõigile sellest, kuidas ma Oskariga jooksmas käisin. Kõik on vist harjunud sellega, et kui Paulat (pisikest Paulat) pole, kes huvitavaid lugusid räägib, siis räägin mina oma mõttetuid ja igavaid lugusid. Eranditega ilmselt.

Kehalises mängisime korvpalli, kuigi seda nimetati korvpalli imiteerimiseks ja kõige põnevam osa olid need punased XL suuruses maikad, mis meie võistkond selga sai ja millest ma Enelist eeskuju võttes mingi eriti stiilse nabapluusi tegin. Päris vinge, jaa. Ma sain isegi mingi korraliku palli ja üldiselt on vist täitsa tõsi, et kui ma natuke harjutaks, oskaks ma ka varsti vabaviskeid ja muud sellist. Ma ei lähe ju üksi kooli juurde vabaviskeid harjutama? Vahel on raske olla Paula. Ainult vahel.

Erinevalt bioloogiast (kus me saame viie kätte juba selle eest, kui me teeme näo, et meid tõesti huvitavad need kiletiivalised) on geograafia üks huvitavamaid ja raskemaid aineid. Minu jaoks. Aga see ongi minu blogi ju. Yea. Geograafia polnud huvitav siis, kui me rääkisime savannidest, ferraliitmuldadest ja kõrgvööndilisusest. Nüüd, kui me räägime inimestest ja majandusest ja muust sellisest, siis mulle mingil määral meeldib geograafia. Ma hakkasin mõtlema selle peale, et kui raske on Ameerikasse elamisluba saada? Ja kui raske seal üldse on läbi lüüa? Ma olen juba ammu loobunud mõttest hakata fotograafiks või veel enam, küljendajaks. Lihtsalt selle pärast, et mul pole ei piisavalt annet ega huvi kõige selle jaoks. Ma tahaks teha midagi asjalikku.. Midagi arvudega. Vällik, kuigi ta mu blogisse elusees ei satuks, ütleks hetkel, et minust ei saa asja, sest ma panen alati komad valesse kohta. Preili Adamson ütleks selle peale, et ainult füüsikatunnis!

Matemaatikas pidime kuusnurkset püstprismat voltima. Noh, kõigepealt paberile pinnalaotuse konstrueerima ja muud sellist. Mind tol hetkel veel absoluutselt ei huvitanud küljepikkus ega kõrgus. Mind huvitas fakt, et mu kartongide hulgas pole EI roosat EGA sinist. Tõsi, seal oli sinine, aga see oli väga vale sinine. Väga. Väga. Väga. Vale. Sinine. Mitte, et ma mingi värvifriik oleks, eksole. Mitte, et ma koguaeg asjade värvi üle kaalutleks. Ei, oh ei. Ma olen tegelikult täiesti normaalne, ma luban...
Lõpuks sai sellest kollane kuusnurkne püstprisma.

Enne ajalootundi tekkis meil väike konflikt Niinemäega. Noh, mitte konflikt, aga ma tegin selgeks, et mina ei ole terve kaheksas A klass ja kui mulle öelda, et ma vait oleks, siis sellest ei piisa, et terve klass vait jääks. Me Liisuga moodustame selle klassi häälest umbes 7%. Niinemäe naeratas. Ausalt.
Tunni alguses andsin ma talle oma heleroosa-helesinise-kirju ristsõna ja sellest hetkest peale hakkas mulle tunduma, et heleroosa ja helesinine suudavad maailma päästa. Sest Niinemäe ütles: "Oh, kui ilus! Anna andeks, kui sul on tekkinud tunne, et sina milleski süüdlane oled! Nii ilus ristsõna!"
Öelge nüüd veel, et ma ei oska maailma parandada. Kas te ikka mäletate, et Niinemäe pani mu tuimalt ajalooliselt tähtsate isikute nimesid kirjutama, SUURELT, lihtsalt sellepärast, et mul on NII ILUS KÄEKIRI. See kontrolltöö polnudki nii hull, mis sellele kõigele järgnes. Noh, raske oli, aga.. Kui ma midagi Niinemäe tunnis õppinud olen, on see, et mida rohkem sa kirjutad ja mida rohkem sa kasutad võõrsõnu, seda suurem on võimalus viit saada.

Ja siis tulin ma koju. Varsti tuli mu awesome daddy ja me läksime rattapoodi. Jah, rattapoodi. Ma läksin sinna ilma igasuguse ettekujutuseta oma uuest rattast. Ma lihtsalt mõtlesin, et mida vähem ma mingist siniroosast mõttest kinni hoian, seda lihtsam. Ja siis ma nägin mingit lilla ja valgega ratast, mille nimi oli Juliet. Ma ei tea, kes paneks ratta nimeks Juliet, aga kuna see on täitsa okei nimi, siis vahet pole. Seal oli üks Vilma ka. Vilmat ma poleks elusees ostnud. Õnneks oli Vilma umbes 3-aastastele mõeldud ratas. Nojah, Juliet oli täitsa nunnu. Lõpuks on see lihtsalt ratas, mis tähendab, et on tähtis, et see õiges suuruses ja sõidukõlblik on, right? Juliet on natuke rohkem, kui seda, aga jah..
See oli kõige väiksem osa rattaostust. Siis tulid porilauad, mis polnud ka veel tähtis osa. Tähtsaks läks asi siis, kui mu daddy küsis, et kas mul peab kiiver ka olema. Selgus, et jah, mul peab kiiver olema. Iss leidis ühe kiivri, toppis selle mulle pähe ja ütles, et see on kõvv. Ma peaaegu oleks talle öelnud, et see on BMX'i kuttide kiiver, ofk on see awesome, aga ma ei hakanud. Ma ei osanud oma isale selgitada isegi seda, mida tähendab FEIK, kujutate ette, mis oleks saanud BMX'ist? Woah. Müüja tegi töö minu eest ära ja ütles, et see on BMX'i kiiver ja need vennad sõidavad korra rambist alla ja paar korda üles ja teevad paar hüpet ja neil pole vaja, et sealt õhk läbi käiks. Lõpuks sain ma kiivri - that's the point.
Ja siis ütles mu isa, et ma ei saa ostmata jätta pudelihoidjat koka jaoks. See polnud ka veel kõik.
Me ostsime veel ühe ratta, umbes 5 korda pisema - mu väikesele vennale. Iss tahtis kollast osta, aga ma ütlesin, et sinine on parem valik, eriti arvestades fakti, et sellel on jalgpallimustriga kell. Epic. Sinisel oli pakiraam ka. Ma kujutan ette, et 4-aastastele lähevad pakiraamid väga hästi peale. Sinna saab mingit 4-aastaste stuffi toppida ju. Mu vend on awesome.

Tulin koju. Ma olen oma soenguga ära harjunud. Ma näen välja nagu Buffy the vampire slayer, aga muidu on kõik okitoki. Noh, mul on lisaks sellele mingi ebamäärane tukk ka veel. Ja Buffy oli kolm korda ilusam. Kõik on okitoki. Keegi ütles mulle täna, et ma olen ilus.. See ei saanud olla keegi muu, kui Liisu. Keegi teine ei teeks midagi nii ennastületavat :D

Siis ma käisin rattaga sõitmas ka. Ja failisin päris armsalt, aga pole hullu. Ma ei eksinud ära, mis on väga suur pluss. Ma sõitsin tund aega rattaga, mis on ka päris hea..

Ja hetkel veedan ma oma superägedat kolmapäeva koos reisiblogidega. Tänase õhtuga on selgeks saanud, et ma tahan kunagi surfi proovida. Mitte nende baywatch-tüüpi kuttide pärast, vaid kogemuse pärast. Mul peab olema roosa surfilaud, sest cmon - helesinine vesi ja roosa sufilaud.

Kallis Eesti, kui sa tahad muljet avaldada, pead sa rohkem vaeva nägema, sest hetkel räägib kõik sinu vastu :)
Pilt: Paula tavaline õhtu :)

Ma kuulsin rattapoes jälle Hollywood Hillsi, aga kuna ma juba eile panin selle blogipealkirjaks, siis tänane pealkiri on pühendusega Ennnule, sest ma laulsin temaga täna vahetunnis seda :D

3 comments:

Martin said...

wanna see ur ride, bro' ;)

Anonymous said...

kuna vlogi saab ? :)

Paula said...

martin: eks sa kunagi ikka näed jaa :D

a: kohe, kui mul millegagi filmida on, tegelen sellega nädalavahetusel :)