Pages

Saturday, April 23, 2011

SORRY, ET SEE NII PIKK TULI :S:S:S:S:S

Kuigi ma arvasin, et esimene asi Tallinnas saab olema üks jooks ümber Ülemiste järve ja peale seda veel 50 kätekõverdust, siis mul läks veidi lihtsamalt. Okei, palju lihtsamalt. Lebotasin aias võrkkiiges ja nautisin päikeseloojangut, kuni õhtusöök valmis sai. Peale seda läksime petanque'i mängima. See oli uberfun, ma poleks osanud arvatagi. Rene oli parim mingites long distance shot'ides ehk siis neil juhtudel, kui marker teise aia otsa lendas. E oli kõige parem täpsusviskaja ehk siis neil juhtudel, kui marker ehk siis tennisepall oli 2-3 meetri kaugusel ja luges ainult täpsus. Ma aeg-ajalt masterisin medium distance shot'e, mis tähendab, et täpselt siis, kui kaarega vise oli liiga palju ja pisike täpsusvise oli liiga vähe, tegin ma mingit veeretamis-viskamis vahepealset asja ja sain täpselt markeri kõrvale. Lõpuks läks õues jahedaks ja me kobisime tuppa mune värvima.

Üldiselt on munade värvimine mingi üsna igav värvitablettide või -lehekestega plätserdamine, eksole? Me tegime sellest ülimalt lõbusa ajaviite. Kõigepealt otsustasime munad tühjaks puhuda. Jah, see kõlab nii lihtsalt, et ise ka ei usu, aga pärast seda, kui ma olin 5 minutit nõelaga toksinud, 10 minutit kopsumahti suurendanud ja puhumise vahepeal vaadanud, kuidas see ebaõnnestunud tibumaterjal aka kollane läga sealt välja tuleb, sain ma aru, et see on üks väsitavamaid asju üldse. Kui ma olin kolm muna tühjaks puhunud, tundsin, et mul on põselihased, mille olemasolust mul seni veel õrna aimugi polnud.

Samal ajal kui meie E'ga paar tundi jamasime, vaatas Rene seda kõike sellise näoga, nagu me oleks täiesti ära pööranud. Vähe sellest - kui meie oma munadele mingeid mütse pähe heegeldama hakkasime, võttis Rene templi ja vajutas selle täiesti tavalise tühjaks puhumata muna peale. Sellest "FIRST CLASS MAIL" kirjaga munast saigi õhtu kõige ägedam muna. Irooniline, kas pole. Me siiski jätkasime oma munamaaniaga, tuues välja peaaegu kõik majas leiduvad pastakad. Mitte kirjutamise pärast, vaid nende tindiballoonide pärast, mis seal sees olid. Puhusime tindi munade peale ja hõõrusime kummikinnastega laiali. Kuna sinine värv oli liiga igav, tõime ka printerist värvikassetid ja koukisime sealt need tindikäsnad välja. Ma tegin lõpuks roosa ja sinise muna ning kirjutasin mõlemale peale "rawr :)". Peale seda ma põhimõtteliselt vajusin ära, sest kell oli veerand üks ja mu põselihased vajasid ilmselt venitamist, et mitte hommikuks valusaks jääda. Ma ei oska põselihaseid venitada, aga ma haigutasin päris palju. Äkki sellepärast need polegi hetkel valusad...

Hommikul sõime oma tühjakspuhutud munadest alles jäänud materjalist tehtud omletti ja mingiks hetkeks tegime plaani. Me E'ga panime dressid selga ja sõitsime metsa. Mingid asjad olen ma totaalselt oma emalt pärinud, näiteks nagu orienteerumisoskuse, mis on meil mõlemal niiumbes sada. Miinus sada. Mina polnud seal üldse kunagi käinud, aga kui me kuhugi ma ei tea kuhu jõudsime ja asi kahtlaseks läks, jätsin ma meelde, et seal oli kaks valge ristiga puud. Just in case. Mu telefoniaku oli ka kohe suremas, aga õnneks me ikkagi leidsime selle redelite ja poomidega võimlemiskoha. Põhimõtteliselt rääkis E, kuidas teda üleeile mingite poomiharjutuste ja kõhulihaste ja muu sellisega piinatud oli. Nähes neid redeleid ja pulki seal, ma tasapisi hakkasin uskuma.. mitte päris. Esimene harjutus oli see, et sa pidid ennast üles kuhugi pulga peale rippuma venitama (või siis hüppama, kui sa oled nii lühike, nagu Paula) ja siis kümme korda järjest põlvi kõverdama. Siis puhkama ja seda veel neli korda tegema. Nagu seeriatena või nii. Kõhulihased kannatasid küll, aga kätel hakkas valus. Mu ema ütles, et ma teen neid, nagu ma teeks neid iga päev. Ma ütlesin, et me teeme neid vahel kehalises, aga tegelikult oskan ma lihtsalt hästi pokerface'i teha. Nojah, tegime need ära ja ma küsisin nii muuseas, et ongi kõik? Oh ei.. See oli alles algus. Teine ülesanne oli kätekõverdused. Kümme tükki järjest, paus ja nii kokku viis korda ehk siis 50 kätekõverdust. Okei, esimesed kaks olid peaaegu, et lihtsad. Viimane oli paras surm. Siis ma otsustasin lõuga tõmmata, HAHAHAHAHAHA, NAERAME KÕIK. Cmon, ma vähemalt üritasin. Pärast tulid sinna mingid tüübid, kes ilma sooja tegemata tõmbasid ennast sinna üles, keerasid pea alaspidi ja tegid nii rippudes kõhulihaseid. See nägi lihtsalt showoff välja, ausalt. See nägi lihtsalt nii ebaausalt feik välja... Aga me tegime oma asju edasi. Mingeid titekaid wannabe lõuatõmbamisharjutusi. Ja siis kõhulihaseid, mis olid muide kõige raskem kõigist 5-st ülesandest. Mitte kõhulihaste, vaid selja pärast. Seljalihased on null, jou123. Pmst me tegime oma viiese seeria ära ikkagi, kuna me oleme lihtsalt liiga tublid, et midagi vahele jätta. Ja siis oli veel üks harjutus, mida ma absoluutselt teile seletada ei oska. Ma võin öelda, et see nägi välja nagu kõige koomilisem aegluubis väänlemine, aga sealjuures sain ma veel tuttavaks mingite täiesti uskumatute lihastega, mille olemasolust oli mul peaaegu sama palju aimu, kui põselihastest. Need olid täitsa toredad.

Siis venitasime peale ja hakkasime auto juurde jooksma. Mis te arvate, kas me eksisime ära? Oh ei, muidugi mitte. Lõpuks ma ütlesin, et kuna siin on need kaks valge ristiga puud, peame me minema vastassuunas. Ma olen vahel geniaalne, ma tean. Kõik mu orienteerujatest lugejad, enne kui te seda "Unfollow" nuppu vajutate (mida ei eksisteeri, muide.. (see asi on palju keerulisem)), mõelge lihtsalt selle peale, et mina sain ainult geenid! Ma pole süüdi selles, et ma orienteeruda ei oska. Ainus võimalus on orienteerumine kähku selgeks õppida ja siis on äkki lootust see geenidega edasi kanda. Geniaalne, huh?

Lõpuks jõudsime auto juurde ja sõitsime Piritale, mis oli täis inimesi, kes on suutnud ennast üliilusal laupäevahommikul Piritale surema veeretada. Noh, enamus neist olid kindlasti jõudnud juba sellesse faasi, kus see kõik on tore ja lilleline ja nauditav. Mina veel pole, mis tähendab, et need hädised kaks kilomeetrit, mis me seal jooksime, polnud mul aega nautida ühtegi päikesepaistet, kohisevat lainet, linnasiluetti ega sadamasse jõudvat laeva. Ühte luike ma küll nägin, seda nähes ütlesin sellise sureva häälega: "Luik!" ja mu ema ütles selle peale natuke vähem sureva häälega: "Jah.." Mis teha, ma olen linnalaps, ma ei näe igapäev paksu luike, kes parasjagu peadpidi vees on ja mingit vetikat kurku imeb. Imeline!

Autosse tagasi jõudes oli kusjuures täitsa hea tunne. Olgugi, et see oli ainult kaks kilomeetrit. Me tegime enne seda ikkagi ju metsajooksu ja 40 minutit sõjaväeharjutusi. Metsas joosta on palju ägedam, sest seal on õhku ja sa ei hinga mingit haledat autode heitgaasisegu sisse. Ja mätas võngub mõnusalt, mis on alguses harjumatu, kui sa oled harjunud Tartu tänavatel jooksma ja arvestama iga lahtise tänavakivi ning asfaldiauguga. Super. Peaks kas Tähtveres jooksmas käima hakkama või siis ennast Ihastesse venitama. Mulle aitab Puiesteest ja Anne kanalist. Liiga mainstream.

Käisime kodust läbi ja läksime Ülemistesse. Kodust.. Sorry, aga ma kirjutan vist alati blogis "kodu" selle sõna asemel. Selle jaoks ei olegi sõna vist. No, ma ei hakka ju ütlema, et "sealt majast, kus see inimene elab, kelle pool ma ööbin" või "sealt majast kus ma enne olin ja öösel magasin". Ajuvaba. Kodu noh. Vähemalt 26-ks tunniks oli see mu kodu :D
Ülemistes polnud midagi väga märkimisväärset. Ühe helesinise kleidi sain. Täitsa nunnu on, imo.

Siis läksime KOJU ja hakkasime süüa tegema. Tegime mingit ultra vegetable-ish asja, aga see oli ülihea. Kõigepealt wokisime redised, tsukiini ja paprika ära, panime sinna porgandid, kartulid ja kapsa juurde, keerasime sinna juurde ka kana ja siis tegime sinna veel salati ka - kodujuustu, tomatite ja kurgiga. Ma tegin pannkooke ka. Nicole igatseb mu pannkooke, HOW CUTE IS THAT. Nicole'i kiri:

We miss your crapes but even more we miss you.

Your American sister

Nicole
Igatahes.. Ma tegin pannkookide juurde vahukoort ka. Ma lihtsalt üritan teil kõhtu tühjaks ajada, kell pool kaksteist. Ma loodan, et te loete seda kõik homme, täpselt siis, kui te midagi söönud pole pool päeva.

Peale seda ma pidin suht bussi peale sättima hakkama. Siis oli väike telefonidraama. Ma oleks endale peaaegu iPhone'i saanud, sest mu aku oli tühi. Lõppkokkuvõttes olen ma õnnelik, et ei saanud, sest ma ei taha iPhone'i. Liiga mainstream. Ma tahan HTC'd. Ja veel suuremas lõppkokkuvõttes on see ainult telefon ja mul võiks vabalt see seeniorite SOS nupuga klots ka olla. Okei, ärme liialda. Aga põhimõtteliselt on telefonid ju helistamiseks, am I right? HTC'd on ikkagi hästi nunnud :))))))

Bussis oli põnev. Te ei kujuta ette, kui põnevad on bussisõidud.
Okei, vahel ongi...

SORRY, et see nii pikk oli. Vlogi kohta nii palju, et kui ma homme Miss Lis'i HD kaamerat laenata saan, teen teile officially esimese vlogi. Keep ur cute fingers crossed.

Dear Paula
Things you need to buy desperately:

  • Rattalukk
  • Küünelakieemaldaja

Head ööd :)

No comments: