Pages

Thursday, April 7, 2011

liiga pikk koolipostitus, i know

Juhin tähelepanu Frank'i särgile:
When life gets tough and things get tragic, have a spliff it's fucking magic. :D
Ja Välliku killerjoonlaud on ka päris omapärane. 


Ma ei põegi selle ilma pärast nii väga. Tavaliselt on nii, et on halb, siis läheb veel halvemaks ja kõik see viib selleni, et läheb heaks :) Niisiis, varsti on suvi, inimesed.

Hommikul kooli, võtsin koka ka kaasa. Esimesed kaks olid käsitööd. Ma ei teinud kodus nendega peaaegu midagi, sest mul pole õmblusmasinat, ajee. Äkki nädalavahetusel saan tagasi. Traageldasin taskud kokku ja enam-vähem mingid jooned, mis nägid välja nagu neid võiks traageldada. Koolis jõudsin taskud ära õmmelda ja nüüd pean küljed kokku traageldama, et jalga proovida. Ausaltöeldes ma tahaks seda juba teha, et näha, kui suured need mulle on. Pihvid proovisid oma lastekoori seelikuid täna, ma rebelisin ja ütlesin, et ma tahan ka enda oma proovida, sest Marisele oli eelmise aasta seelik nagu poole suurem kui vaja. Ma suht pettusin, mulle ei olnudki see seelik väga suur. Niuniu. Aga Luht ütles, et silma järgi ma küll ütleks, et sa oled meil peenemaks jäänud. Mul on lihtsalt jalad pikemaks kasvanud, that's all. Mul on vahel selline tunne, et mu jalad kasvavad seni, kuni ma olen nagu need ägedad klounid igalpool laatadel, kes kõnnivad karkude peal. Yay, see kõlab nagu mu dream job. Pfsh. Õmblesin oma taskukotte edasi.

Keemias pidi kontrolltöö tulema ja ma veits põdesin, sest ma kirjutasin pool ööd seda inglise keele monoloogi. Võinoh, ma mõtlesin piisavalt ägedaid väljendeid, mida seal kasutada. Ja siis ma olin nii väsinud, et otsustasin keemia hommikuks jätta, aga noh, jah. Õnneks jäi keemia ära ja selle asemel kuulasime mingi veevärgi mehe juttu veest. Selline loogika. Mõnda aega oli täitsa kuulatav, aga lõpuks ei viitsinud enam keegi kuulata. Kõik olid vait ainult selle pärast, et tunnist sai ära.

Minust saab ilmselgelt juuksur. :)
Siis me käisime söömas. Ergo tuli vahepeal ja pani meid end lollina tundma. Mõni päev tagasi käis Ergo mööda kooli ringi, mingi paber näpus, pastakas käes. Rääkis ainest nimega DVMO, mis on ülikahjulik ja mille kasutamise vastu kogutakse nüüd allkirju, et kõik tööstused peavad selle keelustama, sest see võib meid tappa ja nii edasi. Okei, spooky. Me ütlesime Ergole, et hah, nii lihtsalt sa meie allkirju ei saa, räägi lähemalt. Ajas mingit segast juttu. Me mõtlesime, et noh, suva, kirjutame selle allkirja sinna ära, korras. Täna tuleb Ergo ja ütleb, et palju õnne, te andsite allkirja divesinikmonooksiidi keelustamise poolt. What? Teate, mis on divesinikmonooksiid? Di ja vesinik tähendab, et seal on kaks vesinikuosa ja monooksiid tähendab, et üks hapniku osa ja see teeb kokku H2O, mis on VESI. Tuli välja, et 60 inimest andsid täiesti ükskõikselt allkirja, protesteerimaks vee vastu. Ma veel küsisin Ergo käest, et kas seda kokas ka on, kui jah, siis ma allkirja ei anna. Ergo ütles, et seal on seda imevähe. Votsiis. Saime haledalt tünga. Ma ei kirjuta elusees enam ühtegi allkirja, kui ma pole tutvunud kõigi tekstis olevate lühendite ja võõrsõnade ja muu sellisega.

Inglise keeles ei pidanudki ma seda ägedat monoloogi pidama õnneks. Homme pean sinna olümpiaadile minema. Vaadates neid lehti, mis me harjutamiseks tegime ja võrreldes neid vastustelehega... ma pole enam nii kindel selles olümpiaadis.

Peale inglise keelt läksime bioloogia klassi, kus oli see igakuine Kuu Tegijate väljakuulutamine. Mingi hunnik pisikesi lapsi said laulmise eest ja osad said mingite muude asjade eest. Eneli ja Maris said suusatamise eest ja mina.. Direktor ütles, et ja siis emakeeleolümpiaadi teise koha ja saksa keele luuletustevõistluse kolmanda koha eest, see kes alati. Ma seisin seal ja mõtlesin, et kas ma peaks oma nime ka ära ootama? Ei, ei mingit nime. See Kes Alati on mu uus nimi. Nad panid mõlemad asjad ühe diplomi peale ja kirjutasin Johanna asemel Johann. Kõvv. Mulle ka meeldib meie kool täiega.

Kunstis oli tavaline lebo. Tegime natuke plakatit, natuke mingit südamekujulise maja maketti ja ülejäänud aja kuulasime muusikat, kiusasime Oskarit (panime talle ebasündsaid silte selja peale ja tupsutasime svammidega ta näo värviseks). Ta nägi päris kena välja, natuke kevadet ei tee paha ju. Ma arvan, et me Paulaga võiksime uue stiilipäeviku teha, sellise, kus me tupsutame svammide ja guaššidega kõigil näod hästi kevadiseks ja siis jookseme minema. Kui telekas Võsareporterit näidatakse, siis meie stiilipäevik oleks kindlasti üks suuremaid hitte. Võsareporterile teeks kindlalt ära.

Peale kunsti tuli füüsika. Ma sain töö kätte ja mul polnud ühtegi viga. Tegime energiaga seotud ülesandeid ja mulle öeldi jälle preili Adamson. Ja ma oskasin neid ülesandeid. Ja kuna ma sain mingi lillekimbu ka selle kuu tegija eest, siis ma lammutasin selle füüsikas laiali ja tegin Liisule pähe lilleseade. Siis tegin temast koos Välliku ja Oskariga pilti. Pärast võin siia juurde panna.

Tulin koju, leidsin kapist uue pudeli kokat, käisin õues ja tegin lumikellukestest pilti, et tunda ennast natukenegi peegelkaamera väärilisena. Nüüd kirjutasin blogi ja 13 minuti pärast läheb buss, mis tähendab, et ma jooksen, panen asjad kokku, veeren bussi peale ja õpin bussis. Enne tundi jõuab ka. DAMN. 7 minutit. Ma pean jooksma. Tsauki :)

ja ma ei saagi homme Martinile kooli vastu minna, niuniu.

4 comments:

Kätrin said...

See Kuu Tegijate lõik oli väga hea. :D:D

Paula said...

aww :D

liisu said...

liisu luvs making ugly faces ja miks mul tukka ei ole :D?

Paula said...

sest et ossu sättis su tukka :D